Kui keegi satub arvama, et “jube palju lund on” (noh, tegelt ikkagi on ka, eksju) ja nii palju pole seda lund enne olnud, siis hold your horses – on ikka! 2010 oli lumikatte paksus poole suurem kui praegu, seega arenguruumi on veel terve maailm.

Ülemine pilt on 2010 jaanuarist (pakun, et 3.01.2010) ja alumine 2021 veebruar (ehk täna).

Kuna Mustamäel pehmes lumes jooksmine ei olnudki nii hull, kui olin arvanud ja mul oli ometigi koolivaheaeg, siis oli vaja aega täita ja mis oleks meeldivam ajaviide kui värskes öhus liikumine, punktid metsa on ainult kirsiks tordil.

Endale tüüpiliselt jäin selle välja minemisega pisut hilja peale (sest no ma ärkan mittetööajal ca kl 11 ja pimedaks läheb jaanuari alguses juba umbes pool neli), siis võtsin metsa minnes ka pealambi kaas. Önneks mul seda vaja ei läinud, jöudsin enne metsast välja jalutada.

Panin lambi pähe, tossud jalga, telefoni (loe: fotoka) tasku ja asusin teele. Ma olen selles Männiku metsas käinud loendamatuid kordi, aga no ikka oli tore. Toredaks tegi selle metsaskäigu alla sadanud lumi, sest noh ilus oli ja nii möndagi punkti sai minna otse mööda sissejoostud radasid, tuli ainult öige loha valida. Umbes nagu treening Jukolaks :) Kulgesin rahulikult, st võtsin mobo-punkte, tegin pilti. Kokku läbisin 9.24 kilomeetrit ja aega kulus selleks 1:32:34. Hästi veedetud aeg.

Mulle need püsirajad meeldivad, jube mönna – saad minna ise, oma valitud ajal metsa. Kes soovib seikleb öösel, kes soovib, see päeval. Ideaalne.

3. jaanuari hommikul oli mul hea plaan – lähen lippan läbi tolle SRD poolt ette valmistatud Mustamäe püsiraja ja sealt otse naiskonna mängule (meistriliigal lubatakse ju mängida). Esimene üllatus oli see, et hommikuks oli lumi maha tulnud, see pidurdas pisut mu entusiasmi. Istusin hommikupudru kauss ees, suunasin pilgu aknast välja ja proovisin end igasuguste võtetega sundida lumme jooksma minna. See protsess vöttis nii kaua aega, et löpuks kui ma Mustamäele jöudsin, siis pidin rada pisut sirgemaks tömbama. Aga no tühja kah, ega see o-mönu vähendanud, nautisin seda, mida olin ise endale kätte mänginud.

SRD püsiradadel on üks miinus, need punktitähised on küll väga korralikud, aga neid valgeid 10×10 cm silte on puu küljes hirmus tobe otsida, lumega läheb valge silt veel rohkem peitu, seega kui ei viitsi just punkti piirkonnas ümber puude keerutada, siis kujuneb nende radade läbimine rohkem punktipiirkondade läbimiseks. Lisaks on neid näha vaid ühest suunast, st kui just otse punkti kümnesse ei jookse, siis on puude ümber tiirutamine paratamatus. Samas, arvestades, et needd SRD püsirajad on peamiselt linnas, siis on arusaadav, et rahvarohketesse kohtadesse punktitähiseid panna ei tahaks, sest kindlalt oleks kellelgi kodus seda puna-valget prismat vaja. Mitte, et ta (no see, kellel toda vaja oli) teaks mis see on, aga on on vaja. Aga jällegi – suva, mulle sobivad ka need väiksed sildid, vähemalt rada on ees.

Arvestades, et pealinlastele oli tegemist pöhimötteliselt esimese lumise päevaga, siis olid Vanaka nölvale vist köik mustamäelased ja nömmekad kogunenud, et liiva lumesegustel nölvadel viimast vötta. Kes teab, millal jälle saab….

See lumes jooksmine oli tegelikult isegi täitsa tore ja öhtu löpuks vöitis naiskond EMÜ’t 5:2, st kordaläinud pühapäev.

Mötlesin, et ma vähemalt proovin 2021 uuesti seda kirjutamise asja. Ei luba, et mul kannatust kauaks jagub :)

Kuna koroonaolud on nagu nad on, siis sel aastal ma 1. jaanuaril jalkat ei mänginud. Minu südametunnistus ütles, et pigem seekord ei mängi – tuleb teha valikud, vahel ka vastikult raskeid. Mis seal ikka, järgmine kord jälle. Loodetavasti!

