son_of_saulSellest on nüüd küll juba nats üle poole aasta möödas, kui ma seda Sauli poega (wiki, imdb) vaatamas käisin, aga mäletan üsna selgelt, et see film oli minu jaoks ikkagi pettumus. See oli nii kiidetud ja ilmselgelt läksin kinno liiga suurte ootustega. Eriti kui vötta arvesse fakti, et see vöitis Eesti film Vehkleja ees vöörkeelse filmi Oscari. Maruraske on ikka Oscarit saada kui konkurendiks on film, mis räägib juutide raskest saatusest. See on kahjuks paratamatus. Kuigi Vehkleja ju jutustas loo sisuliselt samast asjast (niivörd kuivörd holokausti ja küüditamist vörrelda annab), aga kes see eestlaste murele ikka kaasa tunneb, kui samal ajal on vördluseks juutide elusaatus. Nagu Avandi ühes hiljaaegu eetris olnud telesaates mainis, siis küsisid ameeriklased näiteks pärast filmi vaatamist küüditamise kohta, et “aga miks te politseid ei kutsnud” (link). Nojah…

Igaljuhul see Sauli poeg. Pöff’i lehel on lause “Erakordse kinematograafiaga unustamatud kaadrid vahendavad ülima visuaalse ja emotsionaalse täpsusega kõige jubedamaid koledusi, milleks inimene võimeline on. Õud matab hinge, aga pilku ekraanilt ära ei saa.” Ma ei tea, kas nende jubeduste vahendamisesele juba kord piir ette ei tule? Ega tegelikult mind need koledused selles möttes väga ei häirinud, et see on köik juba kahjuks teada lugu. Mind häiris see, et vähemalt pool aega sellest filmis (kui isegi mitte rohkem) käis kaameramees peategelase selja taga ja kinokülastaja oli sunnitud pidevalt Sauli kukalt vaatama. Tihtipeale polnudki suur midagi peale kukla näha. Hirmus väsitav.

Kui oleks minu otsustada, siis ma oleks küll Oscari Vehklejale andnud. Täiesti objektiivne arvamus :)

Ma ei tea miks, aga mul on justpraegu tunne, et ma pean eilsest mängust kirjutama. Delfi kommentaariumisse ju ei lähe kraaklema, panen siis oma paar mötet siia kirja.

Mulle tundub, et seda eilset kaotust dramatiseeritakse pisut üle. Tösi, oli must päev, isegi väga must, aga kui ühel pool mängib vöistkond, kes on nädalaid olnud koos laagris ning on vahetult enne suurturniiri tippvormis ja teisel pool on tiim, kus esiteks on puudu paar pöhimeest, teiseks on mängijad suuresti pingipoisid oma koduklubis vöi siis mängivad Eesti liigas (kus su vastaseks on Tarvas ja Pärnu), siis see ongi klassivahe. Jah, seitse väravat natuke liiga palju, aga vahel läheb spordis nii, et ühel tiimil sujub köik ja teisel mittemidagi. Üks paneb tuhhiga ja teine proovib ellu jääda. Portugalil oli vaja oma kodupubliku ees näidata, et nad suudavad ja oskavad väravaid lüüa ning selle ülesandega said nad suurepäraselt hakkama.

2016_06_08_Portugal-EestiPilt: Catherine Kõrtsmik

Eesti sportlaste sooritusejärgseid intervjuusid on köik kuulnud, eks? Tujurikkujas oli selle koha päris hea sketš. Mulle meenutab see vägisi Eesti suusatajate väljaütlemisi. Jalgpallurid seevastu olid eile päris ausad.

Ken Kallaste: “Alguses tundus küll, et on võimalik mängida, aga siis tulid individuaalsest klassist kaks väravat ja kolmas oli mu enda eksimus. Pärast seda oli neil lihtsam, said innustust juurde ja mida värav edasi, seda raskem oli meil ja kergem neil. Nad olid lihtsalt paremad.” – just klassivahe ning tekkinud ind löödud väravatest. Kes vähegi sporti on teinud, teab, kuidas edu innustab. Just selle mönutunde pealt Portugal eile panigi.

