Eelmisel aastal tegin viimase rattasöidu 30. detsembril, mis on üsna hiline aeg aastas rattasöiduks. Täna avasin selle aasta rattahooaja (spinning ei lähe siinkohal arvesse), see jällegi on üsna varajane aeg aastas, et tegeleda rattasöiduga. Aga selline on see meie talv. Päris mönus oli. Olin kaval ja tegin ringi nii, et koju sai söita allatuult – vana indiaalane öpetas, et nii on hea ja nagu tavaliselt vana indiaalne ei eksi :) Nagu eelmiselgi korral, suutsid mu varbad ikkagi külmetama hakata, olgugi et mul olid jalas köige soojemad sokid üldse. Ma arvan. See oligi ilmselt tänase rattasõidu köige ebameeldivam osa, köik muu oli puhas nauding. Noh pisike jalavalu ka, aga sellega ei ole mul praegu muud teha kui oodata seda ühte päeva.

*****

Olin lehest lugenud, et Marat tegi T-särgid tolle Eesti 90 logoga. Loomulikult tahtsin ma endale ka siukest särki saada. Kaubamajas ega Selveris neid särke igaljuhul ei olnud. Ega’s midagi tuli Marati esinduspoodi minna. See Ehitajate teel olev pood oli laupäeva puhul küll juba suletud, aga minu önneks oli Magistrali keskuses olev Marati tehasepoood avatud. Saingi oma särgi. Musta, ees kirjaga Eesti 90 – ma olen väga rahul :)

Arvestades homset tähtpäeva on sellele särgile väga nörka reklaami tehtud. Väga! Ma usun, et see oleks üsna minev kaup praegu. Selverid, Prismad ja muud säärased peaks sellest kaubast väga huvitatud olema. Riigi sümboolikaga riideid kantaks küll, eriti arvestades, et selle särgi puhul ei ole mitte üle pingutatud selle isamaalisusega. Meeldivalt tagasihoidlik riideese.

*****

Löpetuseks tahaksin tervitada seda parklavirtuoosi, kes eile Saku Spordikeskuse juures mu autole lihtsalt naturaalselt sisse tagurdas. Arvan, et tagurdas, sest esimene numbrimärk oli vasakust ülemisest nurgast korralikult ära muljutud. Ilmselt kärukonksuga vöi muu sarnase asjaga. Eile öhtul pimedas vaadates tundu, et väga hull polegi, sest see numbrialus maksab mingi 100 krooni, tühja kah, eks ostan siis uue. Öösel garaaži söites kuulsin mingit imelikku häält, tulnud autost välja selgus, et ära oli tulnud õhu suunaja – aga kuna see ikkagi mingi imenipiga oli auto küljes kuni garaažini kaasa jölkunud, siis ei hullu – paneme tagasi ja jälle korras. Täna valges avanes natukene halvem vaatepilt – lugupeetud tagurdaja ei olnud mitte tagurdanud ainult korraks kõks vastu mu autot, vaid ikka mönuga muljunud – igaljuhul on ka stangel ja sellel alumisel iluvörel (vöi ma ei tea mis selle asja nimi on) pragu sees. Ma saan aru küll, et mu auto on must ja hetkel ka väga porine, et ei paista välja vöimidagi, aga seda kui oled juba millegi vastu tagurdanud peaks ju ikkagi tundma, mitte vajutama gaasi seni kuni auto enam üldse edasi ei lähe. Ja siis söida ära, sest nii on ägä!

Tõenäoliselt ei loe ülalkirjeldatud käitumisega parklavirtuoos seda postitust mittekunagi, aga siiski head Eesti Vabariigi aastapäeva Sullegi. Ole mönus.

*****

Pealkirjas oleva laulu klippi saad kuulata siit (kui mul kunagi sünnipäev tuleb, siis kinkige keegi mulle palun see plaat – aitäh).