Käisime Ave perege hoopiski Pirgu terviserajal jalutamas, kraapisime pisukese lume kokku ja pidasime maha ka umbes 20 sekundit kestnud lumesöja. Aasta alguseks kölbas küll.

2. jaanuaril öhtul (vöi noh tegelikult ei ole kl 3 veel öhtu, aga kuna on pime, siis nimetan seda öhtuks) panin autole hääled sisse ja söitsin Keila-Joale, et pimedas metsas puude küljest helkurribasid otsida. Hea on, et pimedas läksin, sest kuulu järgi ei olnud neid silte valges üldse näha – pimedas seevastu särasid need kaugelt kätte ära, mis nii viga punne läbida. Köik punktid, välja arvatud 21. sain kätte. Tegelikult sain üsna punkti lähedal juba aru, et ma olen möödas, aga ma lihtsalt ei viitsinud tagasi minna, nats hakkas nendest punktidest juba kopp ette saama. Ühtegi jooksusammu ei teinud – kokku matkasin 9 km’i ja aega kulus selleks 2:26:03 – hästi veedetud öhtupoolik.

* ära võta kaasa termoskruusi. Tee/kohv jahtub seal nii kaua, et hommikuse pudru körvale kohvi joomine on vöimatu, sest vöib keele ära kõrvetada. Vöta kaasa tavaline vanakooli emailitud plekk-kruus vöi siis vähe moodsam roostevabast terasest kruus.

* ära vöta kaasa kogu matkal vajaminevat sööki. Matkarada läbib mitmeid asustatud kohtasid, kus on pood olemas. Möistlik on hoida endale igaks juhuks ühe päeva varu, aga ülejäänud söögi saab osta jooksvalt.

* ma päris hästi ei saa aru praeguse aja trendist kaasa vötta toidupakke, mis on valmistoidud, millele tuleb vaid kuum vesi peale valada. Mu meelest on need liigkallid, odavam on osta näiteks valmistoiduna pastat või mõnd riisirooga. Keedad vee, lisad makaronid, keedad veel nats ja valmis. Matka päeva lõpus on maitse lihtsalt imeline. Hind ca 1.70 versus Tactical Foods 8-9 eurot. Vöi näiteks puder – kiirpuder 0.50€ versus 7€ – no, tõesti… Kui raha muidugi vägisi tahab end rahakotist välja pressida, siis on raske seda sinna tagasi toppida. Lisaks on neid odavamaid tooteid saada igas külapoes, kallimaid, aga mitte, st on valida, kas tarid kogu matkasöögi korraga kaasa vöi täiendad varusid teel olles.

* vett küsi taludest, seda saab, köik aitavad.

* kui sa just ei naudi ratta käekörval lükkamist, siis ära karda valida matkatee rattatrassi, saab muretumalt sõita.

* lae alla RMK Loodusega koos äpp. Paberkaart on küll tore, aga vihmase ilmaga kaarti ei vaata ja ega see kaari lahti-kokku lappamine tore ei ole ja kaartidel on info pisut aegunud. Äpp on kaasaegse infoga ja GPS’ga saab end kiirelt paika, ka siis kui ei tea, kus sa täpselt oled vöi siis kui tahad rada enda jaoks söidetavamaks teha.

* raja märgistus. Lõuna-Eestis, kus rada on tähistanud „Alar Sikk isiklikult“ (Pähni külastuskeskuse teabejuhi sõnad) on märgistus väga hea – iga puu juurest, kus on RMK valge-rohe-valge märge, on näha järgmine märgistus. Kõik ristmikud on varustatud nooltega – idekas noh. On mõningaid segaseid kohti, aga üldmulje on siiski pigem positiivne. Jöudes, aga Kesk-Eestisse või Põhja-Eestisse, läheb märgistus üha kehvemaks. Koerus vöisid ise arvata, kuhu minema peaks, sama Alaveres või Tuhala/Nabala kandis või Keilas või Vasalemmas jnejne. On kohti, kus rattatee läheb teistmoodi, kui jalgsimatkajatel – paljudes sellistes kohtades on jalgratturid jäetud täiesti ilma tähistuseta. Äpi abiga saab hakkama, aga no tüütu on söita rattaga, kui pead pidevalt seistama ja kontrollima oma asukohta. Lisaks veel ristmikud, millel suunaviit puudub, alles kuskil ca 50-100 meetri pärast on puu peal imepisike silt, mis annab vihje, et siin on matkarada. Rattaga söites ei saa pidevalt igal ristmikul pead keerutada, eriti kui see on allamäge minek. Ma ei teagi täpselt mitut „eramaa“ silti ma lihtsalt ignoreerisin, sest rada läks sinna. Eriti „toredad“ olid need kohad, siis kui puudu seal eramaal puudus igasugune RMK märgistus ja läksid vaid äpi järgi, lootes endamisi, et köik koerad on ikka ketis. Mu meelest vöiks RMK selliste kohtadega midagi ette vötta.

