Kes aasta löpus Xdreami jöulurada läbi ei tee, see on loll! NALI!!!

2017-12-24_Xdream_jouluradaOsalesin Xdreamil viimati 2015 aastal, täpsemalt BikeXdreamil Keilas. Öudselt tore oli. N-ö päris Xdreamil oli veel kunagi varem, no ei tömba enam see mudas ja sopas rapsimine, kuigi ära kunagi ütle mittekunagi. Kes teab, ehk lähen millalgi jälle. Igaljuhul, pärast seda 2014’ndat olen käinud vaid Xdreami jöuluradadel ja möödunud aastal ka esmakordselt olnud lihavötterajal. Need on toredad, ajavötuta sportimised. Mulle meeldib.

2017 aasta jöulurada oli Stroomi metsas, st mönus kodulähedane üritus. Erinevaid aegasid klapitades läksime Merliga sinna jöululapäeva ennelöunal, enne suurt söömist on vaja ju köht pisut tühjaks joosta. St ideaalne ajastus. Ilm oli hirmus tuuline, seega tuli kiirelt see ranna osa ära joosta, et metsavahele sooja saada. Kolmanda punkti poole sörkides plaanisime esialgu minna otse läbi metsa, aga oht, et jalad saavad märjaks, hoidis meid siiski teedel. Pigem ringiga, aga kuiva jalaga. Loodan, et ka tuleval laupäeval tahab linna-O päevaku rajameister endast head muljet jätta ja säästab päevakulisi sellest vesisest metsast. Ei tahaks haigeks jääda. Aga tulles tagasi selle jöuluraja juurde, siis sörkisime, jalutamisega vaheldumisi selle kergelt vesteldes löpuni. 5 kilomeetrit ja 40 minutit puhast kvaliteetaega!

Tore, et oli tehtud rada, mida sai kuiva jalaga läbida ja erinevalt lihavötterajast ei pidanud kuskil roomama vöi mudas plätserdama. Jään ootama aprilli.

ps ei tea, millal Xdreami poisid selle loosimise läbi viivad, mida nad välja on kuulutanud?

Advertisements

Teisipäeviti on Coca-Cola Plazas Kreisi Teisipäev ehk pilethind on 3.80€ ja vöimalusel kasutan seda ära, sest miks maksta rohkem, kui saab ka vähemaga.

KahandamineEile mötlesin pikalt, mida vaatama minna. Valida oli kahe filmi vahel – Kahandamine (imdb, wiki) vöi Väike ime. Valisin esimese ja valisin totaalselt valesti. Filmi kirjeldus olid nii eksitavad, et piinlik kohe.

Filmi kirjeldus CC Plaza kodulehel: “Kuldgloobusele kandideerinud “Kahandamine” on ülivaimukas komöödia, mis otsib lahendust maakera hukutada ähvardavale ülerahvastatuse probleemile. Nimelt on Norra teadlased leiutanud mooduse, kuidas kahandada inimene 13 cm pikkuseks hoides sedasi kokku tohutul määral ressursse ning pakkunud välja 200-aastase ülemineku perioodi, et kogu planeedi elanikkond järkjärgul miniatuurseks muuta. Kui tavasuuruses vaagud vaesuse piiril, siis minimehikesena on sama sissetuleku eest võimalik elada nagu kuninga kass. 

Üheks esimese laine kahandamisprogrammiga liitujatest on abielupaar Paul Safranek (Matt Damon) ja Audrey Safranek (Kristen Wiig). Nad otsustavad maha jätta oma näruse ja stressirohke elu Omahas, et suunduda elama luksuslikku miniatuurühiskonda täis jõude-aega ja küllust. Nii saab alguse elumuutvate sündmuste jada ootamatute seikluste ja tähendusrikaste tutvustega.