Pavel Londak: “Võib-olla mul oli vähe mängupraktikat Rosenborgist. Üldse viimase poole aasta jooksul pole nii palju heal tasemel mänge olnud. Mängisin ainult duubli eest ja karikas madalama liiga meeskonna vastu. Võib-olla minu jaoks see oli probleem.” – teine mängu vötmeküsimus. Meil on küll väidetavalt jube palju häid väravavahte, aga näed nüüd kui seda köige paremat vaja oli, siis oli väravas koondise teine number. Väikse rahva “völu”. Ja ma ei arva, et noore Vaikla mängitamine oleks parem idee olnud. Samas olid need eilsed väravad selline maailmaklass, et väravavahi süüdistamine oleks ülekohtune. Esimese värava söötu mäletate vöi teist väravat? Maailmaklass! Omavärav on lihtsalt halb tööõnnetus – tegijal juhtub.

Ühes olen ma küll kritiseerijatega nöus (seda juba Balti turniiri ajal) – ma ei saa aru, miks ei taha peatreener vahetusi teha. Näiteks Läti mängus tehti kaks vahetust, neist teine 90+1 minutil. Täiestu arusaamatu, sest löppudelöpuks oli ju tegemist täiesti mitteolulise mänguga ning just see oli koht, kus oleks tulnud mängijad testida, mitte halada enne valikmänge, et mängijate valik on napp. No ole meheks, anna mängijatele vöimalust. Ja ma ei pea siinkohal silmas Sappineni, kes peaks pisut jöutreeninguga tegelema. Läti mängul jäi pingile kaheksa mängijat – kaheksa! Jabur, lihtsalt jabur.

Sönaga öeldes – tegijal juhtub ja ei tasuks liiga suuri järeldusi sellest ühest mängust teha. Valikmängus oleks see seitsme väravaline kaotus väga halb lugu, suurturniiri eelses söprusmängus, kus Portugal sooviski mängida meiesuguse vastasega, ei ole see üldse nii dramaatiline lugu.

Reedel hakkab pihta! Jalgpalli EM muidugi :)

Novotsiis, tegelikult alustasin ma aastat ju Tarantino kaheksanda filmiga The Hateful Eight (imdb, wiki). Läksin filmi vaatama nii, et ma peaaegu ei teadnudki, mis seal filmis toimub. Mulle meeldib nii, sest sedasi säilib üllatusmoment. Samas eksju, kui lähed Tarntinot vaatama, siis on ju selge, et seal on palju kvaliteetset dialoogi, seal on palju verd ja seal on Samuel L. Jackson, kui hästi läheb siis ka Tim Roth ja Michael Madsen. Kahju ainult, et Uma Thurmani polnud.

hateful_8.jpg

Sattusin ükspäev lugema oma Django Unchained postitust, põhimõtteliselt võiks selke Vihase Kaheksa kohta teha peaaegu sama postituse.

* dialoog, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli super ja seda köikide peaosatäitjate esituses – CHECK!
* muusika, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli perfektne, isegi ühes hetkel kölanud neegriräpp sobis, kuigi ajastule see väga ei vastanud – CHECK, neegriräpita!
* veretöö, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli ülevoolavalt külluslik – CHECK! Veider oli ainult see, et samast püssist sai mõni mees vaid haavata ja vajadusel tulistati sellestsamast tulirelvast kellelgi pea otsast. Go figure.
* Django sinine kostüüm sobis nagu rusikas silmaauku – vot seda tõesti ei olnud, aga ega Vihase Kaheksa kostüümid halvemad ei olnud.
* mönede stseenide eriti detailne vöi pikk näitamine oli ideaalselt omal kohal, eriti muidugi veretöö puhul, kui sai toredasti vaadata, kuidas veri hgaavatasaanu kehast välja mulksus – töesti nunnu – CHECK!

Olemas, selline film oligi :)

Lisan veel seda, et ma ei saa täpselt aru, kuidas nad seal külmas sedasi paljakäsi vastu pidasid ja et kuidas ikkagi elada majas, kus tuul seintest läbi puhub, aga ega filmi ajal ei tasugi liiga palju kaasa möelda. Seda kaasasmötlemise väljalülitamist soosis eriti Leonardo Di Capriole Oscari toonud roll, aga sellest juba siis kui järjega sinnamaani jöuan.

Tarantinot tasub alati vaadata. Vaadake ikka!

