Mul oli pärast tööd Mustamäe poole asja, vötsin siis taaskord ka ühe püsiraja ette. Lund oli endiselt palju ja külmavöitu oli ka, aga no selle viimase vastu aitab ainult kiiresti liigutamine. Nii tegingi.

Alustasin 9. ja 10. punkti vahelt Hobuka alt ja sain kohe treppimööda mäkke töusta, et siis kohe teise trepi kaudu alla laskuda. Tüüpiline Mustamäe metsa orienteerumine. Praegu vaatan, et 17-nda punktini ma ei läinudki, nojah siis. Teise punkti jätsin teadlikult vahele, sest poolpimedas ja nölval paksus lumes turnimine ei tundunud mönus ja ega ka üleliia turvaline. Möni selline nölva peal punkt oli veel. Olgu siis nii.

Etapil 8-9 tahtsin vägisi otsekat minna, aga pimedas ma sealt läbikäiku ei leidnud. Hiljem selgus, et oleks saanud küll. Aga no saingi rohkem joosta :)

Kas teadsite, et hüppetorni metsas oli suusarada, kus polnud tolle päeva öhtuks ühtki suusatajat käinud. Joosta ei olnud seal ka mönus, liiga pehme.

Seiklusministeeriumi auto-o’st olen koos söpradega korduvalt osa vötnud. Peab tunnistama, et varem olid need toredamad, sest vastuseid andis ka välja guugeldada. Punkti pidi küll ära vötma lähemal kui 100 meetri raadiuses, aga see guugeldamine andis edu. Nüüd kui vastus tuleb punktis leida, siis on völu ainult selles, kes kiiremini söita julgeb. Pisut muidugi rajaplaneerimist ka. Aga no tegelikult vahet pole – toreda asjaga on tegu ikkagi.

Need väikelinnade avastamised on toredad ettevõtmised. Raplas ja Kohilas käisime köndimas, Sakku ma teistega koos millegipärast minna ei saanud. Ei mäletagi miks. Otsustasin siis minna üksi, et saab pika trenni vöi nii.

Kuna ilm oli pisut viludavöitu, siis ma päris täpselt ei osanud ise ka arvata, palju ma viitsin, aga etteruttavalt olgu öeldud, et viitsisin köik. Tegin jooksu ja köndi vaheldumisi, nii nagu tuju oli ja tegin ka pisut sohki, ses mõttes, et kirja end ei pannud, sain Avelt kaardi ja asusin punkte ründama, st käisin punkikohtades, aga küsimustele ei vastnud. Poole raja peal otsutsasin, et vötan ikka köik punktid ära, seega tegin esialgse plaani pisut ümber. Hea on, et tegin!

Lund oli hullupööra, aga önneks on Sakus väga heal tasemel tänavapuhastus ja joosta oli lausa lust.

Seiklusministeerium on nüüd käinud mu teada minu lähedalt mööda Keilas, Paldiskis, Tabasalus – jään ootama kui oma kodulinna avastama saan minna! :)

Ja üleüldse…. miks ma ei ole neid Seiklusministeeriumi radasid rohkem selliselt jooksu ja könniga läbinud?

Mulle üldiselt see öö-o meeldib, aga talvises metsas, kus lume taustal ei ole vöimalik reljeefi ega ka teeradasid kindlaks teha, sakib see öö-o sajaga. See on rokem matkamine, kui jooksmine. Seekord muidugi mängis olulist rolli ka lumekoorik, millel jooksmine sakib veel rohkem kui libedaga jooksmine. Tahaks nagu normaalselt astuda ja töugata, aga ei saa noh… Suve oleks vaja!

Alguses oli see rada täitsa tore, endal oli nagu jöudu ka, eksju. Aga siis väsis keha ja murdus vaim. Ei jaksanud ja tegin lollakaid vigasid

Köigepealt jätsin 14. punkti vötmata, kuigi sellest sain ma teada alles pärast löpetamist. Vaatasin küll rajal olles, et see siht ei sobitu kuidagi kaardiga, aga süüdistasin öist metsa. Üldse ei osanud vaadata, et ma 13. otse 15. lähen – see punktide rägastik oli liiga tihe. Noh ja see 17. edasi oli juba väsimuse tippklass – ehe matk lambi ja lumega. Hea, et vähemalt riideid piisavalt oli.

17-ndast jöudsin köigepealt 20-ndasse punkti. Sain end paika, tatsusin 18’ndasse. 19-ndat otsisin vale künka juurest. Täitsa lollakas, oleks vöinud ju aru saada, et kui metsa alla jälgesid ei ole, siis ehk olen vale koha peal, aga ei – ma ei andnud alla ja kammisin seda körvalküngast. 20. punktist sörkisin sirge seljaga mööda ja jöudsin 22-ndasse, tegin siis tripi 22-21-22. Löpus önneks enam viga ei teinud, aga väsimus oli maksimumis.

Hea, et see köik otsa sai, edaspidi lähen öösel metsa siis, kui lund ei ole.

