Koolis oli vabariig aastapäeva aktus ja tööpäev sai varem läbi kui tavaliselt, kasutasin siis valget aega kohe ära ja läksin jälle püsirajale, kuigi see oli paras enesületus, sest hommikul olid külmakraardid umbes miinus neliteist – hirmus külm, noh. Önneks oli päike. Läbisin taaskord enam-vähem punktikohti, päris hange ei tahtnud nagu ronida, sest jalad oleks läbimarjaks saanud ja tolle miinus vägapaljuga, oleks see lihtsalt ebameeldiv ja pisut haigekstegev. Pärast ei teagi, kas on kurguvalu märgadest jalgadest vöi on ligihiiliv koroona. Esimesed viisteist minutit oli nii külm, et sörmi pöhimötteliselt ei tundnudki, alles siis algas sulamine. Millal see suvi tulebki?

Einoh, vingun, mis ma vingun – tegelikult oli ikkagi jälle tore ja mis peamine, vöit iseenda üle, et ma käreda pakasega laiskusele alla ei andnud. See on pöhiline!

Need SRD püsirajad on natuke sellised enam-vähem punktikoha läbimise orienteerumised, sest seda lapakat ei ole alati üleliia kergelt näha ja töttöelda, ega ma väga pikalt otsida ka ei viitsi – kui oma arvates olen öiges kohas, siis lepin sellega ja lähen edasi. Mönel juhul muidugi selgub, et ega ma ikka päris öiges kohas ei olnud, aga no tühja kah, siis ei olnud. Vöitja olen ikkagi mina, sest ma läksin jooksma.

Tolle Juhkentali püsiraja puhul jäi veel silma see, et möni punktitähis oli nii körgel, et silmade körgusel on see ainult Dima Švedil (ja nagu hiljem selgus, siis ka Överusel), köik teised peavad pea kuklasse ajama :)

Napilt oleksin pidanud endale DQ panema, sest peaaegu oleks tüüpilise ühel-sirgel-punktid situatsioonis jätnud läbimata 11. punkti. Önneks märkasin viga öigeaegselt.

Praegu seda GPS joont kaardile asetades vaatasin, et olen kuidagi veidralt läbinud etappi 12-13 – sellist viga ei teeks ju isegi algaja. Olin täitsa veendunud, et niimoodi see rada küll ei kulgenud, kui mina seal käisin. Kindlalt pidin enne vötma 14 punkti, siis 13 ja siis oli seal tänavanurgal puu juures ka punkt. Vaatasin siis kaarti, millega ma rajal käisin – nii oligi. Miks see kaardifail nüüd selline on SRD lehel, ei oska ma arvata. Igaljuhul ma ikkagi nii algaja viga ei teinud. Ausöna!

Nendel linna vahel orienteerumistel jooksen pigem tavalise tossu, kui o-jalatsiga, sest see mööda asfalti klöbistamine ei ole tore ja noh o-suss pole ka mu meelest liiga pehme tallaga, et tänaval joosta. Eniveis – 17. punkti (mul oli see tegelikult 18. puntk) juures mötlesin, et ründan mäge otse üles, sest no ma olen ikkagi orienteeruja ju. Üritasin, mis ma üritasin otse mäkke minna, aga kuna tossutallad on täiesti siledad, siis libisesin kolm korda selg ees mäest alla, enne kui märkasin, et on ka trepp. Tasub ikka kaarti vaadata. Punktitähist ma muidugi ei leidnud ja viimasesse punkti jätsin teadlikult minemata, sest pärast poleks jälle mäest üles saanud.