* kui on varianti, siis kasuta võimalust ööbida möne tuttava juures linade vahel vöi siis vähemalt pesemisöimalusega kohas. Kui sa ei ole just andunud telgis ööbimise fänn, siis väsinud keha lööb sulle körge viie, kui saab puhata päris voodis, puhaste linade vahel. Jah, pole nagu päris-päris matk, aga eks küsimus on rohkem selles, kellele ja mida sa soovid töestada

* mina olen eriline jänespüks oma ratta osas, selles möttes, et ma töesti ei soovi, et keegi selle mu’lt ära varastaks, st ilmselt ei soovi seda keegi, aga no ma vist olen pisut paranoiline. St vöta kaasa kahe inimese telk, kuhu mahub ka su ratas – maga oma rattaga! :)

Matka viimasel päeval jöudsin enne teele asumist ka lõunat süüa, aga kuna mul töesti kiiret kuhugi polnud, siis vötsin vabalt ja ajasin Edaga juttu. Hommikusöögile järgnes pöhimötteliselt mitu tundi laua taga istumist ja lobisemist, esirehvi täispumpamist ja muud möttetut asjatamist. Enne veel kui plaanisin teele asuda, küsis Eda, et kas söön enne minekut löunat, kuna see kölas lihtsalt nii isuäratavalt, siis lasin end üsna kergelt ära rääkida ja jäin löunale.

Pisut enne äraminemist sadas veel seenekat, aga önneks söidu ajal taevast mingeid sademeid alla ei tulnud. Ma ei olnud enne ärasöitu veel kindel, kas söidan Kalamajja autoni vöi piirdun Sauele söiduga, aga kuna Kalamajja söites oli lootust 900 km’i kokku saada, siis kaldusin ikka selle valiku poole. Lubasin endale, et otsustan tee peal – tuulesuuna ja väsimuse järgi.

Viimane päev oligi selgelt köige lihtsam, sest suund oli nii kindel ja minu önneks kordki matka jooksul oli mul terve tee taganttuul. Niimoodi vöiks ju maailma löppu söita! Ca 25 km’i tagant pidin tegema küll pisikese peatuse, et hetkeks puhata ja lisasda esirehvi pisut öhku, ülejäänud aeg lihtsalt tšillisin. Pidasin korra ka plaani, et söidan Keila-Joa, Laulasmaa ja Tabasalu kaudu väikse ringiga, et see 900 km’i ikka kindlalt täis saaks, aga sellest möttest siiski loobusin. Samas avastasin Stroomi randa jöudes, 6 km’i oleks veel vaja söita ja teate need viimased kilomeetrid ei tahtnud kuidagi koguneda, tiirutasin seal Pöhja-Tallinna vahel nagu mingi totakas. Et köik oleks päris aus, siis oleks pidanud veel umbes kilomeetrise pauna tegema, aga kuna ma ise tean, et 900 on tegelikult täis, siis lugesin matka kl 19:02 löppenuks.

Kruiisisin mõnusalt poodi ja siis koju sööma ning pesu pesema. Tagasi igapäevarutiini!

70.03 km / söiduaeg 4:20:44. Start kl 14:12 – löpp kl 19:07, st kogu teel oldud aeg 4:55. Kokku läbitud 899.03 km (kuna endomondol oli kaks korda unexpected error, siis olen üsna kindel, et tegelikult tuli kilomeeterid piiiisut üle 900, seega deklareerin oma matka pikkuseks ikkagi 900 km’i)

Öösel oli kuulda, kuidas mingi loom käis ümber telgi. Ilmselt otsis süüa. Arvan, et oli mingi väike loom, sest nohistas kuidagi veidralt mööda maad. Vaatama igaks juhuks ei läinud.

