Tali tuli

 

Hommikujooks

NB! Maximum speed 43 km/h – tehke järgi :)

 

Rajameistridebüüt

Nv’l tömbasime mercurlastega O-hooajale joone alla – toimus (kuri)kuulus Aasta Ketz!

Kuna Ketzi o-jooks pole kunagi olnud teab mis meistriklassi O-rada ning alati peab olema sees mingi vimka, mis jätaks vöiduvöimaluse ka mittetippsportlastele, siis vötsin sel aastall endale väljakutse ning proovisin kätte raja tegemisel. Ma ei oska tagantjärgigi öelda, kas kukkus hästi vöi halvasti välja, aga vähemalt sai tehtud ja keegi otseselt rajameistri peale pahane ka ei olnud. Samas muidugi oli juhendiga keelatud rajameistriga pahandamine.

Tuleb välja, et rajameistri töös on köige tüütum see SI-jaamade hankimine, radade ja legendide kokkuviimine ning viimaks ka raja kaardile joonistamine (meie OCADi spets ei tahtnud rada enne starti teada saada). Seda viimast tegin lausa reede kella 2′ni öösel – üsna tüütu. Raja planeerimine,  metsas punktikohtade ülevaatamine ja punktide mahapanek on puhas mönu.

Proovisin mittemidagi väga keerulist valmis meisterdada ja natukene ikkagi o-sportlasi kiusata ka :) Nagu Virjal ütles siis tegemist oli tüüpiline algaja rajameistri kätetööga – ehk et punktide asetamine erinevate mägede otsa, et vöistleja saaks ikka vöimalikult palju ühe mäe otsast teise otsa joosta. Mönus ju :) Meeste rajal jäi sisse kaks veidrat teravnurka, aga ma ei viitsinud neid punkte väga palju metsa viia ning proovisin meeste ja naiste raja vöimalikult ühiste punktidega läbi viia.

Plaanisin ühisstarti, aga kuna ühes rivis jooksmine on igav ja annab kiirematele koheselt eelise, siis pärast stardipaugu kölamist panin sportlased täpsusviskeid sooritama, st ca 5-meetri kauguselt tuli saalihokipall ämbrisse toimetada. Selle lisaülesande kiireima tiitel läheb Danile, kes esimese katsega palli korvi pistis.

Plaanisin panna eriauhinna meeste ja naiste esimese ringi 5-6 etapi kiireimale läbijale (naiste rajal 39-40), aga paraku unustasin siukse väikse asja ära märkida enne starti ja seetöttu sai kiireima läbija eriauhinna hoopis teise ringi 2-3 etapi kiireimad. Kahjuks unustasin ka kaasa anda oma GPS-trakkeri (ntks Danile), seega ei saa kaardile kuidagi märkida, et mismoodi metsas liigeldi, aga nii lihtsa raja korral pole teab mis suurt fantaasiat vajagi.

Teise ringi eripära oli see, et läbida tuli see koos toore munaga, mis ka löpetades pidi terve olema. Arvasin, et paar tükki ikka puruneb, aga tühjagi – Mercurys on köik nii hellade kätega, et mittekeegi ei löhkunud oma muna. Ma olen pettunud :)

Kahe ringi vahepealne lisaülesanne oli puhtalt Eda väljamöeldis, ehk et omavahel olid ca pooleteise meetrise nööriga ühendatud lusikas ning kahvel ja need tuli (lusikas ees) oma riiete alt läbi ajada. Soovitatavalt ikka köige alumise kihi alt, aga tundub, et möni tegi natukene sobi kah. Oma asi, eksju.

Üles panin meeste rajaga kaardi, aga seal on ka köik naiste raja punktid olemas. Naiste rada: 31-32-34-53-39-41-52-esimese ringi löpp. Arvan, et Ketzi taolise ürituse jaoks sobis küll. Järgmisel aastal vöiks keegi teine oma debüüdi teha.

Aasta võeti kokku kärarikkalt ning järgmine hommik oli maa härmas :) Mõned stiilinäited jooksust siin ja kostüümidraamast siin.

