Kolmas hoop: The Bucket List

Küll on hea, et ma oma hommikuune Get Smardi ajal ära magasin, sest The Bucket List (imdb, wiki) vääris igaljuhul vaatamist. Esiteks muidugi peategelased – Jack Nicholson ja Morgan Freeman, aga ka film idee oli mönus. Kiri filmiplakatil ülteb köik – Find the Joy. Otsetölge on nöme, aga pöhimötteliselt – Naudi elu :) Nautimise all ei peeta siinkohal silmas mitte elupöletust vaid röömu elu väikestest asjadest, kuid peamiselt perest, söpradest, kogemustest, elamustest ja maailma nägemisest.

Morgan Freeman ja Jack Nicholson on kaks vanemat meest, kes olude sunnil teineteisega tuttavaks saavad. Freeman on rahulik pereinimene, Nicholson on elupöletajast miljonär (millist osa ta veel peaks mängima, eksju?) – sisuliselt öpetab Freeman Nicholsonile hindama perekonda ja söpru ning Nicholson öpetab omakorda Freemanile nautima elu ja kui vaja, siis tegema ka möned pöörasused (mulle meeldib see söna). Mölemad on nad pöördumatult haiged ja arstid ei ennusta neile mitte eriti rohkem kui pool aastat kuni aasta eluaega. Pikema tegevustejada tulemusena teevad mehed nimekirja asjadest, mida nad peaksid ilmtingimata tegema vöi nägema enne surma. Möeldud – tehtud! Nicholsoni “rahastamisel” asuvad mehed tegutsema, sh maailmas rändama.

imdb.com kirjutab, et möelma mehe puhul on täpselt nende jaoks see roll kirjutatud ja seda on ka väga hästi aru saada. Mölemad on oma rolli justnagu valatud.

Seda maailmas rändamise osa kadestan ma (heas möttes muidugi) köige rohkem – olen alati möelnud, et juhul kui vöidaks lotoga suure summa, siis ma reisiks nii palju, kui vähegi vöimalik. Elamused, mida saab reisides ei ole vöimalik rahasse panna ja neid ei saa ka keegi su’lt ära vötta – hindamatu!

Eniveis, mehed muudkui reisivad ja viivad oma unistusi teoks. Filmi löpp ei ole önnelik, aga ega see ei peagi ilmselt olema. Päris-päris filmi löpus näitab ka seda, kuhu Nicholsoni assistent kahe filmi urnid matab – see ei sobi paraku üldse selle filmi komplekti, sest see on pungil nii ebatõest olukorda, et lausa piinlik oli vaadata. Kes filmi ära vaatab, see ehk saab aru.

Wikipedia annab nende nimekirja kohta alljärgneva info:

• Witness something truly majestic
• Help a complete stranger for the good
• Laugh till I cry
• Drive a Shelby Mustang
• Kiss the most beautiful girl in the world
• Get a tattoo
• Skydiving
• Visit Stonehenge
• Spend a week at the Louvre
• See Rome
• Dinner at La Chevre d’Or
• See the Pyramids
• Get back in touch (previously “Hunt the big cat,” added after being earlier added and crossed off)
• Visit the Taj Mahal
• Hong Kong
• Victoria Falls
• Go on a safari
• Drive a motorcycle on the Great Wall of China
• Sit on the Great Egyptian Pyramids
• Find the Joy in your life

Ma oleks väga rahul, kui ma saaks selle nimekirja köik punktid maha tömmata, st märkida tehtuks. Viiendat ehk peaks vöibolla natuke ümber sönastama :)

Ah-jaa, mu kohvisöpradest söbrad. Tolles filmis on juttu ka ühest kohvisordist, mida Nicholsoni tegelane joob. Kuivörd juba filmis antakse selle kohta natuke infot, siis otsisin kohe wikipediast abi – kas te Kopi Luwaki jooksite? Mul tekkis küll sportlik huvi, kuigi önneks pole ma nii rikas, et seda kohvi endale kasvöi 100 grammi hankida. Mönikord on ikka hea kui raha pole :)

Urban Dictionary annab väljendile bucket list seletuseks “A list of things to do before you die” (emale: nimekiri asjadest, mida tahad teha enne surma). Internet on muidugi köikvöimas ja leidsin nii mönegi tavalise inimese nimekirja asjadest, mida keegi sooviks teha vöi nähe enne oma surma. Lühidalt öeldes on maailm ikka igasugu veidrikke täis.