Tegutsesin hommikul teadlikult väga rahulikult, sest päev ei töotanud väga raske tulla ja mul aega oli. Saabus üks proua, kes läbis seda rada jalgsi etappide kaupa juba neljandat aastat. Käsil oli viimane löik. Vestlesime mönda aega, kuna tegemist oli kohalikuga, siis teadis ta rääkida, et see mets pärast Harju-Ristit, kust ma eelmisel päeval läbi tulin on kohalike keelepruugis karumets, sest seal elab emakaru koos kolme pojaga. No hea on, et ma seda enne ei teadnud :)

Valisin viimasel matkatee päeval teadlikult rohkem jalgsimatka teid, sest tundus kuidagi põnevam ja no aega oli ning viimase pingutusena vöib ju ennast piinata ka, pluss mere ääres kulgemine on alati tore. Sain muidugi kiviklibuses mererannas ratast käekörval lükata, aga no see oli mu oma teadlik valik.

Rannas, tollel kiviklibul ukerdades proovisin esialgu söita, aga jalgtee oli pöhimötteliselt olematu. Ühel hetkel läks tagumine ratas alt ära ja kukkusin, aga kukkumine oli nii elegantne , et maandudes jäi ratas sadulale ja lenksule seisma, kenasti tasakaalu. Pargitud! Ise mötlesin kukkumise hetkel, et peamine on ratta alt ära rulluda, sest kui see mulle peale kukub, siis vöib ju haiget saada. Önneks tulevad klipid suure kukkumisega ise pedaalide küljest lahti, seega sain seal rannas aeleda küll. Valus ei olnud, naljakas aga küll, kui ratast nägin. Kiirelt oli vaja pilti teha, sest muidu ei usuks mind ju keegi.

Alliklepa rand on mu uus avastus ujumiskohana, kahju ainult, et see kodunt nii kaugel on. Tegin kiire ujumispeatuse, hämmastav, et ka selline väike peatus toob nii palju värskust ja pestud tunde. Sinna lähen kindlalt tagasi. Keibu RMK platsid tundusid väga okei platsid olema, mereni peab küll pisut köndima, aga köik muu vajalik oli olemas.

Eriliseks lemmikuks sel päeval kujunes sa pooleteise kilomeetri pikkune liivane riba, kus söita oskavad vist ainult osavamad vöi siis vähemalt oluliselt kergema (loe pagasita) rattaga. Minul ei ole olla au nii osav ja ratas kaalus endiselt sada, seega lükkasin ca 20 minutit ratast käekörval, kogu selle aja oli mu pea ümber umbes miljon väikest kärbest, mis on ikka s*taks tüütud putukad. Nad ronivad nii prillide vahele, ninna, körva kui ka suhu. Tüüüüütu!

Päris matkatee löpus (vöi alguses, oleneb kust alustad) ei saa ma aru, miks jalgratturid mööda kruusateed ringi juhatatakse, kui metsa all olev tee on täiesti mönusalt sõidetav. Igaljuhul läksin otsemat teed pidi, sest teadsin seda kohta juba varasemast peast. Päris löpus jäi vist paarisaja meetrine ring veel tegemata, aga no see on rohkem selline „las-ta-jääda“ asi.

Igaljuhul. 26. juuli kl 15:37, 12 päeva pärast starti Ähijärvelt olin jöudnud Perakülla! Jeps, ma ei läbinud köike piinlikult täpselt, aga rahulolu oli sellegipoolest suur. Ei olnud üleliia kerge teekond, aga siiski paganama hästi veedetud aeg.

Palusin ühelt parklasse sattunud perekonnalt endast pilti teha ja seadsin sammud Nõva RMK külastuskeskusesse. Uhkustasin pisut oma saavutustega, andsin nöu viidastuse/märgistuse osas, küsisin söömisvöimaluste kohta ja lahkusin rahulolevalt.

Suur oli mu üllatus, kui külastuskeskusest väljudes märkasin, et ratta esimene kumm on vähe töntsivöitu, enne polnud ma seda tähele pannud. Ma ei teagi, kas ta oli tühjaks läinud viimasel paarisajal meetril vöi siis olin pool päeva pooltühja rehviga söitnud. Arvan, et pigem seda viimast. Igaljuhul ei olnud mul mingit soovi hakata seda vahetama, töttöelda ei ole ma päris kindel, kas ma sellega ka hakkama oleks saanud (jeps, selline matkaja…). Lükkasin lihtsalt rehvi öhku juurde ja väntasin Növale sööma, ise lootes, et ehk saab ikka söidetud.