Klubi aktiivsportlased taasalusid juba novembri alguses (täpsemalt eile) ühistreeningute Nõmme-Mustamäe-Harku terviseradadel. Äkki juhtub selline ime, et teen isegi sinna möne üllatusvisiidi, lubama igaksjuhuks ei hakka.

 

Mulle tundub, et täna ta ei skoori

Esimese pildi järgi vöiks ju arvata, et skoor – käed püsti ja keskjoonele, nagu tavatsetakse öelda – kindel värava koht ju. Aga paraku ei suutnud härra Kivi palli väravasse toimetada. Nagu Avokatsomost (sealtsamast ka pildid) lugeda vöib siis läks hoopis nii: Välissä olleet ruudut näyttävät napakan laukauksen, joka kimpoaa rintapanssarista takaisin pallon lähtöpisteeseen samalla kun voimahayökkääjä jatkaa hidastamatta ja kompastuu maalivahdin jalkaan. Peliä ei tarvinnut tilanteessa katkaista.

Vahel ei önnestu ka parimatel.

 

Kings Of Muay Thai

 

Peep is back!

Käisin eile spinningus, täpsemalt oli trenni alapealkiri IntervallSpinn, klubiks Sparta Spordiklubi. Ma vist olen seda ennegi öelnud, aga spinning on pea ainus rühmatreening, mida ma külastan. Igasugused tantsulised treeningud on out! Käisin tegelikult eelmisel nädalal ka, aga siis oli treeneriks Allan Aulik ja peab tödema, et see IntervallSpinn ei olnud üldse Intervall, oli rohkem selline “väntame vahepeal püsti ja siis jälle istudes” 55-minutit kestev spinning. Seekord aga oli treeneriks Peep Mikli. Möödunud (ja vist ka ülemöödunud) aastal kui ma veel Articus spinningus käisin, siis oligi treeneriks just Peep – ja peab tödema, et Allan Auliku ja Peebu vahe on märgatav. Eile oli kohe ikka spinning, pärast trenni oli tunda ka, et oled midagi teinud. Kui eelmisel koral viitsisin pärast spinningut jöusaalis veel 30 minutit peale vändata, et saaks midagigi teha, siis sel korral punnisin 20 ja seegi oli paras pressimine. Vahel kohe veab noh!

Eilse trenni “toredaim” hetk oli see kui pulsikell näitas südame löögisageduseks 212 lööki minutis. Päris hull, eks? :) Aga ilmselgelt pole mul mingit südameviga külges ja ilmselgelt pole ma NII alatreenitud, vaid kell on natukene lollakaks läinud. Viimasel ajal on tal kombeks, kas näidata liiga suuri numbreid vöi siis üldse nulli – kumbki pole nagu päris hea. Arvestades, et see kell on juba üsna päevinäinud, siis ehk on aeg uus kell hankida. See praegune on ostetud vist 1999 vöi 2000 aastal ja see on ikka jube ammu. Juba mönda aega on mulle vihjatud, et kuule osta uus kell – köigepealt söbrad, kes kella vaid välimuse pöhjal hindavad, kuid paaril viimasel patareivahetusel on kellassepp ka vihjama hakanud, et kas ei oleks mitte öigem uus kell osta. Siiani pole väga pöhjust näinud, sest ta ju ikkagi töötab(s) – nüüd vist on karikas täis saanud ja tuleb hakata uut kella välja valima.

Mu praegune uus väljavalitu on Polar RS300X, mis tundub päris edev vidin, sest selle juurde saab vist igasugu edevaid asju installeerida. Kui kellelgi on möni teine hea valik, siis ärgu hoitagu oma teadmisi vaka all ja jagage infot – turu-uuringuid peab ju tegema. Seega räägi vöi vaiki igavesti.

 

21. augustil 2010 Helsingis

…teadagi U2 360^O Tour

 

Ületa purre, ära pabista, ära rabista!

Laupäev kodus tunduks nii imelik. Kui eelmisel nv’l sai 4 tundi rattaga Kõrvemaal ringi ukerdatud, siis nüüd sel laupäeval oli Paliveres sügisene osa üritusest Libahundi Jälg – pmst nagu rogain, ainult et möningates punktides peab lahendama lisaülesandeid ja seetöttu kutsuvad korraldajad seda seiklusrogainiks. Mulle sobib, sest vaheldust peab ju olema :)

Jöudsime Avega elegaantselt 15 minutit enne starti kohale ja jöudsime selle 15-minutiga nii vötta kaardi, planeerida raja ja ka ümberröivastumine sai sooritatud. Kes teeb, see jöuab, eksju!

