TheShapeOfWaterSiis kui ma seda Vee puudutust (imdb, wiki) vaatamas käisin, siis ma ju ei teadnud, et tegemist on USA filmiakadeemia arvates 2017. aasta parima filmiga. Tol hetkel oli see lihtsalt nomineeritud film. Ma ei teagi, kas mulle meeldis see film või siis ei. Noh “ei meeldinud” on vöib-olla natuke liiga järsk statement, aga ma ei saa öelda, et see mulle ka tohutult meeldinud oleks või et ma selle oleks möödunud aasta parimaks filmiks valinud. Oli selline meeh – heaküll, vaatasin filmi ära, oli tore, aga liigume edasi.

Püüan praegu meenutada, mis tundega ma kinost väljusin. Üldse ei meenu. Hea filmi (st film, mis mulle väga meeldiks) puhul suudan ka hiljem filmi meenutada. Muidugi oli teistmoodi kui muidu, tegelased olid köik hästi välja mängitud, lugu oli ilus, aga no minu jaoks jäi miskit puudu. Kokkuvöttes oligi lugu muidugi väga ilus, sest peamine on ikka tingimusteta armastus ja noh teistmoodi oli see igaljuhul, aegajalt on hea ka selliseid filme vaadata.

Üks tore fun fact ka: Michael Shannon was in a Chicago bar, Old Town Ale House, the moment the film won Best Picture at the 90th Academy Awards. The bar’s owner waited until after the ceremony was over to post a photo to Twitter of Shannon nonchalantly sitting at the bar alone with a pint of beer while watching the broadcast on the overhead TV set – jep, sellest on ka pilt

Arvestades, et tegu on väidetavalt 2017. aasta parim film, siis vaadake ikka. Aga ma olen teid hoiatanud!

Advertisements

2018-02-24_Kadriorg_124. veebruaril pakuti võimalust läbida juubilari auks 100 KP’d. Patt olekd olnud mitte minna. Muidugi läksin. Ärkasin hommikul kell liiga vara, et Tabasalus lipuheiskamisel kohal olla. Ikkagi juubel ju. Pärast seda kutsus Heidi vöileivale, oli raske keelduda, st muidugi läksime. Kulgesin koju, vaatasin paraadi, tegin veel üht-koma-teist ja suundusin Kadriorgu. Startisin möned minutid enne kella ühte. Alguses oli köik tore, kui vaid külm poleks olnud, aga üsna pea sai seegi mure lahendatud, sest teadupoolest hakkab joostes soe. Ainult kl 13 pidin peatuma, et teha pilt eestiminut.ee jaoks. Alguses oli mul isegi nii palju jöudu, et mitte joosta otse üle luigetiigi, 24-25 etapiks hakkas juba väsimus kogunema ja andsin alla – liikusin otse üle veekogu. Ma tean küll, et vist tegelikult reeglite järgi ei tohi, aga teate, ma ei jaksanud ringi minna ja kui see vabandusena sobib, siis ma ei olnud ainus, teised tegid ka! :) Kuni 35’nda punktini oli köik enam-vähem, siis pidi hakkama paksus lumes sumpama ja see oli raske, jöuvarud olid üsna piiri peal. Punkti nr 42 oli keegi ära varastanud, töesti ei tea, mis tal selle SI-jaamaga teha on, aga no ju siis on. Igal juhul rikkus ta mu plaani vötta ära 100 KP’d. Lollakas! 44-50 oli jälle üks suur lumes sumpamine, samuti etapid enne kaardivahetust. S*taks raske oli.

2018-02-24_Kadriorg_2Teise ringi, st pärast kaardivahetust hakkasin juba üha rohkem kella vaatama ja punktinumbreid jälgima, et millal see ikaldus otsa saab. Janu kustutamiseks ja nälja petmiseks söin lund. Korraks nagu aitas, aga tegelikult oli see ikkagi üks suur meelepett. Hommikusöögist oli juba möödas enam kui kuus tundi, energiavarud olid väga otsakorral, aga punnisin jonnakalt edasi. Kuskil 80’nda punkti juures hakkas ka külm, sest nagu öeldud energiat lihtsalt polnud. Nagu ellujäämislaager… Kui ma alguses leidsin endas jöudu joosta ümber luigetiigi, siis nüüd ei olnud küsimustki – otse, ei mingit küsimust – otse! Igaljuhul löpuni ma jöudsin ja vist päris viimane ei olnud, aga kindel ma selles pole. Tänasin viisakalt korraldajaid, et nad mu ikka ära ootasid. Nii raske pole mul töesti väga ammu olnud, isegi vist mönel Xdreamil mitte, sest seal on ju alati söök-jook olemas. Olin läbi, nagu käbi. Önneks ootas kodus pidulaud ja energiavarud sai kiirelt taastatud. Mönel paremal päeval (st mittenäljasena) oleksin ilmselt 15-20 minutit kiirem olnud.