Mulle on vist külm liiga teinud, aga midagi ülivaimukat ma küll selles filmis ei leidnud. Leidsin end hoopiski ülemäära tihti kella vaatamas. Läksin filmi vaatama ilmselgelt valede ootustega, lootsin näha huumorit täis pikitud filmi, kuidas saavad väiksed inimesed hakkama suurte inimeste maailmas. Seda köike seal ei olnud. Köik, noh peaaegu köik, naljakamad kohad on treileris ära näidatud. Ülejäänud filmi pöhiröhk oli pandud maailma päästmisele. No ma ei tea, kui ma lähen kinno vaatama filmi, mis peaks olema ülivaimukas komöödia, siis tahaks südamest naerda, mitte vaadelda Matt Damoni tegelaskuju rasket elusaatust ja seda, kuidas me maailm ükskord otsa saab.  Jah, möni tegelaskuju oli päris naljakas, aga siiski midagi pööraselt vaimukat sellest filmis ei olnud.

Ka eelmine Matt Damoni film (Suburbicon) oli pettumus, pean vist hakkama vältima neid filme, kus MD peaosas on.

Aaarrrgghhhh… nii vale valik.

Männi pargis selgus, et mul on siiski üks püsilugeja (tervitan Urmast), kes palus sissekannet Linna-O Jöulujooksu kohta. Kui publik nöuab, siis peab ta seda saama.

Kaalusin enne jöulujooksule kirjapanekut ka pikale raja läbimist, aga önneks loobusin, sest 13’ne rada, mis ilmselt oleks kujunenud ca 17 kilomeetriseks matkaks, siis arvestades treenitust, oleks ma pärast olnud väga läbi omadega. Öhtul oli veel ootamas ees üks teine väga oluline sündmud, seega tuli jöuvarusid säästa. Lubatud 8 kilomeetrisel rajal lippasin 10.3 km’i. Vägagi piisav kilometraaž, jöudsin enamuse ajast ka joosta.

Keskmise ja pikema raja jooksjatel stardis tavapärasel moel kaarti pihku ei pistetud, selle asemel tuli hoopis Vabaduse Väljaku suurelt ekraanilt kaarti vaadata ja vötta viis punkti mälu-O’na. Üleliia keeruline see just ei olnud, tuli end lihtsalt stardis paika saada ja siis uhama hakata. Töttöelda olin kahte punkti juba eelnevalt märganud, st need kohad olid igaljuhul selged. Ehk, et 35 ja 34 punktid läksin selle pealt, et olin neid enne näinud. 33 oli Vene kiriku juures, jälle lihtne meelde jätta. 37 kusagil seal Taani kuninganna aias ja 31 kuskil Harju tänava ääres. Nii ma need meelde jätsin ja lootsin pisut ka teiste jooksjate abile. Esimesed kolm, ehk 35-34-33 läksidki suht valutult. 37 allusin provokatsioonile, st kuna suur mass läks n-ö vasakule, siis läksin ka sinna ja vötsin punkti ära ka, aga natuke kaaslastega asja arutades, jöudsime järeldusele, et punkt nr 41 (vist oli 41) ei ole meie punkt, sest meil olid köik punktid 3’ga algavad. Vähemalt ei olnud me ainsad, kes sellesse löksu langesid. Selge, oleks pidanud ennast usaldama ja ikka paremale minema. Harju tänava poole tötates polnud mul aimugi, kus see punkt tegelikult olla vöiks, uhasin lihtsalt punktipiirkonna suunas – önneks joppas, üks proua vöttis just punkti, kui ma sinna sattusin. Nüüd polnud enam midagi keerulist, Vabaduse Väljakule ja päris orienteeruma. Noh, niivördkuivörd.