Et masse hajutada olid korraldajad stardist väljudes planeerinud hajutustega legendiraja – pikkust 3,86 km. Kui need Xdreami legendirajad on tavaliselt olnud minu jaoks täiesti arusaamatud segased rajakirjeldused, siis see legend oli küll selgemast selgem ja eksimisvarianti nagu ei olnudki. Tundub, et massidki said enam-vähem normaalselt laiali tömmatud. …kuni kirjelduseni “Ületa purre, ära pabista, ära rabista!” – selle mittepabistamisega tuli ületada purre ja kuna üle purde pääseb umbes 3-4 inimest korraga, siis tekkis sinna jöeületusse üsna muljetavaldav järts. Isegi asjaolu, et neid looduslikke purdeid oli vähemalt 3, kui mitte 4, ei parandanud väga olukorda – sabad olid igaljuhul. Samas eks kiiremad (need sportlased) olid niikuinii juba oma teed läinud ja seal jöeületuse sabatasid rohkem niisama sügise nautlejad. Vabandan muidugi kui ma nõõd kedagi mittesportlaseks pean.

Meil oli Avega kindel plaan nautida sügist ja jooksmisega mitte tegeleda. Selle plaani me ka ellu viisime.

Enne starti oli me plaan järgmine: 24-36-72-56-52-45-55-75-29-71-25-37-70-34-(73)-38-46-39. Päris nii see plaan ei läinud. Esiteks oli too alguse legendi osa 3,86 km’i pikk ja teised ei tihand väga metsa rapsima minna ja kulgesime rohkem niisama mööda suuri teid, seal kus oli kuivem ja köva pind. Kokkuvöttes sai kokku lugu hoopis selline: 24-36-72-52-45-55-75-29-71-25-37-70-38-46-39. 72’s ei saanud nelja punkti kolmele lisaks ja 70′ndas loobusin torni ronimisest, lisaks 7 punkti legendirajalt – kokku 60 punkti. 60 on tegelikult väikese veaga, sest millegipärast on puudu kannupunkti 3 punkti. Õige kogutud punktisumma on 63!

72 lisaülesanne oli täitsa tore tegelikult, aga meil läks seal midagi lugemisega puseriti – tulemuseks vaid 3 punkti ja asjatult kulutatud 25 minutit. Lisaülesande olemus oli see, et suure heinamaa servades olid valges kiles heinapallid, millele oli kirjutatud neli erinevat tähte (S-T-L-V). Vöitja oli see täht, mida oli kirjas köige enam. Jagunesime Avega kumbki eraldi suunas ja muudkui lugesime. Kasutasin ka abivahendit – telefoni – aga siiski läks midagi vussi. Nöme lugu, aga tühja kah, oluline on rööm tegemisest.

55 oli ägä punkt, sellinne Xdreamilik. Önneks muidugi ei toimu Xdream sügiseti ja nii külmas vees ligunema ei pea. Töttöelda polnud selle veegagi midagi hullu, sest önneks saab jalgadele päris kiirelt sooja kui natukene liikuma hakata. Ebamugav tunne on vaid korraks.

Teel 75′ndasse tegime koguni oma rajalviibimise pooltest jooksusammudest (teine pool oli finišeerides). 75’s sooritasime lisaülesande pisikese abi järel perfektselt. Kas sina tead milline on paakspuu? Ma enne ei teadnud, nüüd tean :) 7 punkti said need, kes suutsid punkti lähedusest metsast leida kuuse, männi, kase, sarapuu, paakspuu, sõnajala, kanarbiku ja pohla taimed ning neist köigist näidised korraldajatele ette näidata. Paakspuuga oli pisut raskusi, aga önneks on olemas telefonid ning ENE’d :)

