BaywatchMerli käis kinos Baywatchi (imdb, wiki) vaatamas ja ütles, et pean minema. Ei saa ju hea söbra soovitust eirata, läksingi. Önneks oli ta mind ka ette hoiatanud, et tegemist on erakordselt halva filmiga. Halva filmi puhul on eriti halb see, kui tegijad arvavad, et nad teevad körget kunsti, selle filmi puhul önneks seda ohtu ei olnud, sest oli selgelt aru saada, et ka tegijad ise teavad, et tulemus pole vist köige parem. No ei olnudki. Umbes nagu Mamma Mia, aga Mamma Mia puhul oli veel rohkem aru saada seda, et näitlejad vötavadki köike mönuga ja oleks nagu kergel Vahemere puhkusel. Baywatchi puhul saad aru küll, et tegijad nagu teavad, et head nahka sellest filmis ei tule, samas jällegi punnitati midagi “nagu päris” teha. Filmi oli ju omajagu kasvatuslikkugi sisse pöimitud. Vötteplatsil oli neil kindlasti köigil väga löbus. Välja kukkus neil köik hirmus halvasti, aga kuna Baywatch on ikkagi peaaegu kultussari, siis olen üsna veendunud, et ega film omadega miinustesse ei jäänud, sest küllap mindi ikka kinno paljast ihu vaatama. Seda viimast paraku muidugi väga ei näinud.

Ah, mis ma ikka jauran. Leidsin ühe arvutuse, kus on mu mötted päris hästi kirjas. Lugege parem seda ja siis vaadake film ära, aga teadke, et üsna halb film on :)

Advertisements

Keila-Joa teisipäevak oli OK Nõmme / Orioni päevak oma parimas mahlas. Mul tekkis pärast seda päevakut juba kerge sportlik huvi teisipäevakutel käia, et näha millega o-söpru taaskord üllatatakse, sest need korraldajad ikka oskavad.

Näiteks ühel päevakul olla peakorraldaja vastus märkusele, et ühes punktis SI-jaam ei tööta olnud, et “ma pöhimötteliselt ei vaheta seal jaama ära, las inimesed öpivad, et siis peab komposteerima”. Oot, misasja? Ütle aitäh ja proovi teha nii, et sulle sissetoovatel o-söpradel oleks hea meel ja nad tahavad ka edaspidi tulla, mitte ära hakka rääkima kui rumalad on metsajooksjad. Sellist klienditeenindust näen küll esimest korda. Samas näed, inimesed ikka käivad.

Ma ei ole siiamaani päris täpselt aru saanud, mis häda on teisipäevakutel nende jooksupunktide ära peitmisega. Pöhimötteliselt on kaks varianti: 1) vötad joostes ratta-o punkti, see tähendab seda, et punkt on küll legendi järgi augus, aga reaalselt on see augu serval tee peal; 2) vötad joostes jooksu-o punkti, siis pead otsima seda punkti augus pöhjast ja vöimalusel pöösa alt, sest muidu oleks ju liiga lihtne. Mis oleks kui jooksjad ei peaks läbima ratta-o punkte ja jooksjad saaksid punkte vötta ilma, et peaksid kuskilt puutüve alt neid norguvajunud punktitäihiseid otsima.

2017-06-20-Keila-JoaKeila-Joal oli veel üks “tore” lugu. Start oli toredasti lähedal, aga finiš see-eest oli viidud üle jöe sinna Keila-Joa pargi parklasse. Löpetasin oma jooksu ära ja olin hetkeks hämmingus, et mis nüüd siis saab, sest ühkti viita ei olnud, et kuhu minema peab ja kus saab ajad maha lugeda? Ka enne starti ei jäänud kuskilt silma märget, et finišist tuleb tulla keskusesse, kus on mahalugemine. Oleks palju loota, et see info oleks üleval juba eelnevalt kodulehel, sest oknomme.ee koduleht on tehtud vöimalikult primitiivseks. Kohalesöiduskeem on tavaliselt selline, et pead tükk aega pead murdma, aru saamaks millist kaardifragmenti püütakse kuvada. Google mapsi link on ilmselt liiga körge teadus. Kommentaariumi osa on üldse ära vöetud, ilmselt öpetas korraldajaid viimaste aastate kogemus, et pole vaja lasta enda kohta kritiseerivaid postitusi teha. Mis oleks, kui teeks nii, et inimestel ei teki seda soovi? Tulles nüüd tagasi selle Keila-Joa juurde – ma olen siiski kogemustega o-harrastaja, st köndisin pärast möningast peataolekut sirgelt keskusesse ja sain oma SI-ajad teada. Töttöelda ütlesin ühele daamile seal keskusetelgis ka seda, mida ma asjast arvan. Natuke on kahju, et peakorraldajat seal ei olnud. Oleks tahtnud tema vabandust kuulda.

