Palun, ma vähemalt provisin :)

Mul on selline poolhobi - käia vaatamas vöimalikult palju erinevaid spordialasid. Päris pönev on, kasteate. Pöhimötteliselt tuleb pea igat sporti jälgides hull hasart peale, isegi siis kui reegleid väga hästi ei tea. Üldjoontes saab olukorrast aru ikka.

Eile käisin Horse Show’l - absoluutselt uus kogemus. Ma polnud varem kunagi ratsavöistlust vaatamas käinud. Juba Suurhallli sisenedes olin kui uues maailmas. Eesiteks olin hetkega poolsoomekeelses maailmas - vähemalt pool publikust oli vist soomlased. Eks neil on siin, Eestis, käimine imeodav ja kui tippvöistlus (täna on ikkagi GP etapp) peaaegu koju kätte tuuakse, siis tuleb vöimalust kasutada. Teiseks olid sinna Suurhalli üles pandud müügiletid, kus müüdi otseloomulikult hobuspordivarustust - ausalt, ma ei teadnud ilmselt suurema osa asjade otstarvetki. Küllap oli tegemist enamjaolt hobuste jaoks möeldud asjadega. Täiesti vööras maailm mu jaoks.

Järgmiseks areen (ma tegelikult ei tea kuidas seda nimetatakse, aga mina nimetan seda kohta kus hobused ringi kappavad ja oma sooritust teevad areeniks) - uskumatu kui palju inimesi seal korraga areeni ettevalmistusega tegeleb. Mitukümmend kätepaari oli seadmas tökkeid, lilli, liiva silmuas jms. Eriti pullid olid need lillede seadjad - nad vöisid minuteid tösta ühte potti ca 10 sentimeetri haaval paremale ja vasakule, et ikka vöimalikult hea saaks. Aga ega maitea, vöibolla on neil köik ette kirjutatud ja nad lihtsalt peavad köike eriti piinliku täpsusega tegema.

Vöistlus - sattusin sinna laupäevaseks viimaseks vöitluseks. Ma nimetusi ei tunne, aga areenil oli kuus töket, mis olid nö töusvas järjekorras. Köige viimane körgeim - alguses 160 ja pärast erinevaid ümberhüppamisi 190 cm. Ägä oli. Hobused on ikka paganama ilusad loomad. Eriti need seal, nad on ikka väga hoolitsetud. Vöitjaks tulid keegi slovakk ja eestlane. Too eestlane hüppas muide eesti tõugu Tori hobusega (postituse juures oleval pildidl) ja oli minumeelest ainus, kes ületas 190 cm tökke - äss.

Flickr’s on veel möned pildid, aga taaskord - liikuvaid kehasid on nii raske pildistada ja valgus oli kah tsipa veider. Öpin endiselt.

26,09 km - 1:52:24

Tegelikult plaanisin seda söitu eile öhtupoolikuks, aga eile oli ilm siuke imelik ja koju jöudes polnud nagu tunnet ning üleüldse…. vahetpole :) Plaanisin sellist mönusat asfaldiväntamist, aga tegin enne söitma minekut kolm otsustavat viga ja kokkuvöttes see söit nüüd väga nauding ei olnudki. Samas ei hullu, parem ikka kui jöusaal.

Esimene viga - trenniriideid selga pannes tegin mingi imeliku liigutuse ja ühtäkki käis röve valu parema abaluu (loodan, et ma nüüd ei eksi terminiga) juurest läbi. Selline vastik närvivalu, mis vahel tekib kui magada valesti vöi tuul läbi tömbab vms - vastik noh. Mötlesin, et ei hullu, proovin ikka. Esimesed hetked ratta seljas olid ikka rövedalt valusad, paremale poole vaatamine ja pööramine oli ainult koos toore valuga. Ülemiste keskuse juures plaanisin juba koju tagasi kulgemist, sest otse öeldes oli s*tt olla. Teadupoolest aga peab inimene ennast sundima - nii minagi ja panin aga edasi. Tegelikult hea oli, et edasi söitsin, sest mida aeg edasi, seda paremaks läks. Ilmselt sai närv/lihas/vöimisiganes soojaks ja ei teinud enam nii palju valu. Önneks ei pea söidutee ääres väga palju paremale üle öla vaatama (pigem ikka üle vasaku öla) ja kannatas söita küll.

Teine viga - avastasin selle üsna pea kui olin välja jöudnud - läätsed unustasin silma panna. Koju tagasi enam tulla ei viitsind ja noh ega rattasöidul polegi midagi niiväga vaja vaadata, seega söitsin ilma. Möni nägu jäi ilmselt vaatamata, aga ega köike polegi vaja vaadata. Ja pilti sain ikka teha, nii palju ma ju ometigi näen :)

Kolmas viga - liiga palju riideid. Kraadiklaas näitas ca 9 soojakraadi, arvasin et jubekülm vöinii, aga polnd külm midagi, päris OK oli. Oli ilmselge viga panna selga rohkem riideid kui teisipäeval raba vahel söites. Päikesepaiste kütab isegi meie sügise soojaks :)

Tegelikult oli veel üks viga - tuul. Nö minnes polnud taganttuulel midagi viga, otse vastupidi - mönus oli. Küll aga oli koju söites vastutuul ja see polnd üldse ägä.

Eilse rattaringi kohta kaarti pole, sest söitmine toimus kohapeal. Ei edasi, ega tagasi - ei vastutuult, ega pärituult. Tühipaljas väntamine - kiiremalt, aeglasemalt, kergemalt, raskemalt, istudes, püsti jnejne. Taibukam lugeja taipas nüüd ehk isegi, et eile oli spinningukolmapäev. Paganamani kuidas mulle see spinning ikka meeldib, päriselt ka. Mul on natukene kahjugi, et mul muidu kolmapäeviti on saalihokitrenn, sest ma tegelikult tegeleks heameelega spinninguga. Vaheldust peab(ks) olema. Kui Sakus löpeb 19.30 trenn, siis on paganama raske ennast kella kaheksaks Öismäele völuda. Tahaks küll, öudselt :)

Keeruline on igakord midagi uut välja möelda, aga ma proovin. Endal ka pönevam.
Xdreami lähenedes on huvitav tähelepanek see, et metsa all on kohata jalgrattureid kolmekesi pundis söitmas, paaril juhul on nad riietatud ka sarnasesse spordiröivastusse. Sihipärane treening, mismuud.

Kodupoole sealt Pääskülast söitsin juba tugevalt peale seitset, kippus pimedaks minema. Kui ma poleks teadnud, et mönes kohas on tee peal puu vöi kivi, siis oleks vöinud ka meeldiva libastumise (loe: rämeda kukkumise) osaliseks saada. Hea on kui tead oma spordiradasid peast, aastatepikkune kogemus ikka maksab midagi.

Ühes kohas Pääsküla rabas proovisin pilti ka teha, aga välja väga ei tulnud - oli suht pime juba. Aga tegelikult oli kaunis vaade. Ausalt.

Köigepealt käisin jöhvikal.

Siis road-trippisin mööda sügisest Eestimaad ühest kohast teise. Sügis on ilus :)

…ja auto - noh auto sai väääga tolmuseks.

Ma kohtasin tänaval klassiöde, keda nägin viimati ilmselt pöhikooli löpetamisel, st 17 aastat tagasi. Väike päike igas päevas. Nii ägä :)

lisa uus postitus, mis sisaldaks teksti HZFTJNUM

blog.tr.ee tehti ümber ja nüüd nöuab taas seda veidrat teksti. Ja sealjuures on see uus versioon poolik, aga see selleks.

ps kel vaja, see saab aru :)