71 lisaülesanne mulle meeldis, olgugi, et me köhklemise mönda aega, kas me seda ikka üldse teeme. Tolle väikse sinise veekogu kallastele oli pandud kolm punkti ja point oli selles, et korraga tohtis kanuus istuda vaid üks inimene, iga punktivahe pidi söitma erinev vöistkonna liige. Kolmestel, neljastel ja viiestel oli seal kerge – me Avega pidime mönda aega rehkendama, et kuidas saaks nii, et Ave jookseb vähem ja ma rohkem. Sis vist hästi. Ave söitis esimesse, ma jooksin – seejärel ma söitsin tolle pikema etapi ja Ave lippas teise punni – sealt jälle Ave kanuusse ja ma jooksuga pöhja poolt ümber veekogu kolmandasse – mina kanuusse ja Ave juba 25′nda poole minema. Küsisime muidugi enne punktikohtunikult üle ka, et kas see teine liige vöib minema hakata – saanud jaatava vastuse, nii tegimegi. Kirjutasin korraldajatele täna kirja ka, et meil on 3 punkti puudu tollest punktist, aga ega ma ei tea kas nad mu murekirja ka arvesse vötavad. Samaskui mu nii hilist protest enam ei aktsepteerita pole ka midagi hullu, sest need 3 punkti ei tee meid kuidagi õnnelikumaks ja ka mitte õnnetumaks.

70′ndas isegi plaanisin korra seda ronimist, lasin koguni traksid peale panna ja kiivri pähe, aga pärast mönda abitut katset seal libedal raual mingitki haaret tekitada loobusin ettevötmisest. Aega ja jöudu oleks liiga palju kulunud – seda esimest nagu oli ka, aga teisega oli juba halvemad lood.

38-46-39 oli juba selline tore finiši poole kulgemine.

Üks asi, mis mul vägaväga positiivselt meelde jäi oli supp – nii head suppi pole vöistlustel ammu saanud. Söin kohe kaks portsu :)

 

7. veebruaril 2010…

…on Euro 2010 alagruppide loosimine, seal määratakse see, kellega peab Eesti vutikoondis oma 2010 ja 2011 maavöistlused.

Pot 1 – Netherlands, Spain, Germany, Italy, England, Croatia, Russia, France, Portugal
Pot 2 – Sweden, Czech Republic, Switzerland, Serbia, Greece, Turkey, Denmark, Slovakia, Romania
Pot 3 – Israel, Norway, Bulgaria, Ireland, Scotland, Finland, Bosnia-Herzegovina, Northern Ireland, Austria
Pot 4 – Latvia, Hungary, Slovenia, Lithuania, Belarus, Belgium, Wales, Macedonia, Albania
Pot 5 – Cyprus, Estonia, Georgia, Moldova, Iceland, Armenia, Kazakhstan, Montenegro, Liechtenstein
Pot 6 – Luxembourg, Azerbaijan, Malta, Faroe Islands, Andorra, San Marino

Olles realist, tunnistan, et Eesti koondise jöudmine suurturniirile peab olema ikka eriline önn ja heade juhuste kokkusattumus, seega tuleb alagruppe vaadata hoopis selle pilguga, et kuhu meeldiv reisida oleks ning millised vutiriigid on lihtsalt atraktiivsed.

Esimesest potist võiks tulla Itaalia, Prantsusmaa või Saksamaa. Kõige vähem tahaks muidugi nimetatutest Saksamaad. Üldse ei tahaks Portugali, Venemaad või Hollandit. Parim oleks Itaalia, sest ma olen juba ammu tahtnud Itaaliasse minna ja jalgpall pakuks selleks ideaalse võimaluse. Ilmselgelt ei pea ma mainima seda, et Inglismaa vastu poleks mul mittekõigevähematki.

Teisest potist sobiks Rootsi, Tšehhi ja Taani, mis köik on head lähedal (ja eeldatavalt ka odavad) riigid reisimiseks ning vutisatsid on ka meeldivad. Köik ülejäänud tunduvad vägagi mittesoovitavad. Äärmisel juhul ka Kreeka, kus ma käinud ei ole, aga ülejäänud on küll alla igasugust arvestust.

Kolmanda puhul oleks parim Soome, sest Soome on hea odav minna ja ei vöta üleliia kaua aega ka. Sobiks ka Šoti, sest neil on nii ägedad fännid. Ka Põhja-Iiri ja lihtsalt Iiri oleks sobivad. Teistega on nii, et ega need just kehvad kohad ka pole, aga pigem siiski mitte.