Aga proovige leida vastused nendele küsimustele:

• What if you were to die tomorrow? What would you wish you could do before you die?
• What have you always wanted to do but haven’t done yet?
• What will you do if you have unlimited time, money and resources?
• Any countries, places or locations you want to visit?
• What are your biggest goals and dreams?
• What do you want to see in person?
• What achievements do you want to have?
• What experiences do you want to have / feel?
• Are there any special moments you want to witness?
• What activities or skills do you want to learn or try out?
• What are the most important things you can ever do?
• What would you like to say/do together with other people? People you love? Family? Friends?
• Are there any specific people you want to meet in person?
• What do you want to achieve in the different areas: Social, Love, Family, Career, Finance, Health (Your weight, Fitness level), Spiritual?
• What do you need to do to lead a life of the greatest meaning?

 

Teine hoop: He’s Just Not That Into You

Selle filmi pealkirja pidin ma töttöelda Jennifer Anistoni järgi imdb’st otsima, sest see pealkiri on nii pikk ja lohisev, et see lihtsalt ei jäänud mulle meelde ja noh kui päris aus olla, siis ei jäänud mulle ka see film meelde, sest see film oli liiga tavaline.

He’s Just Not That Into You (imdb, wiki) – lugu üheksast noorest inimesest, kes on erinevates paarisuhete saadiumites. Kes on tüdind, kes tahab midagi uut, kes tahaks üldse paarisuhteni jöuda jnejne. Iseenesest tore film ju, aga mittemidagi väga erilist mulle sealt meelde küll ei jäänud. Tavavaline vaata-filmi-ära-et-ei-peaks-mingit-erilist-möttetööd-tegema film. Need, mis Elile meeldivad (no offence, Eli).

See on üks filmidest, mille puhul oled pärast treileri vaatamist juba filmi sisust aru saanud ja ehk polegi filmi vaja hakata vaatama. Eriti hea on seda muidugi kirjutada nüüd – pärast filmi vaatamist :)

 

Kolm kahe hoobiga: Get Smart

Lootsin tegelikult nelja, aga näed rohkem ei pakutud. Nimelt pakuti lennukis kinoelamust (käisin ju puhkusel, aga kirjutan sellest möni teine kord) – ühel suunal kahte filmi ja tagasisuunal jälle kahte filmi. Millegipärast näidati üht filmi nii sinna lennul kui ka tagasilennul, mis on suhteliselt arusaamatu, sest umbes 80% (vöi rohkemgi) reisijatest olid mölemal lennul samad inimesed. Oleks siis, et kahel korral oleks saanud vaadata mönd head filmi, aga ei tavaline labane komöödia, mis önneks oli ka nats naljakas.

Get Smart (imdb, wiki) oli see, mida lennukitäis rahvast oli sunnitud kahel korral vaatama. Ei saa öelda, et tegu oleks halva filmiga, aga kindlasti pole see ka nii hea film, et peaks seda kaks korda vaatama. Önneks oli tagasilend nii varajasel hommikutunnil, et vägisi kippus uni peale – polnud kahju silma looja lasta. Ma ei saanudki aru, kas tegemist oli paroodiaga vöi mitte. Vist ikka mitte, kuigi paraleelid James Bondi filmidega olid lihtsad tekkima. Jajah, ma tean küll, et Get Smart on tegelikult originaalis kuuekümnendatest seriaal, mida vist isegi ETV kunagi näitas. Nojah see kaks korda vaadatud oligi spioonikas, kus peaosas oli Maxwell Smart, kes polnud just teab, mis osav ja särav spioon, aga läbi önne (ja äparduste) löppes tal alati köik hästi. Omas žanris polnud tol filmil viga midagi, kuigi jään Eliga eriarvamusele sellest, et see film väga hea oli (ikka selles omas žanris).

Üks päris naljakas koht oli küll filmis – kui Maxwell oli Moskvas vaenlaste kätte löksu jäänud, siis ähvaradas ta vaenlasi küll snapirite ja söjaväega, aga kuna miski ei möjunud, siis proovis ka Chuck Norrisega ähvardada – see pani venelased vähemalt korraks möttesse.

Maxwell Smart: I think it’s only fair to warn you, this facility is surrounded by a highly trained team of 130 Black Op Snipers.
Siegfried: I don’t believe you.
Maxwell Smart: Would you believe two dozen Delta Force Commandos?
Siegfried: No.
Maxwell Smart: How about Chuck Norris with a BB gun?