See rada oli tegelikult örienteerumise rada, aga kuna öösel (loe: pimedas) metsa ei jöudnud, siis läksin hoopis päeval. Kaadri küsisin Inksilt, sest ma ju ei teadnud, et see rada muutub hiljem püsirajaks, muidu oleks ise kaardi välja trükkinud. Kui ma muidu üldiselt valin nendel püsiradadel pikema raja, sest noh mul aega on ja metsa tasub ju nautida, kui juba sinna mindud on, aga kuna lund oli hirmus palju ja kiiremad poisid (no ikka väga kiired, st koondislased) olid öösel seda 7.4 km-st rada läbinud 51 minutit, siis loobusin, sest mina oleks seal ilmselt veetnud vähemalt 2 tundi. Arvestades, et ma nelja kilomeetrist rada läbisin 1:10, siis too pikk oleks olnud selgelt liiga suur amps. Ma muidugi tegin ka pilte rajal ja korra tegin ka kilomeetrise körvalepöike, et üks võrdluspilt teha. Mu meelest tuli välja küll.

Metsas muidugi oli maruilus. Lund oli palju, mis andis vöimaluse lummavateks vaadeteks. Orienteerumisega oli nii, et kuna lumme olid öised sportlased trampinud meelivad jooksurajad, siis mööda neid tuligi minna. See muidugi ei takistanud mul ka vigasid tegemast.

Päeva boonus oli see, et isegi päikest sai näha!

Kui keegi satub arvama, et “jube palju lund on” (noh, tegelt ikkagi on ka, eksju) ja nii palju pole seda lund enne olnud, siis hold your horses – on ikka! 2010 oli lumikatte paksus poole suurem kui praegu, seega arenguruumi on veel terve maailm.

Ülemine pilt on 2010 jaanuarist (pakun, et 3.01.2010) ja alumine 2021 veebruar (ehk täna).

Kuna Mustamäel pehmes lumes jooksmine ei olnudki nii hull, kui olin arvanud ja mul oli ometigi koolivaheaeg, siis oli vaja aega täita ja mis oleks meeldivam ajaviide kui värskes öhus liikumine, punktid metsa on ainult kirsiks tordil.

Endale tüüpiliselt jäin selle välja minemisega pisut hilja peale (sest no ma ärkan mittetööajal ca kl 11 ja pimedaks läheb jaanuari alguses juba umbes pool neli), siis võtsin metsa minnes ka pealambi kaas. Önneks mul seda vaja ei läinud, jöudsin enne metsast välja jalutada.

Panin lambi pähe, tossud jalga, telefoni (loe: fotoka) tasku ja asusin teele. Ma olen selles Männiku metsas käinud loendamatuid kordi, aga no ikka oli tore. Toredaks tegi selle metsaskäigu alla sadanud lumi, sest noh ilus oli ja nii möndagi punkti sai minna otse mööda sissejoostud radasid, tuli ainult öige loha valida. Umbes nagu treening Jukolaks :) Kulgesin rahulikult, st võtsin mobo-punkte, tegin pilti. Kokku läbisin 9.24 kilomeetrit ja aega kulus selleks 1:32:34. Hästi veedetud aeg.

Mulle need püsirajad meeldivad, jube mönna – saad minna ise, oma valitud ajal metsa. Kes soovib seikleb öösel, kes soovib, see päeval. Ideaalne.

3. jaanuari hommikul oli mul hea plaan – lähen lippan läbi tolle SRD poolt ette valmistatud Mustamäe püsiraja ja sealt otse naiskonna mängule (meistriliigal lubatakse ju mängida). Esimene üllatus oli see, et hommikuks oli lumi maha tulnud, see pidurdas pisut mu entusiasmi. Istusin hommikupudru kauss ees, suunasin pilgu aknast välja ja proovisin end igasuguste võtetega sundida lumme jooksma minna. See protsess vöttis nii kaua aega, et löpuks kui ma Mustamäele jöudsin, siis pidin rada pisut sirgemaks tömbama. Aga no tühja kah, ega see o-mönu vähendanud, nautisin seda, mida olin ise endale kätte mänginud.

