Mötlesin, et panen vahepeal kirja ka oma kinoelamusi, sest noh ega ma koguaeg ka päevakutel ei käi.

sangaridTegelikult oli see juba märtsikuus, kui Sangareid vaatasin – ma ei teagi, kas ma suudan hetkel midagi adekvaatset meenutada :) Film, oli tore – tempo säilis ja haigutama ei ajanud, vähemalt ma ei mäleta, et oleksin kino ajal kella vaadanud. Järelikult polnud igav.

Tundus, et enamaltjaolt oli ka üsna autentne, kuigi ühe vea leidsin ikka. Aitäh Katile :) Too hetk, kui poisid paadiga Soome poole ajama panid, siis kasutasid nad ka kompassi ja korraks käib kaadrist läbi pöidlakompass. Kuivörd esimest pöidlakompassi esitles Suunto 1983 aastal ja Alex Lepajõe (kelle loo järgi see film siiski ilmselgelt tehtud on) läks paadiga merele 1984, siis kahtlen sügavalt, et nendel poistel pöidlakompass kasutuses oli. Kuigi mine tea, äkki Viru ärikad olidki lihtsalt nii tegijad, et neil oli köige uuem kaup kohe olemas. Samas kompass ei tundu eriti laietarbekaup, nagu teksad, ketsid, nätsud ja kilekotid olevat. Selline väike seik siis… Muidu olid soengud ausad ja riided eriti coolid.

Vaadake ikka Eesti filme!

ps kui keegi satub nüüd guugeldades siia ja loodab teada saada midagi head vöi uut Sangarite kohta, siis palju önne – sa ei saanud mittemidagi teada. Ma arvan, et see on mu halvim filmiteemaline postitus üldse :)


Tuleb välja, et One Direction vist väga ei tegutse enam (wikipedia väidab, et neil on paus – nojah, midaiganes) ning noorhärrad on hakanud omi sooloasju tegema. Harry Stylesil tuleb see päris hästi välja. Kuulake, tal on möni täitsa kuulatav lugu veel.

Ja kui te juba kuulate, siis kuulake ära ka kohe teise One Directioni noorhärra lugu.

Niall Horan – Slow Hands

 

Olin esmaspäeval rattaga tööl, sel rattahooajal esimest korda. Tööle minek oli hirmus mönus – taganttuulega pole üldse muret. Kojuminek seevastu nii tore ei olnud, sest kui hommikul oli taganttuul, siis ilmselgelt oli pärast tööpäeva vasutuul. Sötkusin vaikselt kodupoole ja mölgutasin mötteid, et kas ma ikka tahan linna-o päevakule minna vöi ei. Aga nagu korduvalt ennegi on juhtunud, tödesin, et ega kodus niisama passimine ka mingi väärt tegevus ei ole – rallisin (autoga, muidugi) Liivale.

2017-06-19_Liiva.jpgKui lähed jooksma nii, et peas on liiga pealju segavaid mötteid, siis juhtub asju. Köigepealt juhtus kohe esimesse punkti minnes – panin mööda valet teed ajama ja unustasin ära fakti, et kaardi möökava on 1:6000 – köik tuli liiga kiiresti kätte. Önneks hammustasin selle üsna kiirelt läbi. Mis aga juhtus neljanda punkti juures, jääb mulle endale ka pisut arusaamauks. Tean, et kolmandast välja minnes mötlesin veel endamisi, et Liiva jaama juures on punkt, aga miks ma punkti juures seda ära ei vötnud – ei oska arvatagi. Töenäoliselt oli punkt pisut peidus ja mul oli töesti peas umbes sada häirivat mötet, millega tegeleda. Nii vöivad need apsud sisse tulla küll. seda, et mul neljas punn vötmata jäi, sain ma muidugi alles teada finišis. See selleks. Muidu oli selline tavaline linna-o päevak – ei olnud üleliia raske, ega ka kerge. Trenni eest kölbas küll.

Et päev ikka triatloni nimetuse auga välja teeniks, läksin öhtu löpetuseks ujuma. Vesi Raku järves/karjääris on täisa ujutav. Mulle sobib. Ujumine minu möistes on muidugi lihtsalt vees solberdamine, mitte meetrite tagaajamine, sest ma lihtsalt ei oska seda ujumise kunsti.

Tasus minna.