Pott neli – Läti ja Beliga, lihtne. Läti on mönus paari tunni söit ja lätlasi on alati hea vöita ning Belgia sobib Eestile.

Pott viis – Eesti!

Pott kuus – neist köigist vöiks Eesti tugevam olla, seega vahet pole eksju, aga kui valida siis äkki Lukemburg, Fääri saared vöi Andorra. Mul suva, nendesse riikidesse niikuinii minna ei viitsi.

 

BikeXdream – ainult hulludele

Kui tuli uudis, et Xdreami team teeb oktoobris BikeXdreami (sisuliselt rogain rattal), siis ma ei teadnudki, et kas peaksin röömust hüppama vöi siis olema önnetu. Rööm ikka sellepärast, et ma olen juba ammu oodanud seda, mil keegi Eestis teeks ühe korraliku rattarogaini ja önnetu seetöttu, et tiimi mul ei olnud isegi idee tasandil mitte. Esialgu plaanisin isegi seda, et ühineks möne teisegi üksiküritajaga ning teeks siis igaüks ise oma rada – tühja see tulemus, aga tagantjärgi tarkusena on mul hea meel, et ma ikka nii ei teinud, sest selle ilmaga, mis oli laupäev oleks üksinda pressimine olnud peaaegu enesetapp. Kurtsin siis oma muret autos teel Suunto Gamesile ja minu üllatuseks olid Heidi ja Anneli kohe nöus Körvemaa sügist nautima tulema. Hea kui on sportlikud klubikaaslased :)

Laupäeval peaaegu, et lubasin endale, et kui pühapäev on sama kole ilm, siis ma end küll kodunt välja ajada ei suuda. Önneks sai mu’st vöitu rattaarmastus ja nii ma end pühapäeva hommikul Körvemaa poole söitma sättisingi. +2 kraadi ja poolel teel sadama hakanud lörts ei sisendanud küll erilist lootust, et metsas väga mönus saaks olema, aga peamine oli säilitada optimism :) Nagu tavaliselt Xdreamidel, jöudsin ma kohale enamvähem viimasel momendil, st tegin suhtkoht lendstardi, aga önneks sai köik hädavajalik siiski enne starti ära tehtud – isegi rajaplaneerimiseks jäi ca 10 minutit ja see on ju ilmselge luksus.

Vaatasime kohe kaardi löunaossa mineku variandi, ülemist- ehk pöhjapoolset otsa me isegi ei kaalunud vöi noh tegelikult äkki Anneli ja Heidi pidasid algul plaani ka sinna minna, aga kuna mina jöudsin kaardini möningase hilinemisega, siis mul ei jäänud muud üle kui alluda korraldustele, st esimeseks punktiks sai 57, sest sinna oli hea mööda asfalti söita. Pidavat saama soojaks söita. Tegelikult oli muidugi asfaldil just tunduvalt jahedam söita kui väikestel metsateedel nikerdades, st asfaldilt maha keerates olid mul näpuotsad igaljuhul külmunud. Järgnevad neli tundi ei tundunud väga meeliülendavad. Önneks muutis metsateedel söitmine ning aegajalt ratas käekörval jooksmine olukorra paremaks, sest just niimoodi sai sooja ja üsna pea vöis tödeda, et isegi palav on.

Kuna kompass on ilmselgelt väikestele tüdrukutele, siis ei suutnud me 57′ndast välja minnes kuidagi otsusele jöuda, et millises suunas siis ikka oleks köige öigem ajama panna. Möningase keerutamise tagajärjel läksime ikkagi Anneli juhtimisel sohu. Xdreami kuldreegel on, et ära proovigi oma jalgu raja alguses kuivana hoida, sest varem vöi hiljem saavad need märjaks niikuinii ja nii oli ka sel korral, aga ega me seda kuldreeglit kohe alguses ju ei teadnud ning mina pean endale tuhka pähe raputama, et ma ikka igakord (eriti seekord) loodan, et äkki nüüd on see kord, kus ei pea jalgu KOHE külma vette panema. Tühjagi ta oli. Kaotasime esimesest punktist välja minnes oma 5-8 minutit kindlasti – osalt tolle teevaliku jama pärast ja osalt seepärast, et turnisime mööda puid soos. Samas eksju sai kohe pärast seda sood natukene ratas käekörval metsas liikuda ja siis sai jälle mönuga sooja. +2 kraadi pole kunagi nii soojana tundunud.