SRD püsiradadel on üks miinus, need punktitähised on küll väga korralikud, aga neid valgeid 10×10 cm silte on puu küljes hirmus tobe otsida, lumega läheb valge silt veel rohkem peitu, seega kui ei viitsi just punkti piirkonnas ümber puude keerutada, siis kujuneb nende radade läbimine rohkem punktipiirkondade läbimiseks. Lisaks on neid näha vaid ühest suunast, st kui just otse punkti kümnesse ei jookse, siis on puude ümber tiirutamine paratamatus. Samas, arvestades, et needd SRD püsirajad on peamiselt linnas, siis on arusaadav, et rahvarohketesse kohtadesse punktitähiseid panna ei tahaks, sest kindlalt oleks kellelgi kodus seda puna-valget prismat vaja. Mitte, et ta (no see, kellel toda vaja oli) teaks mis see on, aga on on vaja. Aga jällegi – suva, mulle sobivad ka need väiksed sildid, vähemalt rada on ees.

Arvestades, et pealinlastele oli tegemist pöhimötteliselt esimese lumise päevaga, siis olid Vanaka nölvale vist köik mustamäelased ja nömmekad kogunenud, et liiva lumesegustel nölvadel viimast vötta. Kes teab, millal jälle saab….

See lumes jooksmine oli tegelikult isegi täitsa tore ja öhtu löpuks vöitis naiskond EMÜ’t 5:2, st kordaläinud pühapäev.

Mötlesin, et ma vähemalt proovin 2021 uuesti seda kirjutamise asja. Ei luba, et mul kannatust kauaks jagub :)

Kuna koroonaolud on nagu nad on, siis sel aastal ma 1. jaanuaril jalkat ei mänginud. Minu südametunnistus ütles, et pigem seekord ei mängi – tuleb teha valikud, vahel ka vastikult raskeid. Mis seal ikka, järgmine kord jälle. Loodetavasti!

Käisime Ave perege hoopiski Pirgu terviserajal jalutamas, kraapisime pisukese lume kokku ja pidasime maha ka umbes 20 sekundit kestnud lumesöja. Aasta alguseks kölbas küll.

2. jaanuaril öhtul (vöi noh tegelikult ei ole kl 3 veel öhtu, aga kuna on pime, siis nimetan seda öhtuks) panin autole hääled sisse ja söitsin Keila-Joale, et pimedas metsas puude küljest helkurribasid otsida. Hea on, et pimedas läksin, sest kuulu järgi ei olnud neid silte valges üldse näha – pimedas seevastu särasid need kaugelt kätte ära, mis nii viga punne läbida. Köik punktid, välja arvatud 21. sain kätte. Tegelikult sain üsna punkti lähedal juba aru, et ma olen möödas, aga ma lihtsalt ei viitsinud tagasi minna, nats hakkas nendest punktidest juba kopp ette saama. Ühtegi jooksusammu ei teinud – kokku matkasin 9 km’i ja aega kulus selleks 2:26:03 – hästi veedetud öhtupoolik.

* ära võta kaasa termoskruusi. Tee/kohv jahtub seal nii kaua, et hommikuse pudru körvale kohvi joomine on vöimatu, sest vöib keele ära kõrvetada. Vöta kaasa tavaline vanakooli emailitud plekk-kruus vöi siis vähe moodsam roostevabast terasest kruus.

* ära vöta kaasa kogu matkal vajaminevat sööki. Matkarada läbib mitmeid asustatud kohtasid, kus on pood olemas. Möistlik on hoida endale igaks juhuks ühe päeva varu, aga ülejäänud söögi saab osta jooksvalt.

* ma päris hästi ei saa aru praeguse aja trendist kaasa vötta toidupakke, mis on valmistoidud, millele tuleb vaid kuum vesi peale valada. Mu meelest on need liigkallid, odavam on osta näiteks valmistoiduna pastat või mõnd riisirooga. Keedad vee, lisad makaronid, keedad veel nats ja valmis. Matka päeva lõpus on maitse lihtsalt imeline. Hind ca 1.70 versus Tactical Foods 8-9 eurot. Vöi näiteks puder – kiirpuder 0.50€ versus 7€ – no, tõesti… Kui raha muidugi vägisi tahab end rahakotist välja pressida, siis on raske seda sinna tagasi toppida. Lisaks on neid odavamaid tooteid saada igas külapoes, kallimaid, aga mitte, st on valida, kas tarid kogu matkasöögi korraga kaasa vöi täiendad varusid teel olles.