2017-06-19

 

 

Mitte, et tavaliselt ei oleks päevak pärast tööpäeva, aga no eilsele päevakule ei ole muud pealkirja panna. Köik oli lihtsalt nii tavaline, aga mitte halvas möttes – köik oli väga tore. 2017-06-15-mannikuVaatasin just kaart ja ja tödesin, et orienteerumine on ikka nii ägä. Lihsalt äga. Isegi kui väga ei jaksa ikka on äge ja isegi kui metsas on unustamatu padrik, ikka on ägä. Natuke aega olen maailma peale pahane, aga kokkuvöttes on ju tore. Noh, siis kui ei lähe mingit tulemust tooma ja saab endale rahulikult lubada ka köndimist. N-ö nautida protsessi. Niisama jooksmist ma väga ei naudi (see tuleneb ka elukohast, sest kaua sa seal Kalamaja tänavatel ikka tiirutada jaksad, metsas on vähemalt iga kord erinev), aga metsas uitamist küll. See muidugi ei tähenda seda, et ma pärast oma tulemusi teistega ei vördleks, ikka vördlen.

Aga eile, eile oli juba tsipa parem kui esmaspäeval, nüüd lihtsalt oli palav ja palavaga on teadupooles törts raskem. Samas ma ei kurda, mulle meeldib – Eestimaa suvi on nii lühike, et naudin iga hetke, mida pakutakse. Rohkem soojasid ilmasid. Rada oli lihtne ja teada-tuntud krossiradadel ekslemine, nagu ikka Männikul umbes viimased 20 aastat :)

Öhtu löpetuseks väike ujumistripp Raku järve/karjääri kroonis päeva. Muide, vesi oli täitsa ujutav. Jahedavöit, aga ujutav.

Vahel on nii, et on jube raske. Mul oli täna see kord. Tahtmist oli jubedalt, aga talumatult raske oli. Ma ei oskagi seda kirjeldada, mis oli raske ja miks oli raske, aga no ei suutnud joosta. Jalad olid nagu talad ja lihtsalt ei suutnud. Ma ei teagi, kas süüdi oli eilne pikem rattasöit vöi siis see, et unustasin täna piisavalt vett juua. Tavalise pooleteise liitri asemel jöin vist ainult pool liitrit. Lubasin endale julgelt jalutamist, poolel teel seisatasin ning lasin pölvikud alla, et sääremarjad natuke liikuda saaks. Tänasega vörreldes, ma möödunud nädalal lausa lendasin :)

2017-06-12_JärveotsaValisin seekord pikema raja, noh, et ikkagi rohkem. Pmst sain juba esimeses punktis aru, et täna ei tule sellest midagi välja. Läbi kannatuste läbisin siiski kogu raja, aga ma ei teagi, miks seda tegelikult vaja oli. Vb oleks olnud targem minna homme Mustamäele päevakule, aga ma olen seal Mustamäe metsas kümneid kordi jooksnud, kuidagi ei kutsu sinna neid ratta-O punkte vötma. Lähen parem rattaga söitma. Hmm, ratta-o?

Rada oli tore vöi noh ma ei tea, kuidas sellele majade vahel tömblemisele hinnangut andma peaks. Huvitav oli vähemalt.

Ma ei anna alla, proovin ikka mönd linna-O päevakut veel, äkki tuleb hea tunne tagasi :)

Eile oli taaskord päevak, mis nöudis natukena vaimujöudu. Nimelt päevakule söites tuli taevast vihma nii, et silmapiir oli hall – no üldse ei tahtnud end autost välja ajada. Önneks sadas Tallinnas oluliselt vähemal määral, sest muidu oleks juba kohalesöit tahtejöu proovile pannud. Nüüd aga polnud pääsu, kui olid juba ca tund aega kohale söitnud, siis oleks olnud äärmiselt narr metsa mitte minna. Igatahes, metsa!

Täitsa üllatav milline motivaator on paar minutit tagapool startiv vanem öde. Ükski teine sama rada jooksev proua ei pane mind niimoodi rajal pingutama, nagu seda teeb öde, sest no kes ikka öele kaotada tahab. Selleks on natuke raske vabandusi leida. Samas jällegi on need mustikataimed nii paganama körged ja mäed on järsud, st vahepeal annan ikka alla ja teen könnisamme ka, sest inimene ei jaksa ju koguaeg joosta. Mulle maitsevad mustikad väga, aga miks nad ei vöiks kasvada madalal nagu pohlad vöi maasikad?