56-58-59 läksime peamiselt Anneli juhtimisel, sest tundus, et tal oli see mets peas ja ta teadis isegi seda kus tee töuseb ja kus langeb – mis niimoodi viga söita eksju. 59′ndasse (st Puki mäe otsa) ronisime ainult sellepärast ratas käekörval üles, et pärast sai mönusa hooga alla söita. Enne töö ja vaev ning siis alles löbu :)

60’s oli mönus mööda suuremat teed söitmine. Kuivörd Anneli oli oma kaardi niimoodi ära pööranud, et tal seda osa kaardist näha ei olnud, siis sain kordki mina ka grupijuht olla. Punkti piirkonnas, lagedal, sai kinnitust Koolme vanasöna – Söpra ei tunta hädast, söbral söidetakse eest ära kui söber on hädas. Seal lagedal oli üks veider talu, veel veidrama aiaga ja haukuva koeraga. Mind ja Anneli vaatas too koer veel aia seestpoolt haukudes, aga Heidil, kes meist ca 50 meetrit tagapool oli, enam nii hästi ei läinud, sest koer ilmselt avastas, et see aed ei olegi nagu aed vaid on rohkem selline butafooria ning pani Heidi poole haukudes punuma. Minu lugupidamine ja tunnustus Heidile, kes ei lasknud ennast koera haukumisest ning üsna hirmuhäratavast körvaljooksust segada ja söitis (näiliselt?) stoilise rahuga edasi. Anneli jöudis mu’lt vaid mötiskledes küsida, et “Huvitav, et see koer aiast välja ei tule?”, kui pilk selja taha meile koleda tõe paljastas. Me Anneliga olime head söbrad, panime hoogu juurde ja söitsime koerast ohutusse kaugusse. Huh – hea, et sama teedpidi tagasi ei pidanud minema.

Järgmisse, ehk 54′ndasse minek tundub kaardi pealt üks igati meeliv minek ja meil oligi plaanis väga meeldivalt hoopis 53′ndasse söita, aga plaan sai korrigeeritud jooksvalt olusid hinnates. Seda teed 60′ndast edasi on ausalt öeldes raske kirjeldada, sest sisuliselt oli see üks üsna nilbe mudamülgas, milles söitmist on Maret Xdreami arvamusrubriigis väga tavabalt iseloomustanud – “… põhimõtteliselt omandasin uue rattasõidustiili, mis nägi välja nagu segaverelise koera jooks: selline, kogu aeg natuke külg ees:)” Anneli pani ühes kohas külje nii ette, et üks hetk oli ta ühes keskmist sorti poriloigus lihtsalt külili maas. Kui muud ei saand, siis vähemalt nalja sai. Teeristis, kust pidime 53 poole keerama seisime nagu kolm Loll Ivani ja ei suutnud kuidagi otsusele jöuda, et kuhu nüüd targem oleks keerata, kas teha esialgne plaan 53-51-47-50-54-55 vöi minna 54-50-55. Tee, mis viis punkti 53 tundus kaardi järgi olevat sama tasandi tee, mida mööda olime just 60’st tulnud ja sellise tee peal ca tund aega ukerdamist ei tundunud teab mis mönus väljavaade. Möningase arutelu (noh nii 5 minutit ikka) tulemusena tegime selle 54-50-55 plaani ja imiteerisime rattasöitu 54′nda poole. Vöib julgelt öelda, et pärast 54 oli asi veel halvem – kaks ojakest, mis vahepeal ületada tuli tundusid isegi päris toredad vahepalad, sest erinevalt porisest teest oli seal puhas vesi ja päris hea oli vahepeal näha, et mis värvi jalatsid ma ikka hommikul jalga olin pannud. Suurele teele jöudnuna oli juba täitsa üksköik neist suurtest porilompidest, köige öigem tundus olevat otse läbisöitmine, sest teepervel ukerdamine oli ilmselgelt liiga aeganöudev.