* vett küsi taludest, seda saab, köik aitavad.

* kui sa just ei naudi ratta käekörval lükkamist, siis ära karda valida matkatee rattatrassi, saab muretumalt sõita.

* lae alla RMK Loodusega koos äpp. Paberkaart on küll tore, aga vihmase ilmaga kaarti ei vaata ja ega see kaari lahti-kokku lappamine tore ei ole ja kaartidel on info pisut aegunud. Äpp on kaasaegse infoga ja GPS’ga saab end kiirelt paika, ka siis kui ei tea, kus sa täpselt oled vöi siis kui tahad rada enda jaoks söidetavamaks teha.

* raja märgistus. Lõuna-Eestis, kus rada on tähistanud „Alar Sikk isiklikult“ (Pähni külastuskeskuse teabejuhi sõnad) on märgistus väga hea – iga puu juurest, kus on RMK valge-rohe-valge märge, on näha järgmine märgistus. Kõik ristmikud on varustatud nooltega – idekas noh. On mõningaid segaseid kohti, aga üldmulje on siiski pigem positiivne. Jöudes, aga Kesk-Eestisse või Põhja-Eestisse, läheb märgistus üha kehvemaks. Koerus vöisid ise arvata, kuhu minema peaks, sama Alaveres või Tuhala/Nabala kandis või Keilas või Vasalemmas jnejne. On kohti, kus rattatee läheb teistmoodi, kui jalgsimatkajatel – paljudes sellistes kohtades on jalgratturid jäetud täiesti ilma tähistuseta. Äpi abiga saab hakkama, aga no tüütu on söita rattaga, kui pead pidevalt seistama ja kontrollima oma asukohta. Lisaks veel ristmikud, millel suunaviit puudub, alles kuskil ca 50-100 meetri pärast on puu peal imepisike silt, mis annab vihje, et siin on matkarada. Rattaga söites ei saa pidevalt igal ristmikul pead keerutada, eriti kui see on allamäge minek. Ma ei teagi täpselt mitut „eramaa“ silti ma lihtsalt ignoreerisin, sest rada läks sinna. Eriti „toredad“ olid need kohad, siis kui puudu seal eramaal puudus igasugune RMK märgistus ja läksid vaid äpi järgi, lootes endamisi, et köik koerad on ikka ketis. Mu meelest vöiks RMK selliste kohtadega midagi ette vötta.

* kui on varianti, siis kasuta võimalust ööbida möne tuttava juures linade vahel vöi siis vähemalt pesemisöimalusega kohas. Kui sa ei ole just andunud telgis ööbimise fänn, siis väsinud keha lööb sulle körge viie, kui saab puhata päris voodis, puhaste linade vahel. Jah, pole nagu päris-päris matk, aga eks küsimus on rohkem selles, kellele ja mida sa soovid töestada

* mina olen eriline jänespüks oma ratta osas, selles möttes, et ma töesti ei soovi, et keegi selle mu’lt ära varastaks, st ilmselt ei soovi seda keegi, aga no ma vist olen pisut paranoiline. St vöta kaasa kahe inimese telk, kuhu mahub ka su ratas – maga oma rattaga! :)

Matka viimasel päeval jöudsin enne teele asumist ka lõunat süüa, aga kuna mul töesti kiiret kuhugi polnud, siis vötsin vabalt ja ajasin Edaga juttu. Hommikusöögile järgnes pöhimötteliselt mitu tundi laua taga istumist ja lobisemist, esirehvi täispumpamist ja muud möttetut asjatamist. Enne veel kui plaanisin teele asuda, küsis Eda, et kas söön enne minekut löunat, kuna see kölas lihtsalt nii isuäratavalt, siis lasin end üsna kergelt ära rääkida ja jäin löunale.