Mul see spordist kirjutamine kuidagi ei kulge, püüan siis önne filmidega. Mulle tegelt ju hullult meeldib kinos käia, ma ei teagi, miks ma selle “hobi” vahepeal nii tähelepanuta jätsin. Vötsin nüüd asja uuesti käsile. Vaatasin, et olen käesoleval aastal 9 korda kinos käinud, arvestades, et hetkel on käimas kümnes nädal, siis on keskmine saak kord nädalas – pole paha :)

Point-Break-1991Aasta esimene film oli tegelikult Vihane Kaheksa, aga sellest möni teine kord. Ühel reedeöhtul läksin hoopis Point Breaki 2015 (imdb, wiki) vaatama. Ajendiks oli ikka see, et vana-hea sama pealkirjaga peaaegu, et kultuslik surfifilm 1991. aasta Point Break (imdb, wiki). Tegelikult vist oligi vana filmi uus versioon, aga kuna see uus ei olnud pooltki nii hea kui vana, siis mu meelest oleks vöinud tollele uuele filmile ka uue pealkirja panna.

See 1991. aasta film on ikka äge, töesti äge. Ma olen seda lugematuid kordi vaadanud ja vaataksin heameelega veel. Surfarid on ägedad, filmi point on hea, Keanu Reeves on vaatamata sellele, et ta väga näidelda ei oska hea. Patrick Swayzest rääkimata. Nende kahe mehe kombo on täiesti fantastiline. Mulle töesti meeldib see film.

Point-Break-2015Novotsiis, lootsin nagu uuest filmist ka natuke midagi sellist. Algus oli isegi täitsa lubav, aga siis läks käest ära. Trikid läksid liiga ebarealistlikuks, liiga palju paugutamist, mitte niivörd elustiili (mida esimeses filmis rohkem oli). Ühte filmi oli liiga palju topitud. Kui tolles vanemas filmis piirduti vaid surfamisega, siis nüüd, uuemas oli surfamist, langevarjudega laskumist, suusatamist ja kaljuronimist. No maitea, üks inimene ei tee köike seda. Lihtsalt ei tee.

Kindlalt ei vaadanud ma seda filmi objektiivselt, sest nagu juba öeldud, ma olen vanema filmi fänn. Töenäoliselt nooremale kinopublikule, kes esimest filmi näinud ei ole, meeldis see uus märul ka, sest märulit seal ju oli.

Muide üsna üks-ühele oli jäljendatud uues filmis ollolevat stseeni. Mul oli seda kinos nats piinlik vaadata.


Teie önneks seda filmi enam kinos ei ole, st ei pea raha minema raiskama. Aega vöite mönel öhtul kodus raisata küll, sest tegevust jagub, aga arvestage – ma olen hoiatanud – 1991. aasta film on oluliselt parem!

Lugu on ka muidugi sellinne täitsa OK, aga see video on üliäge. See idee, see teostus – üliäge!

Aasta teine nädal on peaaegu, et löppemas ja mul on endiselt aasta esimene postitus tegemata. Parandan kohe vea. Teadagi on see esimene postitus juba seitse korda olnud samasugune. Teen siis kaheksandagi :)

20160101

Mai alguses läks nii, et vasakus hüppeliigeses käis ühel rattasöidul täiesti suvalises olukorras (st ma isegi ei väänanud jalga) läbi mingi kröps ja mul oli pmst hetkega hüppeliiges paistes. Käisin nii igaksjuhuks ka arsti juures, aga ega ma seal suur targemaks ei saanud. “Hoidke jalg üleval-vöimalusel asetage jää peale-andke jalale rahu” – ahah, seda köike tean ma ise ka. Üldiselt läks nii, et vahelduva eduga piinas see vigastus mind terve suve. Ega ma muidugi seda päris välja ka ei ravinud, soov joosta oli liiga suur.

Selle vigastatud hüpeliigese töttu ma maikuu esimesele päevakule ei jöudnudki. Nats on kahju, sest kaart tundub täitsa ägä.

Pirita Jõeorg, esimene jalutuspäevak (kaart)
20150514_Pirita_J6eorg
Kuna toas ei passida ei viitsinud, päev oli olnud mittehea alatooniga ja jalutada nagu enam-vähem sai, siis läksin ikkagi päevakule. N21C tundub täpselt hetke tasemele vastav rada. Ega see Pirita mets mind millegagi üllatada ei suuda, natuke on isegi kahju, et nii lühikese raja vötsin, jalg oleks vast pikematki matka välja kannatanud. Seal C-klassi rajal käivad ikka vist töesti algajad, sest olen kergelt longates saanud seal 20’nda koha, tervelt 28 naist on olnud mu’st kauem metsas. Mis tea seal teete?