Etapp 50-55 oli esimene etapp, kus ma pärast alguse külmetamist esimest korda tundsin, et külm hakkab naha vahele pugema. Proovisin seda esialgu ignoreerida ning petta end möttega, et varsti saab taas metsaradadele ning seal saab sooja. Mönevörra pidas see isegi paika, aga vaid mönevörra. Piirkonnas 52-49-46-43 olime köik sel suvel nii korduvalt O-jooksuga tegelenud, et kaart oli meil vaid selleks, et meelde tuletada, kus on järgmine punkt – teed olid lihtsalt nii peas. Eriti säras sellega Anneli, kes teadis taaskord peast köiki tõuse ja laskumisi. 52’s jätsime rattad punktist nii 100 meetri kaugusele vaid selle eesmärgiga, et joostes natukenegi sooja saada. Kuna me polnud ju sportlased vaid kruisijad, siis jöudsime punktis isegi pilti teha :) (muide Heidi – saada pilti, panen üles!) Ka 49′ndasse minnes ei hakanud rattaid mööda mägesid vedama ja tegime viimased 100 meetrit taas jala, kuidagi pidi ju sooja saama. 46-joogipunkt-43 olid jälle puhas mälu-O. Joogipunkt oli muidugi vahepeal puhas önnistus, sest korraldajad olid sinna organiseerinud sooja spordijooki – teate see maitseb pärast 3-tundi, +2 soojakraadi ja pidevat vihma suurepäraselt.

Venemäelt oli plaanis vaid kojusöit, kaks vahepealset punkti olid lihtsalt boonuseks. Jöudsime pisut enne 48′ndat järele ka Männikumäe naiskonnale ja söitsime nendega praktiliselt koos ka löpuni, aga paraku olid Heidi jöuvarud nii otsas, et neljas koht jäi meil vötmata.  Viis ongi ilusam number, sest teadupoolest on neljas koht jama (tsiteerides klassikuid). Finišisse tulekul oli valida, kas söita mööda suusarada ning mägesid vöi tulla mööda sihti ja läbi soo – valisime viimase. Kuivörd oli teada, et kohe-kohe-kohe on finiš, siis eriti enam end tagasi ei hoidnud ja panin otse läbi soo – pole valesti öeldud, et oma jalgu ma igaljuhul finišis ei tundnud, niiiiiiiii külm oli.

Aeg 3:47, 14 punkti ja 5 koht – üldtulemused, meie vaheajad.

Meie esialgse plaani kohaselt oli plaan läbida 17 punkti, mis oleks pisut kiirema liikumise korral ka saavutatav olnud. 17 punktiga oleks saanud olenevalt ajast teise vöi kolmanda koha. Sisuliselt ei jäänud ka punkt nr 44 väga kaugele, st 18 punkti eksju :) Aga tagantjärgi on alati hea oletada.

Pean tunnistama, et rogaini rajaplaneerimisel olen ma ikka paganama nörk. Anneli ja Heidi tegid nii ägeda plaani, et ma ise ei oleks osanud sellist ringi vaadatagi. Pean vist koolitusele minema :)

Nii porine kui pühapäeval pärast Xdreami pole ma ammu olnud, aga see oli selline fun-pori. Natuke saab ehk aimu nendelt piltidelt, millised nägid vöistlejad välja pärast 4-tundi mudarallit.

Korraldajatele tuhat tänu suurepärase ürituse eest. Ma ootan juba järgmist BikeXdreami. Eriti hea oli pärast vöistlust saun, sest saunale mötlesin ma rajal olles lugematud kordi. Kes teab kui väike on Kõrvemaa keskuse (naiste)saun, see teab, et sinna just väga palju naisi korraga sisse ei mahu – oletame, et nii umbes 5 naist vöinii. Seekord ilmselt purustati selle sauna leiliruumi inimrekord, sest köik tahtsid sooja ja keegi ei tahtnud lahkuda. Mehed näiteks olid oma sauna eesruumi laiendanud kuni eeskojani, mis on välisukse juures, sest saun oli päeva populaarseim paik :)

Veelkord – tuhat tänu Xdreami tiimile!