Pisut enne äraminemist sadas veel seenekat, aga önneks söidu ajal taevast mingeid sademeid alla ei tulnud. Ma ei olnud enne ärasöitu veel kindel, kas söidan Kalamajja autoni vöi piirdun Sauele söiduga, aga kuna Kalamajja söites oli lootust 900 km’i kokku saada, siis kaldusin ikka selle valiku poole. Lubasin endale, et otsustan tee peal – tuulesuuna ja väsimuse järgi.

Viimane päev oligi selgelt köige lihtsam, sest suund oli nii kindel ja minu önneks kordki matka jooksul oli mul terve tee taganttuul. Niimoodi vöiks ju maailma löppu söita! Ca 25 km’i tagant pidin tegema küll pisikese peatuse, et hetkeks puhata ja lisasda esirehvi pisut öhku, ülejäänud aeg lihtsalt tšillisin. Pidasin korra ka plaani, et söidan Keila-Joa, Laulasmaa ja Tabasalu kaudu väikse ringiga, et see 900 km’i ikka kindlalt täis saaks, aga sellest möttest siiski loobusin. Samas avastasin Stroomi randa jöudes, 6 km’i oleks veel vaja söita ja teate need viimased kilomeetrid ei tahtnud kuidagi koguneda, tiirutasin seal Pöhja-Tallinna vahel nagu mingi totakas. Et köik oleks päris aus, siis oleks pidanud veel umbes kilomeetrise pauna tegema, aga kuna ma ise tean, et 900 on tegelikult täis, siis lugesin matka kl 19:02 löppenuks.

Kruiisisin mõnusalt poodi ja siis koju sööma ning pesu pesema. Tagasi igapäevarutiini!

70.03 km / söiduaeg 4:20:44. Start kl 14:12 – löpp kl 19:07, st kogu teel oldud aeg 4:55. Kokku läbitud 899.03 km (kuna endomondol oli kaks korda unexpected error, siis olen üsna kindel, et tegelikult tuli kilomeeterid piiiisut üle 900, seega deklareerin oma matka pikkuseks ikkagi 900 km’i)

Öösel oli kuulda, kuidas mingi loom käis ümber telgi. Ilmselt otsis süüa. Arvan, et oli mingi väike loom, sest nohistas kuidagi veidralt mööda maad. Vaatama igaks juhuks ei läinud.

Tegutsesin hommikul teadlikult väga rahulikult, sest päev ei töotanud väga raske tulla ja mul aega oli. Saabus üks proua, kes läbis seda rada jalgsi etappide kaupa juba neljandat aastat. Käsil oli viimane löik. Vestlesime mönda aega, kuna tegemist oli kohalikuga, siis teadis ta rääkida, et see mets pärast Harju-Ristit, kust ma eelmisel päeval läbi tulin on kohalike keelepruugis karumets, sest seal elab emakaru koos kolme pojaga. No hea on, et ma seda enne ei teadnud :)

Valisin viimasel matkatee päeval teadlikult rohkem jalgsimatka teid, sest tundus kuidagi põnevam ja no aega oli ning viimase pingutusena vöib ju ennast piinata ka, pluss mere ääres kulgemine on alati tore. Sain muidugi kiviklibuses mererannas ratast käekörval lükata, aga no see oli mu oma teadlik valik.

Rannas, tollel kiviklibul ukerdades proovisin esialgu söita, aga jalgtee oli pöhimötteliselt olematu. Ühel hetkel läks tagumine ratas alt ära ja kukkusin, aga kukkumine oli nii elegantne , et maandudes jäi ratas sadulale ja lenksule seisma, kenasti tasakaalu. Pargitud! Ise mötlesin kukkumise hetkel, et peamine on ratta alt ära rulluda, sest kui see mulle peale kukub, siis vöib ju haiget saada. Önneks tulevad klipid suure kukkumisega ise pedaalide küljest lahti, seega sain seal rannas aeleda küll. Valus ei olnud, naljakas aga küll, kui ratast nägin. Kiirelt oli vaja pilti teha, sest muidu ei usuks mind ju keegi.

