Eilse neljari iseloomustuseks kölbavad hästi ühe vanema päevakulise sönad, mis on ka antud postituse pealkirjaks. Peab lisama, et ka nooremad naised ei ole imbetsillid – üldse orienteerujad on kindlasti pisut teravamad kui eilne rajameister ilmselt eeldas.
Halb, et mu oma neljapäevakul sattus olema just nii ebaönnestunud rada. Paraku aga pole mul peakohtunikuna (päevakul on muidugi peakohtuniku nimetus jöhker ületituleerimine) eelnevalt aimugi, milliste radadega rajameister üllatab, kuigi tunnistan, et teave selle kohta, et nii start kui ka finiš (vist ka viimane punkt) on samal 
kohal kui kaks aastat tagasi, ei tõotanud head. Jah – ja ei töotandki!
Esiteks oli see paekallas rämedalt ohtlik. Mina isiklikult löhkusin seal oma käe ja üleüldse pidi seal pidevalt okstest ja juurikatest kinni hoidma, et järsakut mööda üht elegaantset liugu ei sooritaks. Arvestades, et selle kalda peal pidid vähemalt korra kööluma ka NM12 raja jooksjad, siis on see rajameistri poolt läbimötlemata samm.
Teiseks – polnud vist ühtki punkti, mille otsimisel oleks vaja olnud rakendada olulisi O-oskusi. OK – see selleks, see mets ongi selline, et ega seal midagi väga keerulist valmis meisterdada ei anna, aga no krt panna punktivahed lihtsalt paralleelselt teedega on pehmelt öeldes jama.
Mul on piinlik, et meie korraldatud neljapäevaku rada oli nagu teisipäevakute “parimate” aegade rajad – 
ehk et palju teejooksu, et siis vahepealt tee pealt maha pöigata vaid punkti läbimiseks. Vägisi jääb tunne, et rajameister pani punkti maha autoga mööda metsa söites…
Noh ja kuivörd mööda teed spurtimine pole just minu tass teed, siis jäi mul eesmärk jälle täitmata – isegi esikolmikust langesin välja.
Eitea miks, aga millegipärast on mul jäänud märkimata, et ma tegelikult käisin ka eelmisel nädalal päevakul. Seal Söitmes oli rada väga ägä, einoh tõesti – väga ägä. Sai köike – sai mööda teed joosta, sai orienteeruda (ma tegin ühe labasema koha peal kohe vea ka), sai väga lühikesi etappe läbida – noh köike sai. Selliseid radasid vöiks rohkem olla.
juuli 4, 2009 at 5:46 p.l.
Ütleks siis nii, et mitmed etapid tulid tuttavad enda rajalt ette. Kui juba vanaprouad sedasi väljendusid, siis mida pidid tegema/arvama H21A klassi hirved (st teised peale minu :D) Küll jõuab rajameistrit Ketzil kiruda, onju
juuli 4, 2009 at 10:04 p.l.
Nats rajameistri kaitseks – ega sitast saia ei tee … Kuidas teha sel platsil hääd rada – kas lasta mitu korda paekaldast üles alla (pidi ohtlik olema?), lasta kammida klindipäälset võpsikut/nõgeselagedaid (mida vist niigi piisavalt sai)? Mul küll häid ideid pole, sellepärast jätsin ka seekord tulemata.