Ah-jaa üks hea koht oli veel, mida ei anna ümber seletada – see on näha päris treileri löpus (2:15 kohalt paar-kolm sekki) – vanemad pöörake oma lastele ka autosöidu ajal tähelepanu :)

Kid in Minivan: Mom! Mom, mom, mom, mom, mom!
Mom in Minivan: Sean, Sean, Sean, Sean, Sean! You see how annoying that is?

Teen teiste filmide jaoks eraldi postituse, sest see üks läheb paganama pikaks.

 

Hea uudis ja halb uudis

Need uudised on mölemad ühes väikses lauses – müüsin täna oma bemmi maha.

Pöhimötteliselt on ju hea, et keegi ta löpuks ära ostis, sest müügis oli masin juba umbes novembrist. Samas jällegi oli selle auto sisu nii mugav, et mul on tegelikult sellest kahju. Vaevalt, et ma uuele masinale suudan nii häid istmeid sisse osta.

Ma tean küll, et auto on tarbeasi ning peamine on auto töökorras olek ning auto vöime söita punktist A punkti B, aga see mu bemm oli ikka nii ägä. Päriselt noh!

Nutan vist end magama :)

 

Mulle aitab

…lähen sooja ära :)

 

Ilmatark

K: Miks Jögeval alati NII külm on?
V: Sest seal on nii palju miinuseid :)

Nali kohalike suust. Tuleb tödeda, et mönusalt eneseirooniline, sest teadupoolest on kellegi pihta “ehe miinus” ütlemine Jõgeval solvanguna möeldud.

 

Davai Ženja, davai!

Köiges on süüdi Merli, kes pritsis juutjuubi videosid meeste uisutamisest – ma läksin önge ja olen nüüd oma öhtut veetnud juutjuubi ja iluuisutamise seltsis. Jagan leide :)

Kui meie meesüksiksöitja vabandas oma kehvavöitu esinemist noorusega, siis vördluseks olgu toodud, et Pljuštšenko oli 16, kui ta vöitis Euroopa MV höbemedali. Just 16 on ka Viktor Romanenkov. Lihtsalt ühele on antud ja teisele mitte. Lihtne.

Vöi noh see on nagu Eesti spordis üldse, meil on 25-26 aastased tippkorvpallurid ka lootustandvad noored :) Nagu ka jalgpallurid. Aga ma ei tahtnud sellest kirjutada, tahtsin hoopis juutjuubi videosid postitada.

Esiteks: stiilinäide 16-aastaselt Ženjalt

Samas leiab juutjuubist ka videosid, kus Ženja on 13-aastane ja 15-aastane. Pole paha, eks? Ja ta demonstratsioonesinemised ei ole alati nii klassikalised nagu ta täna Tallinnas esitas, on ka löbusamaid, näiteks nagu see või siis see Sex Bomb video. Sellel on kommentaarid ka muidugi eriti ägedad.

Aga Pljuštšenkoga seoses meenub mulle see kuidas Anu Säärits oli erutusest vist tooli pealt maha kukkumas, kui Ženja 2006 aasta Torino olümpial oma vabakava löpetas. Ausalt, Anu oli ekstaasis. Noh, mis siin salata, eks kava oli ka veatu, aga sellist reaktsiooni poleks Eesti telekommentaatorilt oodanudki.

Kuidas see vöimalik on, mida ta teeb 4:37-4:55? Mismoodi? Käsitlematu :)

Kui juba uisuvideode postitamiseks läks, siis enne Pljuštšenkot valitses meeste üksiksõitu Aleksei Jagudin, veider küll, aga mäletan, et ka tema söit oli puhas nauding. Pisut teistmoodi kui Pljuštšenkol, aga ikkagi nauding. Jah, mulle meeldis :)

Salt Lake City lühikava järel olla publik talle püsti seistes plaksutanud – mäletan, et vaatasin telekast. Püsti just ei töusnud, aga oli üsna meeldiv vaatamine. Vabakava oli juba nii hea, et oleks vöinud isegi diivanilt püsti töusnud. Seda kommenteerides suutis Anu oma verbaalset erutust küll varjata, oli pigem vait, aga ilmselt oli üsna samas seisundis kui 2006 aasta Pljuštšenko esituse ajal.

