Mul on kuskil kodus (hetkel on see kuhugi väga kindlasse kohta ära pandud) Nemo plaat, mis on siiralt üks mu lemmikplaatidest – Eesti 70-80′ndate muusika on lihtsalt ülikuul. Aga Nemoga konkreetselt meenub mulle alati mu esimene Kaukaasia (Elbruse) reis aastal 2004. Kui panna viimasel öhtul (st pea kolm nädalat on koos oldud) Venemaa kauges karupees peale Eesti muusikaga plaat, siis on poolel “diskoteegil” (nenedel, eestlastel) näpud püsti ja pidu ei löpeks kunagi…. kui ei tuleks Jaan ja ei käsiks bussi minna. Hindamatu!

Ma olen käinud sellel Kaukaasiareisil kolm korda ja ma ei kahetse ühtegi neist, igal korral on nii erinev seltskond ja igal korral on midagi, mis väärib meenutamist. Oh…. mäed!

Ah vaadake siis kohe sedagi lugu Anne Veski – Roosiaia Kuninganna.

Tänane päeva tegu oli see, et viisin jooksma oma öe. Ta proovis küll leida igasugu veidraid vabandusi, et mitte tulla, aga ma ei lasknud end tema vabandustest segada ja viisin ta jooksma. Jätkan oma kihutustööd järgmisel nädalal :)

Eile tahtsin spinningusse minna, aga köik usinamad klubiliikmed olid juba päeval endale koha broneerinud ja nii mul ei jäänudki muud üle kui söita ratast jöusaalis. Enne olid Spartas sellised tavalised spinningurattad – ütleksin, et täiesti normaalsed masinad. Nüüd aga olid uued rattad ostetud. Selles möttes päris toredad rattad, et saab endale treeningprogrammi valida ja siis vastavalt sellele muudkui uhada, paraku aga oli sel rattal ka omajagu miinuseid. Peamine miinus on mu meelest see, et sellega ei saa püstiasendis söita – vahel kohe tahaks. Ma küll ei tea nende ostude tagamaid ja ega see mind väga ei huvitagi, aga mumeelest oleks vöinud osta möne ratta kategooriast Revmaster (praegu on G-force UT), sest tundub, et need Revmasterid on rohkem spordirattad kui G-force’d. Äkki önnestub mul neile kuidagi mingi väike vihje anda :)

Teine miinus tollel rahvarattal (nimetan seda G-force sedaviisi) on hirmus suur sadul. No umbes midagi sellist nagu linnarattal, millega söidad absoluutselt muul eesmärgil kui sport ja üldjuhul ei söida sellise sadulaga ka palju rohkem kui pool tunnikest.

Kolmas miinus on mingid ebamäärased pedaalid, st täpsemalt see veider plastmasskinnitus. Rattakingaga polnud seal suurt midagi teha. Jälle öudselt kahju.

Sel ajal kui ma proovisin end seal ratta seljas kuidagi pärlendama ajada, tuli mu’ga vestlema Argo Ader. Tundis huvi kuidas on. Rääkisin kohe köik südamelt ära. Ta lubas selle sadula ja pedaalide probleemi ära lahendada – oleks hea küll, see on nagu pool vöitu. Veel parem oleks kui saaks möne Revmaster kategooria ratta. Jah, palun.

Pulsikell näitas eile mul taas väga veidraid numbreid – noh ütleme numbrid 0 ja 17 ja 237 on need, mida ma eile kellalt korduvalt näha sain. See tegi mind juba natukene pahaseks, vötsin täna ette matka Uku tänavale, et endale uus kell osta. Jäin oma valikule kindlaks ja vötsin tolle Polar RS300X. Peab mainima, et too müügimees (Enn Raud vist) oli eriti kohatu suhtlemisega meesterahvas, kui oleks valida, siis ma selle firmaga ei suhtleks, sest klienditeenindus oli halb. See mees ei tulnud kogu selle aja jooksul, mis ma seal kontoris olin kordagi oma toolist nö noormaalsesse isteasendisse. Lösutas oma toolis nagu mauk ja ei lasknud mul sönagi öelda, ajas mingit müügijuttu, mis mind karvavördki ei huvitanud. Nöme suhtumine.