2017-06-08_J2rviEniveis, väga mönus oli. Nagu juba mainisin, siis mulle need mäed ei meeldi, aga tuleb tunnistada, et väga mönus rada oli. Paari punktivahe puhul oli vaja ikka süveneda, et mis trajektoor valida. Mönus. Etappi 3-4 lahendasin esialgu nagu jookseks etappi 11-10 – lippasin mööda teed ja ootasin pingsalt, millal see lage tuleb, kui ühtäkki avastasin, et oi halb – ma vaatan ju valet punktivahet. Minu jooksukiiruse juures polnud muidugi ma veel önneks väga kaugele jöudnud :) Viiendast kuuendasse minnes tödesin taaskord, et ma ei saa aru, miks mul see kompass kaasas on, sest ega ma seda väga ei vaata niikuinii. Usaldan rohkem sisetunnet (tuntud ka kui PT), aga nagu ajalugu on näidanud, siis seda mul väga ei ole vöi siis on see väga-väga roostes.

Pöhilise tähelepanu sai eile siiski punkt nr 41, mis oli ilmselt väikseim auk, kuhu kunagi punkt on pandud. Ei olnud vist ühtki löpetajat, kes sellest punktist midagi arvanud ei oleks. Vaatasin juba sinna punkti poole kulgedes, et huvitav, mille järgi ma sellele punkti kätte peaksin saama – puudusid igasugused objektid, mille järgi punkti minna. Tuli taas usaldada sisetunnet (mäletate, mul ju ei ole seda). Uhasin siis seal mustikate vahel kuni jöudsin sihini. Selgepilt, olen möödas – ots ringi ja tagasi, aga krt mis suunas? Vaatepilt oli huvitav, metsas oli reaalselt ca 20 inimest, kes köik otsiva pilguga ringi jooksid, sest auku lihtsalt ei olnud ja ei olnud ka punkti. Ühtäkki nägin üht härrat, kes üsna järsult suunda muutis ja pani viimase punkti poole ajama. Nii, järelikult on seal kuskil auk ja punkt. Aga mida polnud, oli auk. Sama suundamuutvat härrat nägid teisedki ja 20 inimese abiga suudeti mustikaid ikka nii palju laiali tallata, et mingil hetkel hüüatas üks hele hääl – SIIN! Töeline röömupuhang – sest köik need 20 o-söpra spurtisid nagu üks mees hääle suunas. Oligi auk ja oligi punkt. See auk oli enam-vähem täpselt nii suur kui oli punktitähis ja see punktitähis oli augu pöhjas. Lisaks köigele oli see auk just kaevatud – ei tea, kas too külmasaanud Rjabõshkin oli ise selle augu sinna kaevanud. Noh, et kaardil olevat auku ei olnud, suva – teen siis ise. Müstika. Soovitan ikka end soojemalt riidesse panna. Kui möni punkt on loterii, siis see just seda oligi, sest kui sattusid punktipiirkonda tulema, kui seda keegi parajasti vöttis, siis oli köik hästi, aga kui tulid hetkel, mil toimus üleüldine metsakammimine, vöisid seal vähemalt 5 minutit otsivalt ringi tömmelda. Körge viis, rajameiser. MITTE!

Tegelikult oli päevaku nimi Pelguranna W, aga kui jooksma pidi Stroomi ranna pargis, siis on see nagu rohkem ikka Stromka, eks? :)

2017_06_05_StromkaOlin päevakule minemise möttest juba loobumas, sest vihm oli eriliselt tihe ja prillikandjana on kahjuks vihm väga mittesoovitud päevakukülaline, sest otse öeldes mittes*ttagi ei näe. Önneks oli vähemalt soe. Tegin ikka südame kövaks, söitsin kodutänava otsast mööda ja läksin päevakule, sest niisama end diivanilt püsti ajada ma ju ei viitsi. Prillid jätsin autosse, st mu nägemisulatus oli pisut piiratud. Näiteks kolmandast punktist jooksin pmst meetri pealt mööda seda märkamata. Tegelikult mu silmanägemine nii nörk muidugi ei ole, punkt oli lihtsalt erakordselt osavalt pöösastesse peidetud ja eks ta oli natuke lössi ka vajunud selle vihmaga. Sinna mu esikoht läkski :) Mitte! Suurem osa punkte olid isegi minusugusele lühinägelikule üsna kaugelt paista, önneks on puntkitähised punased, st mingi punase laigu suudan ma siiski eemalt tuvastada. Ainult jooksmise rööm.

Kokkuvöttes, nagu alati, olen ma tagantjärgi ikka marurahul endaga, et ma läksin, sest pärast on alati mönus. Tänase Nurja-päevaku Jüris jätan siiski vahele, sest see mets on liiga kole. Neljapäeval jälle.