Ah-jaa selle mehega seoses, tasub kindlasti vaatamist ka tema gaalaetenduse esinemine ja mingi esinemine Jaapanis. Selle viimase puhul on eriti olulised hetked 1:39-1:44 – märkad Merli, Aleksei teeb peaaegu breiki :)

Panin muidugi koge guuglisse “breakdance on ice” ja möni vastus tuli. Enamus on mingid tobedad käestfilmimised, aga siiski esimene oli kohe ägedaim :) Eriti äge on taustal see “Herräjumala”

Tundub, et breik jääl pole enam mingi uitmöde, see on lausa tösijutt – kaks siitilinäidet. ÜKS / KAKS

Nüüd lähen ruttu magama, muidu haarab see juutjuub mind taas endasse.

***

Ah-jaa “Davai Ženja, davai” hüüdeid kostus neljapäeval öhtul enne Pljuštšenko esinemist publikust päris rohkelt. Vene hing on ikka nii teistsugune kui eestlasel.

 

Iluuisutamine – tehtud!

Vaatamine muidugi, mitte isetegemine. See viimane jäägu ikka asjatundjatele.

Ma mäletan, et kunagi ammu kui Eesti selle EM’i korraldusõiguse sai, siis olin ma pmst kohe veendunud selles, et ma lähen meeste üksiksöitu vaatama, sest see on lihtsalt äraütlemata äge. Ma ei tea ise ka miks mulle just meeste üksiksöit meeldib, aga ilmselt natuke seetöttu, et see on köige atleetlikum, seal on natuke sporti ka. Mitte, et teistes distsipliinides ei oleks, aga noh saate aru küll, eks? Kusjuures oleks äge, kui iluuisutajatel oleks teatud elementide puhul öigus puudutada ka jääd – noh nagu breikarid, sellisel juhul oleks iluuisutamine ikka ülivinge publikumagnet.

Üldiselt on kogu iluuisutamine ikkagi marulahe vaadata, see mida need uisutajad suudavad uiskudel teha on täiesti uskumatu ning milline (vöi isegi kahemilline) füüsis peab selle jaoks olema…. uskumatu. Tundub küll, et mingi möttetu hüppamine, aga tegelikult on ikka jöhkralt füüsiline ala, sealjurues ka graatsiline – kaks ühes :)

Noh teadagi, eile oli ju Pljuštšenko oodatult show, st ilmselgelt oli aru saada, et suur osa publikust oli sinna tulnud just SELLE mehe pärast. Mis siin salate, eks ma isegi. Kuigi tagantjärgi pean tunnistama, et näiteks neljanda koha rootslane (oli vist?) oli väga äge ja teise koha saanud poiss oli väga teatraalne. See šveitslane vist saigi tegelikult aristlikkuse eest rohkem punkte kui Pljuštšenko, aga Pljuštšenko on tehniliselt lihtsalt nii krdima hea, et see on lausa uskumatu. Publik jälgis eile seda kuningat (nagu Säärits ütles) lausa hinge kinni pidades. Kui muidu teiste meeste esinedes ikka vahepeal käis möni kahin läbi saali vöi midagi sellist, siis Pljuštšenko söidu ajal oli saal haudvaikne. Mul on paganama hea meel, et ma olen näinud uisutamas üht parimat meesüksiksöitjat läbi aegade. Oli mille nimel kohale minna.

Ah-jaa – telekast uisutamine vaatamine on tore, sest kuuleb kommentaatoreid ja saab igasugu huvitavat infot teda, aga kohapeal on veel toredam. Seda, mis ja miks on toredam ei oska ma paraku kuidagi seletada, aga noh on, uskuge mind :)

Järgmiseks lähen äkki Simpel Sessionile :)

Panen ühe iluuisutamise video ka. Tegelikult ei otsinud ma juutjuubist iluuisutamise videot, vaid otsisin sed alugu, mis seal taustaks – kuulake, see on NII ilus lugu.

 

Welcome to Estonia

Mulle meeldib see idee. Lugejad, kel olemas oma ajaveeb – aidake kaasa! Teeme Eesti paremaks :)

Estonian U21 football team

Our flag

Soontagana

Estonian winter

Estonian autumn

 

You must trust your team-mates, always

Eelmisel nädalal, kui mul see silmätauti oli, siis mötlesin, et olen jube kaval ja lähen pärast pikka tööpäev kinno, sest kodus rüperaali passida oleks ju sama, mis tööl arvutit vahtida. Ega ma muidugi kohe sellele möelnud, et kinos peab ka ekraani jälgima. Önneks on kino ekraan hoopis midagi muud arvutiekraan ja noh saab ka ühe silmaga hakkama :)

Kinoks valisin Artise kino, see väärtkinokunsti kino vöi kuidas nad seda nimetavadki. Ma ei oska öelda, kas ta oli rohkem väärt vöi mitte,  sest kino oli nagu kino ikka.