Kell on ilus oranžikas-punane, mulle meeldib. Aga kuna kasutusjuhend on ilmselgelt nörkadele, siis ma seda lugema ei hakanud – panin, aga kella ning vöö peale ja läksin jooksma (mäletate, öega koos?). Köik oli väga äge, aga kohati näitas kell ikka nulli ja ka numbreid 23 ja 37 sain näha – see ajas mind natukene kurjaks ja ausalt öeldes tahtis nutt peale tulla. Nagu, mis möttes, ah? Samas kui käe asendit muutsin, st töstsin ette, et seda vaadata ja ootasin kuni taas nö öige jooksupulss kellale tuli, siis näitas kell normaalseid numbreid. Uuel kellal ei saa ju patareides viga olla? Ma nüüd ei saagi aru, kus on viga – kas viga on minus (aga kuidas?) vöi siis ma isegi ei tea rohkem midagi arvata. Kui kellelgi on kasvöi mingi öhkörn lahendus pakkuda, siis loen huviga – ärgu hoitagu oma teadmisi vaka all.

Kas te The Big Picture lehel ikka olete käinud? Seal on nii ilusad pildid, et pea igakord kui ma seda lehte külastan, siis ei saa ma kuidagi üle sellest, et kuidas möni ikka oskab. Möni hetk, ilme, emotsioon on nii ehedalt tabatud, et vötab sönatuks. Kusjuures teemadevalik on ülilai.

Näiteks too pilt, mis selles postituses on – sellised pildid on täis nii suurt hoolivust, et seda ei ole vöimalik sönadesse panna, see on köik olemas tolles pildis. Kes oskab, see saab aru ka pildi all olevast selgitusest “My grandfather was born and raised on our New Zealand farm. He and my grandmother were married nearly 60 years. Preparing for a photo in the barley, my grandmother lovingly reached up to adjust his hat. This was his last harvest.” – sellega on öedud köik ja rohkemgi veel. Kes on näinud filmi “Up!” ja meenutavad sealt filmi alguses kiiret ülevaadet vanamehe ja tema abikaasa elust, need möistavad, mida ma mötlen. Huh, nüüd sai küll hommikul vara väga sügavaks mindud…

Ma arvan, et too leht on üks mu interneti lemmiklehtedest vöi vähemalt TOP 3’s kindlasti. Pange see endale lemmikutesse!

Särglepad ja teised, kes meie juurde kuuluvad :)

…terve suur hulk on veel puudugi – kiirelt arvutades ütleks, et vähemalt 32 inimest vöiks veel pildil olla (kokku on meid 74,  kes nüüd pildilt inimesi lugema hakkas, siis pildil on ka möni mitte meie pere liige)

Mind hakkasid need filmitantsud kohe huvitama. Loomulikult on sellest ka wikipedias eraldi artikkel, sealt oli hea spikerdada :)

Eraldi tiitlid igale filmitantsule!

Too minu poolt enne välja toodud filmitants on “Parim tants, mis vöib juhtuda igaühega meist, kui satuvad olema piisavalt veidrad söbrad – Reality Bites [1994] (imdb)”, Merli poolt toodud filmitants on “Parim tants, mis pole päris reaalne ja vöib juhtuda ainult filmis – (500) Days of Summer [2009] (imdb)”.

Pakuksin välja veel kategooriaid.