Rajameistrile aga (vöi äkki tollele teisele peakorraldajale, kes rajameistritele juhiseid annab) tahaks öelda, et kui sul oli vastupandamatu tung päevakulised teiselepoole jöge ajada, siis oleks vöinud olla seal start ja finiš siiski sportlassöbralikult keskuse lähistel. Pole ju palju palutud? Ma saan aru küll, et see oleks nöudnud stardivarustuse kaugemale tassimist, aga päevaku staarid on siiski jooksjad/ratturid, mitte korraldajad.

Uuuuuuh, küll oli hea ennast praegu tagantjärele välja elada :)

ps ilmselt käin ma ka järgmisel hooajal teisipäevakutel

Jep, täna ehk 29. septembri hommikul oli tööle jöudes auto termomeetri näit +3 kraadi. Vähe, paganama vähe.

2017-05-30_HarkuMäletan küll, ilm oli selline vihmane ja mötlesin tükk aega, kas ma ikka tahan sinna Harku metsa minna. Eriti arvestades nädalavahetuse emotsiooni. Aga nagu kümneid kordi ennegi, tödesin, et ega see kodus niisama passimine parem ei ole – seega ajasin o-riided selga ja läksin metsa. Tegelikult on ikka hea meel, et läksin, sest ausöna oli tunne nagu tutvustaks enda jaoks taas orienteerumist – see orienteerumine ei olegi vastik vösa raiumine, saab ka paremini. Saab joosta, isegi minusugune saab metsas joosta ja kui vaja saab teha ringi valikuid mööda teid. Just see mulle meeldibki.

Tagantjärgi targana peab tõdema, et oleks ju vöinud etapi 5-6 minna ringiga vasakult mööda teed, aga ei mäleta, et mul see idee rajal olles üldse peast läbi oleks käinud. Imelik.

Jep, vaatamata sellele, et tegu oli teisipäevakuga ja et tegu oli Harku metsaga, mida ma tunnen umbes nagu oma kätt, oli ikkagi tore, et läksin. Orienteerumine on tegelikult tore, värskes öhus olek on tore. Kui ainult need teisipäevakute kaardid ka vähe parema kvaliteediga oleks. Pean silmas kaardi värvigammat. Kvaliteetne trükk on ilmselgelt liiga kallis, nagu on kallis ja noortele tasuta osalelmise vöimaldamine.

Kunagi oli selline helge hetk kui kevad alles tuli ja lootus saabuvale suvele oli suur. See köik oli üks suur enesepettus, sest kevad kestis ja kestis ja kestis ning siis tuli sügis. Vahepeal oli paar ilusat päeva ka, mida meie, eestlased, kutsume suveks. Kuna ma talve üle niigi palju vingun, siis suve üle püüan mitte nuriseda ning nautida seda vähest, mis meile antud on :) Olgu nii.

Aga tösi on see, et maikuus olin minagi O-entusiasmi täis ja läksin esmakordselt sellisele o-vöistlusele nagu Tartu Kevad. Peamine pöhjus on muidugi see, et noo o-huviline Ragnar tahtis minna ja ma siis mötlesin, et mis mulgi paremat oma nv’ga teha. Läksin metsa.

Esimene päev

2017-05-27_KassinurmeNüüd tagantjärele seda kaarti vaadates tundub, et täitsa tore vöis ju olla, aga teate ei olnud – hirmus röve vösa oli. Ma olin 4,5 kilomeetrisel rajal 1:12, sellesse mahub ka ca 7-8 minutit viga seitsmenda punktiga (metsa läbitavus oli seal piirkonnas mu meelest kaardile väga veidralt märgitud, aga noh mida mina ka tean). Tee peal proovisin ikka joosta, aga vösas lihtsalt jalutasin. Kas orienteerumise eesmärk ongi see, et saaks hirmsasti vösa murda? Mu meelest mitte, aga ehk ma olengi liiga pehmo. Ah, midaiganes…

Teise punkti minnes, teelt ära keerates nägin maas istuvat üht tüdrukut, kes tihkus vaikselt nutta. Kuna mul kuhugi kiiret ei olnud, siis küsisin, et kas ta ikka teab kus ta on. Läbi nuuksumise suutis ta vaid pead raputada. Mis siis ikka, vötsin ta kaardi ette ja näitasin talle kus ta on. Oli teine oma päris kaugele tulnud, tema rada oli nimelt praktiliselt ainult tollel lagedal, kus mul olid 1. ja 10. punkt. Tal oli vötmata ainult viimane punkt. Andsin talle juhised minna otse mööda teed kuni finišini. Loodan, et ta jöudis ikka kohale. Lapsi peab metsas aitama. Mul ei ole kunagi nii kiire, et mönele lapsele teed juhatada. Mittekunagi.