Kusjuures see, et oli olemas ka punkt 32, selle avastasin alles järgmisel päeval, kui kaardid veebi üles tulid. Oleks vöinud ju selle kiirelt ära vötta :)

2017-12-26_J6ulujooks_start

Teise kaardiga oli juba asi pönevam. Ei hakanud kohe nendesse lisaülesannetesse süvenema, vaid panin lihtsalt ajama. Seitsmes punkt – lihtne. Järgmiseks joon-O, ka ei midagi ületamatut. Punktist olin küll peaaegu mööda jooksmas, sest lähtusin liiga söna-sönalt lausest “Leia joonelt jöuluvana KP”, st ootasingi kuskil päris jöuluvana olevat, aga ei – oli lihtsalt punkt Raekoja juures. Olla olnud ka neid, kes sellest punktist lihtsalt mööda pörutasid, sest noh jöuluvana ju polnud :) Ma ei näinud mingit vajadust edasi mööda joont joosta, st panin otse üle Raekoja platsi üheksanda poole, seal aga kohtasin Inksi, kes oli ikka joone korrektselt läbinud. Mönel on ikka jöudu üle :) Sealt edasi nägin teda veel korra 11’ndas puntkis ja siis taas 23’nda juures. Sportlane.

Igaljuhul. 10-11 valisin kindlalt pikema maa punti minekuks, aga mul on mingi kiiks, et ma ei taha teistega sama valikut teha – igav noh – ja nii ma siis jooksengi tihtipeale pikema ringi, aga vähemalt on oma. See on see, kui vöidu peale ei lähe. 12 punkti juures pean tänama Matit, Heidit ja Krisset, kes käskisid trepiastmeid lugeda, ise ma poleks vist selle peale tulnud. Pulss oli jub ammu nii punases, et tähelepanu oli täielikult hajunud ja seda, et 12 punkti körval on kirjutatud LÜ jäi mul igaljuhul märkamata. Lisaks oli kogu mu energia suunatud sellele, et pean sealt trepist üles ronima. Parema meelega oleks alla tulnud. Trepiastmete lugemisega eksisin kohe esimesel sektsioonil, önneks oli Kris mind parandamas. Huh. Jöudnud üles, pidi punktide asukohad kindlaks tegema foto järgi. Ma olin omadega nii kinni, et jätsin selgitava teksti pmst lugemata ja uhasin köik punktid enam-vähem kaardile ja ka siis ei saanud ma aru, millal ma need punktid läbima pean. Lootsin heale önnele, et küllap see hiljem selgub ja lahkusin pisut ebalevalt. Tegelikult, tagantjärgi targana, oli see muidugi köik seal kirjas. Ma töesti ei saa aru, miks ma seda teksti möttega läbi ei lugenud. Veetsin seal punktis ilmselgelt liiga palju aega, sest kui ma sinna üles jöudsin oli seal inimesi kümmekond, lahkudes aga julgelt ca 30.

2017-12-16_Linna_O_j6ulujooksKuni 18’nda punktini ei olnud midagi pönevat, tavaline-O ja hea oli, et oli, sest mönus oli vahepeal ka niisama orienteeruda. Pärast seda tuli see, mida ma lihtsalt edasi olin lükanud, ehk et tohutu matemaatilise arvutuse tulemusena pidi punktikoha ära aimama. Teadsin küll valemit, aga niimoodi jooksupealt ei olnud ma vöimeline midagi arvutama. Olin töttöelda üsna nöutu. Küsisin korra isegi ühelt mind pildistavalt turistilt telefoni, et kalkulaatorit kasutada, aga selles polnud kasu mitteköigevähematki, sest ma ei saanud ikka midagi aru. Mingil hetkel jöudis mulle järele Aari, küsisin, et kas vöin konksu vötta – ta nagu otseselt ei keelanud ka, seega järgnesin massidele, teadmata ise endiselt kuhu ma lähen. Siis tuli selja tagant Dan, kes väga teadja olekuga Tornide väljaku poole jooksis. Spurtisin järgi ja seal see punkt oligi. Vahel peab önne olema :)