Palju önne, Eesti!

LadyBirdSellest on küll juba jupp aega möödas, aga ühel ilusal päeval läksin kinno Oscari nominanti Lady Bird’i (imdb, wiki) vaatama. Juba kinos olles mötlesin, et ooooot – misasi see nüüd on. No kuidagi ei andnud välja seda möötu, et seda nimetada üheks 2017. aasta parimaks filmiks. Nüüd, kaks kuud hiljem olen endiselt sellel arvamusel. Jube nöme on minna kinno suurte ootustega (noh, tol hetkel oli see ikkagi võimalik 2017. aasta parim film) ja siis väljuda kinosaalist mida-ma-just-vaatasin tundega. Ma töesti ei möista, miks on vaja teha filmi teismelisest tüdrukust, kus nagu ei olnudki pointi. Ma ei saa siiani aru, mida selle filmiga öelda taheti. See, et teismelise elu on keerukas ja täis eneses kahtlemist ning maailma avastamist, ei ole midagi uut. Pigem tehke neid filme siis juba noortekomöödiatena, saab vähemalt naerda. Tavalisemast veel veidrama teismelise elu kinos vaadata ei ole üldse tore. Eriti kui vist on tahetud teha kunsti…

Väike osa oli tolles ka Timothée Chalamet‘l, kes mängis peaosa ka üsna alles vaadatud filmis “Kutsu mind oma nimega“. Kui tolles “Kutsu mind oma nimega” oli ta karakter väga suurepärane noor poiss, siis selles “Lady Birdis” oli ta lihtsalt mölakas ja teate, jube raske oli teda selles osas vaadata. Iga kord kui ta ekraanile ilmus, ootasin ma pikisilmi seda, et see stseen juba läbi saaks, sest miks ma peaks tahtma vaadata mingit mölakat, kui mul on temast meeles palju suurepärasem esitus.

Löppkokkuvöttes peab önnelik olema, et ei läinud läbi selline kole lugu: “According to director Greta Gerwig, the first draft of her script was 350 pages long, which would equate to a movie nearly six hours long.” Need kuus tundi oleks olnud piinarikkamad kui igav kaheksa tunnine tööpäev.

Üldiselt ärge te seda filmi vaadake, kindlalt on olemas terve hulk palju paremaid viise aja tapmiseks.

Artikkel Delfis tänasest hommikust.

Tallinnas Õismäe teel juhtus avarii, sellesse sattunud kutid ei tahtnud lasta end kiirabil kontrollida

Delfi lugeja kirjutab, et täna kella 6.15 paiku juhtus Tallinnas Õismäel avarii.

Tallinnas Õismäe tee 125 juures toimus kell 6.15 avarii. Kaks noormeest on autos, juht kemples tükk aega kiirabitöötajatega, ei tahtnud kiirabiautosse kontrolli minna vist.

Delfi võttis ühendust politsei pressiesindajaga, kui avarii kohta lisandub infot, siis lisame selle siia.

Huvitav, kas “ajakirjanik” on oma üllitisega väga rahul? See on ju piinlik, päriselt piinlik. Kutid? …ei tahtnud kiirabiautosse kontrolli minna vist?

Avastasin ükspäev, et mul on olemas film Lone Survivor (imdb, wiki) – no ja kui ta olemas on, siis vaatasin ta ka ajaviiteks ära. Täpselt nagu tolle Megan Leavey‘ga, siis nöretas see patriotismist. Kohati on see päris väsitav.

Lone_Survivor.jpgTegelikult oli ikkagi raisatud aeg, sest täna ca kaks nädalat pärast filmi vaatamist, pidin guugeldama endale filmi postri silmade ette, et meenutada, millest too film oli.