Kuna naiskonnal oli taas Õismäel mäng ja SRD oli Kadaka meta (ja majade vahele) väiksed mittenähtavad lapakad viinud, siis läksin tegin ikka enne mängule minekut ühe jooksu. Pisut lühidavöitu oli, aga no lepin sellega, mis ette oli antud, niisama jooksma minek on ju igavam, kui punktikohtade läbisega pikitud sörk. Too oli veel tol ajal, kui väljas oli libedavöitu ja suurim otsus sellisel majadavahelisel sörgil oli see, et kas minna tavalise tossuga vöi o-sussiga. Läksin vist tavalisega. Minu kulgemistempole sobis.

Naiskond vöitis. Mitte küll üleliia veenvalt, aga vöit on vöit.

Koolis oli vabariig aastapäeva aktus ja tööpäev sai varem läbi kui tavaliselt, kasutasin siis valget aega kohe ära ja läksin jälle püsirajale, kuigi see oli paras enesületus, sest hommikul olid külmakraardid umbes miinus neliteist – hirmus külm, noh. Önneks oli päike. Läbisin taaskord enam-vähem punktikohti, päris hange ei tahtnud nagu ronida, sest jalad oleks läbimarjaks saanud ja tolle miinus vägapaljuga, oleks see lihtsalt ebameeldiv ja pisut haigekstegev. Pärast ei teagi, kas on kurguvalu märgadest jalgadest vöi on ligihiiliv koroona. Esimesed viisteist minutit oli nii külm, et sörmi pöhimötteliselt ei tundnudki, alles siis algas sulamine. Millal see suvi tulebki?

Einoh, vingun, mis ma vingun – tegelikult oli ikkagi jälle tore ja mis peamine, vöit iseenda üle, et ma käreda pakasega laiskusele alla ei andnud. See on pöhiline!

Need SRD püsirajad on natuke sellised enam-vähem punktikoha läbimise orienteerumised, sest seda lapakat ei ole alati üleliia kergelt näha ja töttöelda, ega ma väga pikalt otsida ka ei viitsi – kui oma arvates olen öiges kohas, siis lepin sellega ja lähen edasi. Mönel juhul muidugi selgub, et ega ma ikka päris öiges kohas ei olnud, aga no tühja kah, siis ei olnud. Vöitja olen ikkagi mina, sest ma läksin jooksma.

Tolle Juhkentali püsiraja puhul jäi veel silma see, et möni punktitähis oli nii körgel, et silmade körgusel on see ainult Dima Švedil (ja nagu hiljem selgus, siis ka Överusel), köik teised peavad pea kuklasse ajama :)

Napilt oleksin pidanud endale DQ panema, sest peaaegu oleks tüüpilise ühel-sirgel-punktid situatsioonis jätnud läbimata 11. punkti. Önneks märkasin viga öigeaegselt.

Praegu seda GPS joont kaardile asetades vaatasin, et olen kuidagi veidralt läbinud etappi 12-13 – sellist viga ei teeks ju isegi algaja. Olin täitsa veendunud, et niimoodi see rada küll ei kulgenud, kui mina seal käisin. Kindlalt pidin enne vötma 14 punkti, siis 13 ja siis oli seal tänavanurgal puu juures ka punkt. Vaatasin siis kaarti, millega ma rajal käisin – nii oligi. Miks see kaardifail nüüd selline on SRD lehel, ei oska ma arvata. Igaljuhul ma ikkagi nii algaja viga ei teinud. Ausöna!

Nendel linna vahel orienteerumistel jooksen pigem tavalise tossu, kui o-jalatsiga, sest see mööda asfalti klöbistamine ei ole tore ja noh o-suss pole ka mu meelest liiga pehme tallaga, et tänaval joosta. Eniveis – 17. punkti (mul oli see tegelikult 18. puntk) juures mötlesin, et ründan mäge otse üles, sest no ma olen ikkagi orienteeruja ju. Üritasin, mis ma üritasin otse mäkke minna, aga kuna tossutallad on täiesti siledad, siis libisesin kolm korda selg ees mäest alla, enne kui märkasin, et on ka trepp. Tasub ikka kaarti vaadata. Punktitähist ma muidugi ei leidnud ja viimasesse punkti jätsin teadlikult minemata, sest pärast poleks jälle mäest üles saanud.

See rada oli tegelikult örienteerumise rada, aga kuna öösel (loe: pimedas) metsa ei jöudnud, siis läksin hoopis päeval. Kaadri küsisin Inksilt, sest ma ju ei teadnud, et see rada muutub hiljem püsirajaks, muidu oleks ise kaardi välja trükkinud. Kui ma muidu üldiselt valin nendel püsiradadel pikema raja, sest noh mul aega on ja metsa tasub ju nautida, kui juba sinna mindud on, aga kuna lund oli hirmus palju ja kiiremad poisid (no ikka väga kiired, st koondislased) olid öösel seda 7.4 km-st rada läbinud 51 minutit, siis loobusin, sest mina oleks seal ilmselt veetnud vähemalt 2 tundi. Arvestades, et ma nelja kilomeetrist rada läbisin 1:10, siis too pikk oleks olnud selgelt liiga suur amps. Ma muidugi tegin ka pilte rajal ja korra tegin ka kilomeetrise körvalepöike, et üks võrdluspilt teha. Mu meelest tuli välja küll.