Növa Mõisa kohvikus vötsin friikaid viineritega – teate, sigahea oli :) Sealt jäi päeva finišisse veel 20 km’i. See oli kindlalt päeva köige nüridam löik, aga kuna ees ootas saun ja ölu, siis motivatsiooni jagus. Eda väitis mulle hommikuse telefoniköne ajal, et on täielik tuulevaikus – kindlalt ei olnud! See viimane ots vastutuules oli pisut ebameeldiv, kui end leebelt väljendada.

Selle ebameeldivuse pühib aga hetkega söber, kes pakub sauna, süüa (isetehtud pelmeene) ja ölut ning öhtu löpuks ka linade vahel magamist.

60.74 km / söiduaeg 4:29:42. Start kl 11:53 – löpp kl 19:02, st kogu teel oldud aeg 7:09. Kokku läbitud 829.03 km

Terve öö sadas, hea et ei pidanud telgis olema. Hommikul oli veel pisut pilvine, aga vähemalt ei sadanud. See on matkal pöhiline. Kui veel tuule ka saaks väiksemaks keerata, siis vöiks kuni löpmatuseni vändata. Tolle päeva algus oli tore, sest sain söita endale tuttavaid teid, kuigi kohe pärast Metsanurga lökkeplatsi suunas RMK rada konkreetselt rohtukasvanud metsateele. Kuna RMK äpi järgi seda väga pikalt söita ei tulnud ja ringi söitmine oli liiga suur, siis pressisin läbi. Kui sellele järgnes pöhimötteliselt veel teine samasugune, siis söitsin pisut ringiga mööda pölluvaheteid.

Metsanurga lökkeplats on ka täitsa OK koht majutuseks, ka pesta saab end körvaolevas Keila jöes. Ööbitagu.

Jõgisool, kust mul on koju tühised 9 km’i, oli täiesti olematu rajatähistus. Ristmikul, kust tuli Jõgisoo küla vahele pöörata puudus igasugune viidastus, umbes 100 meetri kaugusel paistis küll üks valge-roheline-valge märk postil, aga ma ei saa aru, kuidas nii palju reklaamitud matkateel ei saa ristmikule suunavat viita panna. Veider. Olgu öeldud, et see ei jäänud viimaseks korraks sel päeval – sama kordus Keila pargis, Vasalemmas taga metsas, Padisel ja ka suurel maanteeristil, kus tuli Harju-Ristile keerata. Rääkimata loendamatutes väiksematest metsaristmikest, kus pidi rattaga söitma kahtlustavalt igal ristmikul pead pööritades. RMK, vöta end kokku.

Ohtu lökkeplatsist ei tea ma midagi, sest söitsin mööda suurt teed pisut otsemat trassi pidi. Aga näiteks Ohtu möisa juures pidin peaaegu, et püksi tegema :) Nagu öeldud, ma kardan jubedalt koeri ja tollele kaunile möisale lähendes nägin (st köigeapealt kuulsin), kuidas minu poole tormas neli suurt haukuvat koera. Kangestusin hetkega kivikujuks. Vötsin oma koera-aerosooli kätte ja ei suutnud kuidagi otsustada, et kuidas edasi. Önneks jäid koerda enne aeda seisma. Taganesin ratast endale tökkeks seades. Seisin siis mönda aega teepervel ja uurisin kaarti, kas annaks kuidagi otse Vasalemma saada. Andis küll, mööda suure tee äärt, aga ma ei tahtnud sinna üldse minna. Möne aja pärast lähenes üks perekond jalgratastel ja nad tulid just sealtpoolt, kus oli too möis. Peatasin nende hoogu ja uurisin koerte kohta, proua teadis rääkida, et neil on elektrikarjus (ma ei tea, kuidas koerte puhul seda nimetatakse) ja nad aiast välja ei tule. See seletas seda, et enne olid nad ühel hetkel lihtsalt seisma jäänud. Vötsin siis kogu oma julguse kokku ja lähenesin uuesti möisale, väntasin nii nagu pole kunagi vändanud, pilku ei töstnud – huh, mööda sain. Ilusast möisast jäi pilt paraku tegemata…

Pisut enne Vasalemmat sain päeva ainukese vihma. Üks auto jäi lausa mu körval seisma ja vaatas mind löbusal ilmel, et mis imeloom siin vihmaga niimoodi kruiisi. No töesti, aitäh toetuse eest. Mul polnud häda midagi, teadsin, et see vihm saab kohe otsa. Saigi. Vasalemmas sain päikesepaistel löunat süüa, st hävitasin kohalikus poest ostetud salatit, jogurtit, banaani ja Moskva saia (millest viimase varastas endale Eda koer Joosep).