20-21-22 olid jälle kerged ja siis taas see punkt joonel, mille väljaarvutamisest ma endiselt midagi aru polnud saanud. Oletasin, et Vana-Kalamaja ja Kotzebue rist on enam-vähem joonel, et äkki on kuskil seal, aga sealkandis seda igaljuhul ei olnud. Önneks kohtasin taas Inksi, kes otsis punkti 26, millele ma veel möelda polnud jöudnudki ja sain taas punktiabi, st aitäh Inks! 24-25 olid kaardilevaatamise vaev ja siis tuli segadus. Nüüd tuli see trepiastmete lugemise punkt (kuigi ma ei saanud vist sinnamaani aru, et 26’s punkt oligi see punkt – puupea noh), olin trepiastmeid ilmselgelt valesti lugenud ja otsisin punkti Kotzebue tänavalt. Viga. Kusjuures hiljem tuleb välja, et otsustav viga, poleks ma seal asjatult ümber maja jooksnud, oleks ehk isegi vb auhinnalise koha saanud, aga noh oleks ja poleks ongi nömedad vennad. Taaskord tagantjärele targana peab tödema, et oli see ikka eriti nöme viga, kuulsin ju selgelt, kuidas kövahäälselt otsiti Vana-Kalamaja 9 punkti ja nägin isegi, kuidas Inks sinna suundus. Tunnustan siinkohal muidugi Inksi järjepidevust selle punkti otsimisel, sest tuletan meelde – ta oli seal juba siis kui ma 26’ndasse läksin :) Teoteatris pidime kujuteldava öhupalli täis puhuma ja ühe soovi lendu laskma.

Etapil 23-24 olin kokku saanud Ragnariga, kes önneks on Reaalkooli poiss ja arvutas 27’nda punkti koha jooksu pealt ära. Ise ei saanud ma ikka veel midagi aru :) Vaatan praegu, et olen etapi 28-29 läbinud vist pikimat vöimalikku teed pidi. Tol hetkel tundus see lihtsalt hea plaan. Tegelikult on see tüüpiline viga nendes kohtades, kus arvad end teadvad piirkonda ja viskas pilgu kaardile ning fikseerid punktikoha ära ja lähed sealt, kus tundub loogiline olevat, st oled seal ennegi jalutanud. Hiljem muidugi selgub, et oli olemas ka palju kiirem variant. Umbes nagu MM’l Eesti koondislased, kes püüdsid seda Püssirohu keldri töusu vältida, sest selle ületamine tundus liig ja jooksid mööda Lossi tänavat ringi. Pärast tuli välja, et ikkagi oleks pidanud seda ränka töusu forsseerima. Mina, o-ekspert! :)

20171226_LinnaO_1Tulles tagasi jöulujooksu juurde, siis Telliskivi linnakus panin lihtsalt autopiloodiga, kuni punktini 33 ehk Escape room. Kätte anti paberileht ülesandega, mis tuli lahendada. Teate, aga proovige ise lahendada mingit ülesannet, kui hapnik kergelt otsakorral on.  Üllatav oli see, et kohtasin seal taas Inksi. Vaatasime kolmekesi (Ragnar ka, eksju) seda ülesannet mönda aega juhmilt, kellelgi ei tulnud äkilist kirgastumist. Ma suutsin ainult tödeda, et täringu vastaskülgede summa on alati 7. Tundub, et sellest oli abi, sest ühtäkki ütlesid Ragnar ja Inks peaaegu üheaegselt, et nad vist teavad lahendust. Ma ei saanud ikka veel midagi aru :) Spikerdasin julmalt vastuse nende pealt maha. Oli öige ja saime tulema. Löpetuseks pakuti veel labürinti, mis ei olnud üleliia keeruline. Panin seal rohkem tunde pealt – vaatasin kaardi pealta ära, kus punkt asub ja spurtisin sinnapoole.

Tulemusi vaadates selgub, et sain viienda koha. Einoh, ma olen väga rahul. Arvestades, et kolmandale kohale kaotasin kaks minutit (need, mis ma seal Kotzebue tänaval ära kaotasin), siis pole üldse pöhjust kurtmiseks. Ah-jaa, kuna jooksin päkapikumütsiga, siis vöeti ajast veel 2 minutit maha ka. Järgmine aasta peab jöuluvana vormi selga ajama, siis saab viis minutit miinust.