Laulasmaa, rattatrenni-O (kaart 1, kaart 2)

Ikka sellesama lolli vigastuse pärast oli mul jäänud käimata Laulasmaa teisipäevakul. Kuna nädalavahetus vajas täitmist ja trenn vajas tegemist, siis laenasin härra Aadlilt teisipäevaku kaardi selle pikema ratta-O rajaga ja läksin söitma. Puhas kvaliteetaeg Laulasmaa mändide all. Etapp 16-17 oli pisut nüridavöitu, aga ilusa ilmaga polnud seegi probleem. Vaatasin praegu GPS’i pealt, et ma ei ole köikides punktides vist päris-päriselt ära käinud, aga tühja kah – trenn on trenn on trenn.

Jüri, anna ainult kuuma ratta-O (kaart 1, kaart 2)

Jüri oli minu jaoks täiesti uus maastik. Vist. Praegu olles selle ära kirjutanud hakkasin mötlema, et äkki ikka oli umbes 20-25 aastat tagasi sealkandis mingi O-kaart. Oli vöi? Mul nagu midagi meenub ühtäkki vöi ajan ma Kiiliga segi?

Seekord olin targem ja valisin meeste raja. 16.57 on täpselt selline paras pikkus, et pedaalid kuumaks ajada. Mulle meeldib see Jüri kaart kolmanda punkti juures – pmst on tegu valge lehega, kuhu on pisut kollast ja pruuni moe pärast lisatud. Taas kord see kvaliteediasi. Kui muidu sai külavahel kihutada, siis täiesti uus ja mulle teadmata koht oli 11’ndasse punkti minek. Möödusin ka kohalikus plääzist. 12’ndast punktist väljudes ei viitsinud tagasisöitu teha, seega vötsin ratta selga ja ründasin vössi – nats ebamugav ja oli, aga huvitavam ikka kui ringi sötimine. Tulemustest selgub, et viimaseks ei jäänud, st kordaläinud päevak :)

Keila, mittemidagieimäleta-O (kaart)

Vaatan pr20150521_Keilaaegu seda Keila kaarti ja teate, mittemidagi ei mäleta. Rajast, ma mötlen. Ei teagi arvata, kas see on hea vöi halb. Mäletan ainult, et proovisin teede peal natuke ka joosta, nii palju kui jalg kannatas, väga palju kahjuks ei kannatanud. Ei tea kuidas pikemate radadega oli, aga vaatan, et see C-klassi rada on püsinud kaunilt kaardi valgemas osas. Ei meenugi, et ka Keilas midagi sellist olemas on. Üldjuhul on see Keila üks suur mööda teid jooksmine, sest otse väga ei kannata. Tundub, et oli tore päevak.

Jõelähtme, MTBO-paradiisi-O (kaart)

M20150526_J6el2htme.gpxa mäletan küll, see 26. mai oli üks vesine päev ja ma kahtlesin pikalt, et kas ma ikka tahan metsa minna. Küll ma olen rahul, et ma ikka läksin, sest see Jõelähtme on MTBO paradiis.
Ma läbisin teed, mis on 2. ja 5. punkti vahel vähemalt kolm korda ja ma läheks sinna iga kell veelkord söitma. Ma ei oska seletada, mis selles nii ägedat oli ja no kellele rattasöit ei meeldi, see vaataks mind niikuinii nagu pooletoobis, aga suurel kiirusel mönusad väiksed laskumised ja pidev vajadus olla väga tähelepanelik – see on rattasöidu parim osa. 9-10 etapi oleks pidanud läbi kaardi löunaservas olevat asfaltteed pidi, aga tühja kah, sain selle asemel hoopis maastikul mütatata. Puhas kvaliteet! Viimaseks ka ei jäänud, jälle pluss :) Maailmameistrile kaotasin küll rohkem kui tunniga, aga küsige, kas ma hoolin? Kodupoole söites oli ikka nägu täiega naerul!

Vääna-Jõesuu, käru-O (kaart)

20150528_V22na-J6esuuEi, ma ei käinud käru-O’l, kaksikud käisid, aga see väärib eraldi äramärkimist. Minu käru-O oli Paldiskis, aga sellest hiljem.

Olgugi, et see Juku Tasa Tugamanni päevaku rada oli ka omamoodi huvitav, siis tegelikult meeldib mulle ikkagi rada, kus on palju punkte ja seda seal Vääna-Jõesuus oli. Körge viis rajameistrile ka selle eest, et ei sundinud meid mereranda jooksma, sest see rannaliival jooksmine on ikka üks ääretult nöme ettevötmine. Vaatasin tulemustest, et olen Pellole peaaegu kahe minutiga ära teinud, st igaljuhul kordaläinud päevak. Ilmselt jäi see ka ainukeseks korraks sellel O-hooajal.