Filmiks pakuti Looking for Eric (imdb, wiki), ehk Ericut otsimas vöi ma ei teagi täpselt kuidas see eesti keelde tölgitud oli. Peamine, mille st täpsemalt kelle pärast ma seda filmi  vaatama läksin oli muidugi Eric Cantona, kes põhimõtteliselt on täielik legend. Ma olen küll pisut noor tema hiigelaegade mäletamise jaoks, aga legendid, mida isegi mina noore ja spordivöörana suutsin oma väikses hallolluses ära registreerida, on piisavad, et minna teda kinno vaatama. Näitlemisoskus oli nagu jalgpalluril, aga see prantsuse aktsendiga inglisee keel on äge :) Mälestusväärseim muidugi on see kung fu vöte, mida ta ühele önnetule Crystal Palace fännile päris lähedalt tutvustas. Cantona on ManU’s igaljuhul legend. Mina kui jalgpallihuviline pidin poolkohustuslikus korras selle filmi ära vaatama.

Täitsa tore film oli. Nalja sai ja pönev oli, nagu üks korralik inglise film ikka. Ega seal midgai meeldejäävat nagu polnudki – oli lihtsalt tore meelelahutus.

Päris hästi näitab seal inglise vutifännide olemust. Sellised suure köhuga paksud mehed, kelle jaoks jääb elu seisma kui algamas on nende lemmikklubi mäng. Meie jaoks midagi täiesti vöörast, seal aga pölvest-pölve edasi antav traditsioon. Kogu vutifänluse mötte vötab kokku üks filmis lendu lastud lause: God once said: “Leave your wi… you can change your wife, change your politics, change your religion. But never, never can you change your favourite football team!” (emale – sa võid vahetada oma naist, muuta poliitilisi vaateid, muuta oma usku. Kuid sa ei saa kunagi välja vahetada oma lemmik jalgpallivöistkonda).

Tulles nüüd aga selle postituse pealkirja juurde “You must trust your team-mates, always” (jälle emale – oma võistkonnakaaslasi tuleb usaldada – alati). Filmi point on põhimõtteliselt selles, et üks jalgpallifännist keskealine postiljon Eric, kes oma eluga on puntrasse jooksnud, kukub üks hetk oma toas kanepit tömbama ja oma iidol Cantonaga juttu puhuma. Cantona oli esialgu muidugi elusuurune poster tema toaseinal. Kanep tegi oma töö ja mehest postril sai ühtäkki mees tema voodiserval ning see mees hakkab toda äput öpetama. Kuivörd aga äpu-Eric oli vutifänn ja teadis vist köiki jalgpallur-Ericu väravaid peast (ka eeltööd, mida väravale tehtud oli), siis püüdiski väike-Eric suurelt-Ericult välja pressida seda, mis oli Ericu köige mälestusväärsem hetk vutiväljakul. Pakkus köikvöimalikke väravaid, kui Eric ütles, et ei -  hoopis sööt oli, see mis on parim mälestus vutiväljakult (kuskil kuuendal minutil on selles videos seda söötu ja väravat ka näha). Muidugi oli filmis ka kohustuslikud teemad nagu kadunud armastus, mis saab önneliku löpu ning lollkurijategija, kes lihtsalt vutifännide poolt üleüldiseks naerualuseks tehakse.

Ma jöudsin nüüd selle sööduteema juurde. Olles ise mänginud vutti ja ka saalihokit, ehk vöistkonnaala, siis tunnistan, et mulle meeldib hea söödu andmine vaat, et rohkemgi kui värava löömine. Värava löömine on ka tore, aga eriti hea tunne on kui saad anda ideaalse söödu, mille tulemusena su kaaslane peab vastavalt, kas jala vöi kaika lihtsalt palli vastu panema ning vörk sahiseb. See on NII HEA tunne. Saalihokis on muidugi eriti äge see, et ka väravalööjad pannakse statistikasse kirja, vutis ei mäleta sööduandjat keegi (välja arvatud, kui seda söötu ei satu andma Beckham).

Ah-jaa, kes soovib vöib isegi juutjuubis filmi ära vaadata – Looking for Eric (FULL)