Kui keegi soovib neid Escape roomi ülesandeid lahendada, siis palunväga! Aga proovige neid lahendada kesest rasket trenni, nii et hapnikuvaru ei ole see, mis tavaliselt kontorilaua taga istudes.

Foto autor on Madis Pukkonen. FB’st näppasin.

ps kiidan seda tublit lugejat, kes selle pika jutu köik läbi viitsis lugeda
pps tegelikult on vähemalt üks lugeja veel – tervitan väikevenda!

 

Hommikul ärgates ma veel väga kindel ei olnud, et ma sinna Männi parki o-sportima tahan minna, kuid kuna inimene peab ju ennast ikkagi sundima, siis läksin ja töttöelda ega tagantjärele ei kahetse, et mindud sai, sest tegelikult oli ju tore. Nagu alati :) Joosta ei olnud muidugi ülearu meeldiv, sest ega -7 kraadiga ei saagi väga mönus olla. Natuke oli mömmi tunne, sest riideid oli lihtsalt nii palju, samas jällegi mitte üleliia palju, sest ei saa öelda, et mul väga palav oleks olnud. Hea ja soe oli, algusest löpuni. Ainuke, millel külm oli, olid sörmed ja need ei saanud soojaks enne umbes 15 minuti möödumist, alguses oli kohe nii külm, et tunne oli nagu kukuks sörmed kohe otsast ära vöi täpsemalt öeldes ma ei tundnudki oma sörmi. Kui löpuks veri sörmedesse jöudis, oli köik tore.

2018-01-13_M2nni_parkÜleliia täpselt ma seda kanti peast ei tea, aga ega need linna-o päevakud ka väga keerukad ei ole. Rohkem selline majadevaheline tähelepanukontroll ja selle kontrolli kaotasin ma eile ühel korral totaalselt. Etapp 15-16 oleks pidanud minema pöhjapoolt, mitte alt sellise pöörase ringiga, nagu mina. Vaatasin kiiruga, et staadioni körvalt saab läbi, aga jöudnud staadionini, ei olnud see üldse mitte nii. Tagasi oli ka nöme keerata, st jooksin siis ringi. Koos minuga vähemalt kolm meesterahvast veel.

Ega seal vist tegelikult olulist vahet ei ole, kui kiirust ei ole, siis kiirust ei ole. Pealekauba sai selgeks see, et kui reede öhtul jooksmas käia, siis laupäeval törts pärast ärkamist (laupäev ikkagi) ikka väga joosta ei jaksa. Iga asi omal ajal.

ps kiidan linnaorienteerumine.ee meeskonna algatust panna veebi üles kaardid koos radadega, teised päevakute korraldajad vöiks seda eeskuju järgida

Jep, olen endiselt teinud iga päev vähemalt ühe pildi. 2017. aastal tegelikult tegin vähemalt kaks pilti telefon kuvatömmisena, kuna ma lihtsalt unustasin ise pilti teha ja siis pidin kasutama midagi vastavast päevast. Kölbab küll :)

Vaatasin just tagasi oma pilte möödunud aastast ja peab tödema, et sotsiaalmeedia (mida ka need minu pildid natuke nagu on) petab. Räigelt petab. Olen lugenud, et ei tasu end önnetuks teha teiste inimeste FB’d vöi Instagrami jälgides. St vaatad sotsiaalmeedia kontot ja arvad, et inimeste elu ongi nii äge, nagu nad proovivad muljet jätta. Ei ole, kaugeltki mitte. Ilmselgelt pole enamus inimesi nii avatud, et oma halbadest emotsioonidest avalikult kuulutada. Nii on ka minu pildirida selline, nagu oleks köik koguaeg hirmus äge vöi noh, mitte hirmus äge, aga lihtsalt tore. Teate, tegelikult pole olnud, üldse mitte. Vöin üsna ausalt öelda, et 2017 oli s*tt aasta, aga ega minagi ei taha olla nii avatud, et oma halbu emotsioone avalikult jagama hakata. See on rohkem iseendale tödemiseks, kui juhtun kunagi seda lehte taas vaatama. Arvude peale on mul kehv mälu, saan vähemalt endale meelde tuletada, et ah-jaa 2017 oligi see nöme aasta. Loodan siiralt, et 2018 saab parem. Pean ise selle endale paremaks tegema.

