Vaadates AK uudistesaates intervjuud Gerd kanteriga jäi silma, et akna taga justnagu tilgub midagi. Ei tundunud loogiline meie (kuivi) sügisilmasid arvestades. Kuid siiski, pilk aknast välja pani paffiks – maa on valge :) Kuidas seda nüüd öeldagi, parem hilja kui mittekunagi. Kuigi ilmselt sulab see lumi nüüd kohe ära. Mis teha, see on meie talv. Küll kunagi veebruaris läheb külmaks ka. Vöibolla!

Viidates eilsele lubadusele, et hakkan tubliks, vötsin end kätte ja läksin keppima. Ammu pole nii teinud, seda ägedam oli. Ja endalegi üllatuseks avastasin, et linn vöi linnaosavalitsus on teinud alates Rahumäe teest kuni ma-ei-tea-kuhuni, aga vähemalt kuni Mustamäe hüppetornini väga meeldiva terviseraja. Sealt hüppetorni juurest läks see rada kuhugi vasakule ära, aga kuna ma suundusin edasi Glehni poole, siis ma ei tea täpselt kuhu see välja viib. Kui laupäeval on ilus ja kuiv ilm, siis lähen uurin rattaga söites järgi. Tulles tagasi selle terviseraja juurde – ma siiralt ja kogu südamest loodan, et seda ei plaanita üle asfalteerida. Noh, rulluisutajatele vms. Vabandagu köik rulluisutajad, aga teil on kohti küll, kus söita. See Rahumäe-Mustamäe terviserada on ideaalne keppimiseks, jooksmiseks ja rattaga söitmiseks. Kahte esimest arvestades, on eriti oluline, et tee poleks asfalteeritud – säästab liigeseid ja asfaldil jooksmine ei ole üldse lahe. Aga see terviserada annab mulle pöhjust, ja ühtlasi sunnib, pidada lubadust – homme hakkan tubliks. Iga päev on uus homme ja ka täna on homme. Selline keeruline lugu.

Kaks tähelepanekut veel kepiringilt:
* Hiiul on lumi maas :) – vöi noh seal kus on suusarada, seal on eelmise aasta lumi kaetud saepuruga. Ma löin suurt lumekamakat käimiskepiga.
* Hiiu staadionil mängis üks poiss lühikeste pükstega jalgpalli. Tundus natuke külm isegi vaadates.