Leidsin mingi suvalise blogispostituse – nii näeb seda köike ameeriklane. Pöhiline, mis sellest läbi kumab see, et “meie poisid” on alati kangelased. Kuivörd tegu on töestisündinud looga, siis küllap on selles omajagu tödegi, aga see ameeriklaste patriotism on pisut veidravöitu.

Based on a true story lugu sellest kuidas neli ameeriklast jäävad hirmsa Talibani tule alla. Kolm saavad hukka, üks pääseb. Tee nende kolme surmani oli muidugi äärmiselt piinarikas, filmi jooksul jöudsin korduvalt möelda, et kuidas see vöimalik on, aga no küllap siis oli, kui ellujääja nii kirjeldas. Samas pisut hollywoodi käib asja juurde. Ilmselgelt ei tule sellistel filmidel veel nii pea löppu, sest ainest ju jagub. Ega söjad maailmast otsa ei saa ja iga söjaga käivad kaasas kangelased, seega teemat jagub.

Ilmselt jätkan ka edaspidi selliste filmide vaatamist. Ise ka ei tea miks.

Taaskord üks film, mida ma eelköige läksin vaatama peaosatäitja töttu, sest Gary Oldmani väidetavalt on just see mees, kes kuldse mehikesega Oscari gaalalt koju läheb ja töttöelda on ta seda igati väärt. Samas on Churchill ajaloos piisavalt suur isiksus, et tema tegudega natukenegi kursis olla, kasvöi siis läbi filmi.

Süngeim tund (imdb, wiki) toob vaatajani loo teise maailmasöja algusest, kus natsi Saksamaa pöhimötteliselt tegi, mida tahtis ja Euroopa alistus riik riigi järel. Ma ei ole Darkest_Hourajaloos köige säravam kriit, aga nii vähemalt erinevad selle filmi kirjeldused kirjutavad. Tolle maailmasöja alguses sai Suurbritannia peaministriks Winston Churchill ja kes teadupoolest ei olnud mingi lihtne mees. Ilmselgelt ei ole filmis täit töde ja eks see ajalugu on niigi üks suur tölgendamine, aga tundub, et Inglismaa peab tänulik olema Churchillile, et nad Saksamaale ei alistunud. Ta lihtsalt keeldus igasugustest rahuläbirääkimistest, mis pöhimötteliselt oleks olnud ilmselt Hitlerile alistumine, seda aga ei saa üks suur rahvas endale lubada. Üheks filmi läbivaks teemaks oli operatsioon “Dünamo”, mis oli Dunkirki löksu jäänud vägede päästeoperatsioon ja ka Dunkirk (imdb, wiki) filmina kandideerib Oscarile. Hästi sätitud.

Pönev oli ja huvitav, sest karakterid olid tugevad, kuigi pean tunnistama, et vahepeal tahtis tukk peale tulla. Aga süüdistan selles hommikust o-jooksu, täisköhutunnet ja pimedat kinosaali.

Igaljuhul soovitan seda filmi vaadata, kui vöimalik siis kinos, sest siis ei lähe tölkes midagi kaduma ning ei ole kiusatust vahepeal teise kanali peale panna. Kui ajalugu ei huvita, siis vaata Gary Oldmani osatäitmist.

2018-02-17_Rahum2e_metsMa arvan, et ma olen seal Rahumäe metsas vähemalt n+1 korda jooksnud, st mitte otseselt päevakul käinud, aga olen seal o-trenni teinud, jooksnud, suusatanud ja rattaga söitnud töesti lugematu arv kordi. Seetöttu vöibki ehk tunduda veider, et ma sinna veelkord raha eest jooksma läksin, aga nagu korduvalt ennegi tödenud olen, siis kaardiga metsas joosta on kordi huvitavam kui mööda teid uhada. Kuigi jah, seekord oli see otse jooksmine ikka paganama raske ja selles on süüdi lumi. Linna-O päevakud on muidu olnud toredad majade vahel jooksmised, aga nüüd löpuks tuli metsa minna. Metsa selles möttes, et pidi otse jooksma ja teate, see lumes jooksmine on umbes nagu kergelt liivasel teel jooksmine. …ja niimoodi 2/3 rajast. Väsitav, aga ikkagi tore.

Dan, kaotasin sulle rohkem kui 15 minutit. Vöid endale ölle osta! :)