Sportlikus mõttes läheb mul hetkel täpselt nii, et teeb ikka meele mörudaks küll. Ja see möjutab ka üleüldist meeleolu. See ehk seletab mu viimase aja mitte köige röömsama kölaga postitusi.
Osalt on muidugi enda süü, oleks vöinud ju möistusega vötta seda sportimist peale vigastust, aga üldiselt blokib möistus aegajalt ära teatud pädevad otsused. Teiselt poolt jällegi… jah siinkohal ma kogu “süüd” omale ei vöta – siin tulevad mängu liigsed emotsioonid ja möneti valede juhtimisvõtete kasutamine. Pluss möningal määral ka isiklikud sümpaatiad ja ebasümpaatiad.
Ma pole ammu niiväga tahtnud jooksma minna kui praegu. Selline mönus 140-150’se pulsiga tiksumine – see tundub mulle praegu kauge unistusena. Viimati käisin jooskmas, nagu treeningu möttes, vist umbes kuskil septembri löpus vöi oktoobri alguses. Siis tuli rogain…
Jõusaali ratastest on kopp ees, ausõna – seal on vastikult ebamugav sadul ning püsti söita seal ei saa. Tüütu. Ja enne aprilli keskpaika töenäoliselt jooksma ei saa ja siis ka väga mööduka koormusega. Sellega seoses ei ole minu jaoks ilmselt ka esimest Xdreami etappi. Saab veel kehvemini minna vöi? Kindlasti saab, aga ma ei taha teada.
Sportlikus möttes ikka.