Alliklepa rand on mu uus avastus ujumiskohana, kahju ainult, et see kodunt nii kaugel on. Tegin kiire ujumispeatuse, hämmastav, et ka selline väike peatus toob nii palju värskust ja pestud tunde. Sinna lähen kindlalt tagasi. Keibu RMK platsid tundusid väga okei platsid olema, mereni peab küll pisut köndima, aga köik muu vajalik oli olemas.

Eriliseks lemmikuks sel päeval kujunes sa pooleteise kilomeetri pikkune liivane riba, kus söita oskavad vist ainult osavamad vöi siis vähemalt oluliselt kergema (loe pagasita) rattaga. Minul ei ole olla au nii osav ja ratas kaalus endiselt sada, seega lükkasin ca 20 minutit ratast käekörval, kogu selle aja oli mu pea ümber umbes miljon väikest kärbest, mis on ikka s*taks tüütud putukad. Nad ronivad nii prillide vahele, ninna, körva kui ka suhu. Tüüüüütu!

Päris matkatee löpus (vöi alguses, oleneb kust alustad) ei saa ma aru, miks jalgratturid mööda kruusateed ringi juhatatakse, kui metsa all olev tee on täiesti mönusalt sõidetav. Igaljuhul läksin otsemat teed pidi, sest teadsin seda kohta juba varasemast peast. Päris löpus jäi vist paarisaja meetrine ring veel tegemata, aga no see on rohkem selline „las-ta-jääda“ asi.

Igaljuhul. 26. juuli kl 15:37, 12 päeva pärast starti Ähijärvelt olin jöudnud Perakülla! Jeps, ma ei läbinud köike piinlikult täpselt, aga rahulolu oli sellegipoolest suur. Ei olnud üleliia kerge teekond, aga siiski paganama hästi veedetud aeg.

Palusin ühelt parklasse sattunud perekonnalt endast pilti teha ja seadsin sammud Nõva RMK külastuskeskusesse. Uhkustasin pisut oma saavutustega, andsin nöu viidastuse/märgistuse osas, küsisin söömisvöimaluste kohta ja lahkusin rahulolevalt.

Suur oli mu üllatus, kui külastuskeskusest väljudes märkasin, et ratta esimene kumm on vähe töntsivöitu, enne polnud ma seda tähele pannud. Ma ei teagi, kas ta oli tühjaks läinud viimasel paarisajal meetril vöi siis olin pool päeva pooltühja rehviga söitnud. Arvan, et pigem seda viimast. Igaljuhul ei olnud mul mingit soovi hakata seda vahetama, töttöelda ei ole ma päris kindel, kas ma sellega ka hakkama oleks saanud (jeps, selline matkaja…). Lükkasin lihtsalt rehvi öhku juurde ja väntasin Növale sööma, ise lootes, et ehk saab ikka söidetud.

Növa Mõisa kohvikus vötsin friikaid viineritega – teate, sigahea oli :) Sealt jäi päeva finišisse veel 20 km’i. See oli kindlalt päeva köige nüridam löik, aga kuna ees ootas saun ja ölu, siis motivatsiooni jagus. Eda väitis mulle hommikuse telefoniköne ajal, et on täielik tuulevaikus – kindlalt ei olnud! See viimane ots vastutuules oli pisut ebameeldiv, kui end leebelt väljendada.

Selle ebameeldivuse pühib aga hetkega söber, kes pakub sauna, süüa (isetehtud pelmeene) ja ölut ning öhtu löpuks ka linade vahel magamist.

60.74 km / söiduaeg 4:29:42. Start kl 11:53 – löpp kl 19:02, st kogu teel oldud aeg 7:09. Kokku läbitud 829.03 km