Just nii palju kilogramme näitas kodune kaal mulle täna (kella järgi küll eile, aga kuna ma pole veel magama läinud, siis on see ikkagi täna). Eeldan, et pani puusse :) Heaküll, pole ammu korralikult trenni teinud ja pühadenädal jms, aga see on ilmselgelt palju. Kas te ei leia? :)

Ilm oli täna küll selline vägagi sombune, aga sellegipoolest otsustasin täide viia oma juba mitu päeva meeles mölkunud mötte – läksin rattaga söitma. Ja kuni Harkuni oli ka köik väga OK, seal avastasin ühtäkki, et hakkas sadama. …alt poolt :) Olin loetud minutitega üsna porine, aga ei hullu, olin sellega arvestanud ja ega see väike pori mind väga ei seganudki.

Olgugi, et ma söidan rattaga Harkus päris tihti, ei tee ma seal kunagi (vist) kahte ühesugust söitu järjest (üle ühe vöi kahe vöi kolme korra küll, aga kaks korda järjest ma üht ringi ei söida – igavaks läheb). Seal on erinevaid kaari ja ringe nii palju, et annab päris hästi kombineerida. Kuna need suuremad metsateed (mingi kruusaga kaetud) väga rattasöbralikud ei olnud (oma porisuse töttu), siis suundusin hoopis metsa alla väiksematele radadele. Mulle meeldib selline väike nikerdamine, täielik kaif rattasöidust. Nii mulle meeldib.

Vahepeal kohtasin üht jooksjat koos kahe koeraga, selleks hetkeks kui mina nendeni jöudsin, pani ta oma koerad mingi rihma otsa. Kui aga olin neist mingi ca 100 meetri kaugusel kuulsin selja taga hullu klähvimist, pilk selja taha ütles, et üks koertest pani hooga minu poole. Ma ei oleks uskunudki, et ma praegusel hetkel rattaga nii kiiresti söita suudan – vurrrrrr söitsin eest ära :) Hea oli, et koer haukus piisavalt kövasti, mul olid ju körvaklapid peas – jama kui poleks kuulnud. Igaljuhul – ma ausöna vihkan lahtiseid koeri.

Jah, söita oli mönus. Rattasöit on alati mönus, kui vaid varbad külmetama poleks hakanud. Umbes tund aega sain söita nii, et polnud midagi, siis aga hakkasid varbad aegamööda jube külmaks minema. See on mul tavaline muidugi, ma söidan isegi suvel kahe paari sokkidega. Kui kellelgi on mingi kaval nipp, mis selle külmetuse vastu aitab, siis loeksin heameelega. Termosokk ei tundu ka väga lahendus olevat, sest mul olid täna jalas sokid, millega ma mägedes käisin. Täpsemalt Lorpen Ski Outlast.

Nii veider kui see ka ei tundu, siis mul on tunne, et spinningust on päris abi. Vöi siis tahan ma lihtsalt nii möelda. Aga rattasöit oli kuidagi kerge.

Ah-jaa, see terviserada, ei lähegi sealt suusahüppetorni juurest väga kaugele. Ca 300 meetrit seda veel on ja siis löpeb ühtäkki lihtsalt ära. Köik!