Parim tants, mis võib juhtuda, kui kummitused sind oma kodust minema tahavad ajada – Beetlejuice [1988] (imdb) – Merli poolt pakutud kategooria ja video
Parim tants, mille on tantsinud pime meespeaosatäitja – Scent of a Woman [1992] (imdb)
Parim tants, mille on tantsinud pime naispeaosatäitja – Dancer in the Dark [2000] (imdb) – tegelikult muidugi ei tantsi Björk, vaid teised tantsivad, aga vahetpole, sest tiitel on uhke
Parim tants, millele ma ei oska tiitlit anda, aga see on lihtsalt ägä – Pee Wee’s Big Adventure [1985] (imbd)
Parim tants, mis pääses auhindade jagamisele oma vanuse töttu – The Four Horsemen of the Apocalypse [1921] (imdb)

Noh ja nüüd ma ei viitsi enam aretada, sest internet on köikvöimas – The 50 Best Movie Dance Scenes Of All Time. Vaata  kindlasti, sest seal on köik videod olemas – puhas kuld, terve öhtu on sisustatud.

Mu isiklikud lemmikud:

Singin’ in the Rain [1952] (imdb) – see on ikka puhas klassika

Greace [1978] (imdb) – selles filmis on muidugi köik üks kestev tants, st jube raske on midagi välja tuua, aga ma proovin.

Löpetuseks veel üks tiitel (ma ei saa üldse aru, kuidas ma selle enne unustasin): Parim tants, mida sa tantsid siis kui sa oled täiesti pilves ning sind on lihtsalt tanki lükatud – Pulp Fiction [1994] (imdb)

ps pealkirja laenasin Wikipedias
pps kui kellelgi veel midagi ERITI head meenub, siis ärge hoidke end tagasi ja jagagae

Aegajalt käin ikka Xdream.ee lehel, ise ka ei tea miks, aga harjumus on selline. Eile oli minekust kasu ka, ses möttes, et sai vähemalt uut infot. Lisaks 2010 aasta osavõistluste aegadele on kirja pandud ka kohad, mis kölavad väga ägedalt. Mul igaljuhul hakkas film juba silme ees jooksma :)

Saku ja Tamsalu on teada-tundud saalihokikantsid, seega loodan lisaülesannetel saalihokile, et saaks Merli tanki lükata :) Tamsalus muidugi on suusatamine ka üks pöhispordialadest, aga önneks suvel suusatada ei saa. Sakus O-maastikest ja kaartidest puudus ei ole – Männiku, Saustinömme (Saku Rabametsa terviserada), Raku on esimesed, mis meelde tulevad. Noh ja loomulikult vöiks lisaülesanne olla Öllepealinnale nimekohane :)

Öise osavöistluse kuupäevad on 31. juuli – 1. august, st seekord on tegemist ikkagi ÖISE vöistlusega, sest ilmselgelt on juulis/augustis paaaalju pimedam kui Jaanipäeva aegu, millal öine Xdream tavaliselt on olnud. Kuivörd mulle öine-O meeldib, siis lisab see asjale vaid vürtsi. Arvestades Eesti kliima eripära, siis on mere-/jõevesi köige soojem just juulis/augustis, mitte kesksuvel nagu loogika järgi oletada vöiks. Ainuke järeldus saab olla see, et kuna Hiiumaa teadupoolest on päris saar, mitte poolsaare moodi saar, siis ujumisetapp on garanteeritud.

Oh mul läheb kohe meel heaks kui Xdreamile möelda. Nats veider vist. Ainuke küsimus on nüüd see, kas önnestub kiirete näppude voorus piisavalt hästi esineda vöi ei.

Reality Bites (1994). Hea film ja köige coolim grupitants üldse :)

Käisin eile Vabaduse väljaku all olevas Ahhaa keskuses 4D kinos. Emotsioonid on segased :) Selles möttes, et päris tore oli, ikkagi nagu liiguks kaameraga kaasa ja puha, aga ma ei kujuta ette, et ma peaks sellise rappumise saatel vaatama poolteist kuni kaks tundi kestvat filmi. Ilmselgelt oleks ma see, kes peaks hädaabipidurit tömbama, sest nii pika aja peale läheks süda kolepahaks. Vaatasin eile köigepealt ära filmi “Kosmoseralli”, siis hängisin keskuses pisut niisama ringi ja siisvaatasin “Vana kaevanduse saladused”. Seda esimest filmi julgen soovitada küll, oli päris pönev ja mitte väga raputav, aga see teine ajas mul küll südame pahaks. Päris halb oli kohe pärast olla. Vöib-olla on muidugi vaid viga minus, sest ma ei salli ka laevasöitu, sest laeval on kombeks lainetel kergelt öötsuda.