Teine päev

2017-05-28_KassinurmePöhilised teise päeva eesmärgid olid Heidile ära teha ja metsast tulla välja enne Tanelit ja Dani. Köik önnestusid. Kordaläinud päev, eks :)

Ma ei teagi, kas ma olin rohkem valmis selleks vösaks, mida pakuti vöi siis oli teine päev vähe meeldivamas kaardiosas, aga teine päev oli palju parem kui esimene. Lisaks köigele oli sel pühapäeval selle suve üks vähesed soojasid päevasid.  Jep nii oligi – teine päev on meelde jäänud pigem positiivsega. Natuke on siiski veel lootust, et Lõuna-Eesti orienteerumine ei olegi ainult vösaraiumine.

Mingil põhjusel Hidden Figures (imdb, wiki) Eesti kinolevisse ei jõudnud. Mulle meeldib lugeda filmide kohta arvustusi, et noh mida teised on filmist arvanud, aga kuna inglise keeles hetkel ei viitsi ja eesti keeles pole, siis on natuke kahju :) Leidsin ainult ühe väga veidra postituse:

Teemakeskne, ühekülgne ja sinisilmne ent temaatiliselt oluline film ei hiilga ei visuaalset ega narratiivselt, aga on sellegi poolest toonilt sümpaatne ja terviklik ajaloo rekonstruktsioon. Film on oma sõnumilt humaanne, positiivne ja neutraalne ning filmikeelelt keskpäraselt konservatiivne, mis teeb sellest pisut liiga ambitsioonitu, vaatajasõbraliku, pealiskaudse ja kergesti ununeva teose.

Kui ma otsiks enne filmi vaatamist mingit infot filmi kohta, siis selle postituse läbi lugemise järel küsiks küll ainult, et “oot, misasja?”. Saite midagi teada vöi?’

HiddenFiguresLühidalt öeldes räägib film kolmest mustanahalisest naisest, kes töötasid aastal 1961 NASA’s. Tõestisündinud lugu. Teadupoolest ei olnud 60’ndatel mustanahalistel teab, mis suuri õigusi. Inimõiguste eest võitlus sai alguse viiekümnendatel ja kuuekümnendate alguseks, nagu selles filmis, ei oldud veel väga kaugele jöutud. Film püüabki esile tuua seda, et geeniuseks olemine ei küsi rassi vöi sugu, paraku aga on need kitsaskohad päris hästi välja toodud. Veider tundub tänapäeval möelda, et näiteks tualetid olid eraldi valgetele ja mustadele vöi kohvikann oli eraldi valgetele / mustadele. Valgete koolidesse mustad ei sattunud. Vöi et oli töökohti, mis olid iseenesestmöistetavalt meeste pärusmaa. Seda köike on nii ängistav vaadata. Eriti arvestades, et tolles filmis olid kolm peaosatäitjat geeniused, erakordsed naised. Aga kuna nad olid mustanahalised, siis pidid nad taluma täiesti arusaamatut diskrimineerimist ja hämmastav on see, et see tundus köigile nii loogiline. Ma siiralt loodan, et köikidel nendel ameeriklastel, kes praegu köva häälega inimöigustest räägivad (sh Hollywood) on piinlik. Samas jällegi, miks neil peaks, sest see on ajalugu, mida ju kuidagi muuta ei saa. Tahaks vaid loota, et sellist alandamist ei tule enam tulevikus taluda. Selliseid filme vaadates saad aru, et lähtuda tuleb inimesest, mitte nahavärvist vöi soost vöi mönest muus sättumusest. EKRE poisid – tasub vaadata!

Aga film oli hea, vaadake. Ja ma ei saa ikkagi aru, miks seda Eesti kinolevisse ei toodud. Halb otsus.

2017-05-25_PiirsaluPiirsalu oli selle hooaja uus O-maastik ja teate, täitsa tore maastik oli. Ma ei osanud sellest metsast ja kaardist mitteköigevähematki oodata ning kokkuvöttes tuleb tödeda, et oli äge. Wikipedia ütleb, et Piirsalus oli kaardiväe raketipolk, midaiganes see ka ei tähendaks. Igaljuhul oli seal töesti palju vene söjaväeosale iseloomulikke ehitisi. Rada polnud ei üleliia keerukas, ega ka üleliia lihtne – mönus. Oluline oli taaskord vanemale öele ja ka Heidile äretegemine. Mölemas saatis mind edu. Vöib vist rahule jääda :)

Öudselt tore kui ikka uusi maastikke ka pakutakse, loodan, et Maidul jätkib energiat ja fantaasiat veel uusi maastikke leida. Siinkohal ei pea ma silmas Tatteri poolt kaardistatud vösasid, kuhu ei teagi, millal parem minna on, kas kevadel kui oksad kriibivad köik kohad katki vöi siis suvel, kui läbi lehtede tungimine on lihtsalt ebameeldiv. Vösajooks ei ole alati vörratu.