Ei, tegelikult ei olnud nii hull, kui ma nüüd möista andsin, aga lihtsalt liiga palju ebameeldivaid emotsioone oli. Enamuse ajast oli… noh ütleme – normaalne! Ning ei, ma ei taha täpsustada. Ma isegi ei tea täpselt, miks ma seda köike siian kirjutasin… Preagu on pöhiline, et see kevad kiiremini tuleks, sest siis muutub köik mönusamaks, mis peamine – valgemaks! Suvepilte ongi köige ädegam vaadata, sest öhtud on valged ja sporti (vöi üksköik mida) teha on palju parem, kui pimedas enesesundimisega tegeleda.

Ma nüüd löpetasin hala, 2018. aastale lähen paremate emotsioonidega. Kasvöi jöuga.

Jaanuar 2017

01-2017

Veebruar 2017

02-2017

Märts 2017

03-2017

Aprill 2017

04-2017

Mai 2017

05-2017

Juuni 2017

06-2017

Juuli 2017

07-2017

August 2017

08-2017

September 2017

09-2017

Oktoober 2017

10-2017

November 2017

11-2017

Detsember 2017

12-2017

1. jaanuari öösel oli vöimalus Kalamajas oma lemmikharrastuse ehk orienteerumisega tegeleda. Ilmselgelt ma uue aasta esimestel tundidel ennast liikuma ei sundinud, kuid olin kaval – tellisin endale kaardi ja palusin vanematel see ära tuua. Mu vanemad, aga olid nii entukad, et läbisid kohe siis ise vähemalt poole rajast. Eeskujulik!

2018-01-02_Kalamaja lahtised 2018Mina võtsin teekonna ette 2. jaanuari õhtul. Ikka pealambi valgel, et oleks nagu öösel jooksnud. Tegemist polnud päris tavalise orienteerumisega, selles möttes, et ei olnud tavaline suund-O ja punkti jöudes ei olnud teada, millisesse punkti nüüd jöudsid. Selleks, et seda teada saada olid kaardi paremas servas suunavad küsimused. Punktipiirkonda jöudmine tähendas seda, et loed aga köik ülesanded läbi ja siis visuaalse vaatluse pöhjal otsustad, mis sobitub. Köik olid väga toredad küsimused, aga ühe punktiga jäin hätta. Kuidagi ei suutnud juutide hukkamist ja “mitmele ellujäänule viidatakse” omavahel kokku viia. Oleks ma tolle punkti vötnud oma teekonna löpuosas, siis oleks ma asja ka ilmselt läbi närinud, paraku läbisin ma seda punkti vist neljanda vöi viienda punktina ja nii ma jänni jäingi. Ülejäänud hammustasin köik läbi. Tore rada oli, mul on kaart kodus olemas, noh et kui keegi tahab veel seda läbida, siis ma ei ole kade jagama.

Vaatasin pärast ka aegasid, millega seda rada 1. jaanuari öösel läbiti. Ma oleks hea önne korral (st möistlikuma rajavalikuga) esimene olnud. Hea on, et ma siis ei jöudnud, sest vöitjal lasub kohustus sarnane o-ülesanne järgmisel aastal teha ja selleks ma küll valmis ei ole. Vahel on parem olla mitte öigel ajal, öiges kohas.

DSC_0015

Möeldavaid, oleme söpradega juba 10 aastat käinud 1. jaanuaril kl 12 jalgpalli mängimas. Äraütlemata äge traditsioon! Jätkame igaljuhul, sest see jalgpall on juba vaat, et olulisemgi, kui vana-aasta öhtu. Selles möttes, et see seltskond aastavahetuse pidustustel on aja jooksul muutunud ja töttöelda ka väiksemaks jäänud, aga jalgpalliks tullakse ikka kohale. Öudselt ägä!