Metsas muidugi oli maruilus. Lund oli palju, mis andis vöimaluse lummavateks vaadeteks. Orienteerumisega oli nii, et kuna lumme olid öised sportlased trampinud meelivad jooksurajad, siis mööda neid tuligi minna. See muidugi ei takistanud mul ka vigasid tegemast.

Päeva boonus oli see, et isegi päikest sai näha!

Kui keegi satub arvama, et “jube palju lund on” (noh, tegelt ikkagi on ka, eksju) ja nii palju pole seda lund enne olnud, siis hold your horses – on ikka! 2010 oli lumikatte paksus poole suurem kui praegu, seega arenguruumi on veel terve maailm.

Ülemine pilt on 2010 jaanuarist (pakun, et 3.01.2010) ja alumine 2021 veebruar (ehk täna).

Kuna Mustamäel pehmes lumes jooksmine ei olnudki nii hull, kui olin arvanud ja mul oli ometigi koolivaheaeg, siis oli vaja aega täita ja mis oleks meeldivam ajaviide kui värskes öhus liikumine, punktid metsa on ainult kirsiks tordil.

Endale tüüpiliselt jäin selle välja minemisega pisut hilja peale (sest no ma ärkan mittetööajal ca kl 11 ja pimedaks läheb jaanuari alguses juba umbes pool neli), siis võtsin metsa minnes ka pealambi kaas. Önneks mul seda vaja ei läinud, jöudsin enne metsast välja jalutada.

Panin lambi pähe, tossud jalga, telefoni (loe: fotoka) tasku ja asusin teele. Ma olen selles Männiku metsas käinud loendamatuid kordi, aga no ikka oli tore. Toredaks tegi selle metsaskäigu alla sadanud lumi, sest noh ilus oli ja nii möndagi punkti sai minna otse mööda sissejoostud radasid, tuli ainult öige loha valida. Umbes nagu treening Jukolaks :) Kulgesin rahulikult, st võtsin mobo-punkte, tegin pilti. Kokku läbisin 9.24 kilomeetrit ja aega kulus selleks 1:32:34. Hästi veedetud aeg.

Mulle need püsirajad meeldivad, jube mönna – saad minna ise, oma valitud ajal metsa. Kes soovib seikleb öösel, kes soovib, see päeval. Ideaalne.

3. jaanuari hommikul oli mul hea plaan – lähen lippan läbi tolle SRD poolt ette valmistatud Mustamäe püsiraja ja sealt otse naiskonna mängule (meistriliigal lubatakse ju mängida). Esimene üllatus oli see, et hommikuks oli lumi maha tulnud, see pidurdas pisut mu entusiasmi. Istusin hommikupudru kauss ees, suunasin pilgu aknast välja ja proovisin end igasuguste võtetega sundida lumme jooksma minna. See protsess vöttis nii kaua aega, et löpuks kui ma Mustamäele jöudsin, siis pidin rada pisut sirgemaks tömbama. Aga no tühja kah, ega see o-mönu vähendanud, nautisin seda, mida olin ise endale kätte mänginud.

SRD püsiradadel on üks miinus, need punktitähised on küll väga korralikud, aga neid valgeid 10×10 cm silte on puu küljes hirmus tobe otsida, lumega läheb valge silt veel rohkem peitu, seega kui ei viitsi just punkti piirkonnas ümber puude keerutada, siis kujuneb nende radade läbimine rohkem punktipiirkondade läbimiseks. Lisaks on neid näha vaid ühest suunast, st kui just otse punkti kümnesse ei jookse, siis on puude ümber tiirutamine paratamatus. Samas, arvestades, et needd SRD püsirajad on peamiselt linnas, siis on arusaadav, et rahvarohketesse kohtadesse punktitähiseid panna ei tahaks, sest kindlalt oleks kellelgi kodus seda puna-valget prismat vaja. Mitte, et ta (no see, kellel toda vaja oli) teaks mis see on, aga on on vaja. Aga jällegi – suva, mulle sobivad ka need väiksed sildid, vähemalt rada on ees.

Arvestades, et pealinlastele oli tegemist pöhimötteliselt esimese lumise päevaga, siis olid Vanaka nölvale vist köik mustamäelased ja nömmekad kogunenud, et liiva lumesegustel nölvadel viimast vötta. Kes teab, millal jälle saab….

See lumes jooksmine oli tegelikult isegi täitsa tore ja öhtu löpuks vöitis naiskond EMÜ’t 5:2, st kordaläinud pühapäev.