Ma päris täpselt ei kujuta ette, kuidas täispikk mängufilm 4D’s välja näeb, sest need lühianimafilmid, mida mina vaatasin olid nö läbi peategelase (ehk mingi süstik vms) silmade vaadatuna, st körvaltegevus puudub. Pikemates mängufilmides jälgitakse (läbi kaamera) tegevust ju körvalt ja noh mis effekte saab olla kui toimub näiteks kahe peaoisatäitja omavaheline dialoog. Kui on mingi kaklusfilm vöi autode kihutamine, siis muidugi natukene saab 4D effekti.

Eniveis, proovimise möttes on tore, aga kes ameerika mägesid ja muid raputavaid löbustusi ei armasta, siis sellele ma 4D’d ei soovita. 3D on täiesti piisav :)

Kuivörd eile oli vist üldse esimene päev kui Tallinnas see 4D tööle pandi, siis olid ka telekaamerad kohal. Ma olen nüüd peaaegu muuvistaar. Hahahaha…. Nii kui sealt süstikust välja astusin, haaras TV3 reporterpoiss mul ka varrukast, et ma talle oma elamustest rääkisin, aga ma olin kaval ja lükkasin tanki ühe teise neidise. Leidlik, eks? :)

Ükspäev kui Tartust bussiga koju sõitsin, siis kasutasin aega kasulikult ja vaatasin ära filmi, mis juba tükk aega vaatamist ootas. Paraku ei suuda ma meenutada, miks ma selle filmi üldse välja olin valinud ja endale hankinud. Aga noh kuivörd ta olemas oli, siis vaatasin ikka ära.

Niisiis The Believer (imdb, wiki). Film põhneb tõestisündinud lool (Dan Burros), mille peaosas on juut, kes on neo-nats ehk juudivihkaja. Ilmselgelt pole sellise kombinatsiooniga inimesi just palju. Samas ei saagi päris löpuni aru, kas Dannyl (see peaosa mees) on ainult poose selline, et olen nats ja vihkan juute vöi ta ikkagi päriselt vihkabki juute. Arvestades filmi löppu, mida ma siinkohal vist ikkagi päriselt ära rääkima ei hakka, siis ta vist sügaval südames ei vihanud juute. Juured on juured.

Leidsin guugeldades ka ühe hea filmiarvustuse, mis vötab filmi hästi kokku – The Film Journal: The Believer. Tundub, et Danny põlgas juute nende arguse pärast, just sellepärast, et nad ei julenud vastu hakata – nad lihtsalt alistusid. Pidevalt ja siiani on nende ainsaks enesekaitseks, et nad on “chosen nation“. Ausalt, ma ei vihka inimesi nende päritolu või valikute pärast, proovin olla tolerantne, aga pidev ülemaailmne halamine teemal, mis nende rahvaga tehti 65-70 aastat tagasi hakkab pehmelt öeldes tüütuks muutuma. Holokaust oli kole ja seda ei õigusta mittemiski, aga nii mõnigi rahvas maailmas on kogenud sarnaseid koledusi, ma ei tea, et teised niimoodi ülemaailmselt vabadnamist ja kaastunnet nõuavad. Sakslased on vabandanud, toimik on suletud.

Kui veebruaris Washingtonis käisin, siis külastasin ka holokausti muuseumi, sest noh ajalugu teada on hea. Seal oli üks tuba, kus näidati filmi, mille sisu oli sisuliselt juudi rahva kannatused juba aegade algusest saati. Et ikka kuidas neid on siit ja sealt välja aetud ning kokkuvöttes jöuti ikka selleni, et nad on väljavalitud rahvas…

Üks asi selles filmis oli küll lahe – see kui Danny luges toorat heebrea keeles, see kölas lihtsalt nii ilusasti.

Ma loodan, et ma nüüd ülemaailmse viha osaliseks ei saa…