Kui ma muidu proovisin püsida enam-vähem matkateel, siis Rummu karjääri juures olen korduvalt jalgsi matkanud ja seal ma tollele jalgsimatka teele minekule isegi ei möelnud, sest need künkad on ka jala kohati korralik väljakutse, rattaga ilmselt üks suur pisarate allikas. Önneks oli kaardile märgitud ka ratturitele möeldud trass, sinna läksingi. See ostutus muidugi „mönusalt“ saviseks ja märjaks teeks, kust enda läbi vedamine ei olnud liiga kerge ülesanne, aga ära tegin.

Pärast harju-Risti poole pööramist näeb ametlik matkatee ette veidra jönksu metsavahele, kuna seal oli suur eramaa silt, siis ei hakanud ma sinna end pressima. Ma ei saa siiani aru, mis selle möte on. Miks ei vöiks see matkatee paarsada meetrit mööda suure tee serva minna, vaid peab ilmtingimata kilomeetriks metsa pöikama? Kuna vastutuul oli endiselt muljeltavaldav, siis teise matkatee jönksu tegin siiski kaasa, sest suurel teel vastutuult pressida oli nii vastuvöetamatu möte. Harju-Ristil tegin jätsi ja joogipausi ning önnestus ka kiriku torni ronida, sest noh kui jalad on väsinud, siis on parim idee ronida veel natuke treppe.

Päeva löpp kulges rahulikult mööda matkateed. Välja arvatud päris lõpus enne Vihterpalut, kui taevasse hakkasid kogunema ähvardavad tumedavöitu pilved ja mul tekkis natuke hirm vihma ees, st viimase löpu tõmbasin mööda suurt teed ja Vihterpalu lökkeplatsile jöudes panin esimese asjana telgi üles, aga löpuks jäi kogu vihm taevasse. Tasub siiski ilmateadet usaldada, sest vihma nv’ks ju ei lubatud.

Ah-jaa, matkatee pakkus muidugi köikvöimalikke teid, näiteks ukerdasin pärast üht järjekordset motivatsioonisirget konkreetselt metsasihil, kus teed pöhimötteliselt ei olnud, aga noh teatud osavus ja treenitus olid juba tekkinud, seega pressisin end läbi.

Vihterpalu lökkeplatsil olin taaskord täitsa üksi, mis mulle väga meeldis. Koht ise on ilus ja suur, pluss on olemas nii katusega laud, kui ka peldik, aga pesemisvöimalus on pisut niruvöitu. Pöhimötteliselt saab paarisaja meetri kaugusel olevas Vihterpalu jöes end loputada küll, aga ma jätsin selle vöimaluse kasutamata, lootsin Eda poolt pakutavale saunale, see üks öö tuli lihtsalt ära kannatada.

Öhtusöögiks pakkusin endale makarone, pirukat ja teed. Oivaline :)

80.01 km / söiduaeg 6:26:36. Start kl 10:55 – löpp kl 19:27, st kogu teel oldud aeg 8:32. Kokku läbitud 768.29 km

Kavas oli taas lühike päev, sest järgmine voodi ootas mind. Lubasin endale luksust oodata päris mitme pilve möödumist, möned vihmavalingud hiljem tundus olema just öige hetk teele asuda. No seniks kuniks taevasse ei vaata :)

Sain umbes 2.5 km’i söidetud kui nägin ette, kuidas mööda sirget hall vihm minu poole tuli. Panin ahvikiirusel endale tolle tõhusa 4 eurose vihmakeebi selga, ratta kraavi ja ise vössa vihmavarju. Passisin seal niimoodi umbes 15 minutit ja söitsin seejärel kerge vihmasabinaga Kose-Uuemöisa poole. Tee pea oli vasakut kätt näha hirmsaid pilvi, aga läks kuidagi nii, et mind need kimbutama ei tulnud. Pakkisin oma keebi taas kotti ja andsin jalgadele valu.

Selle päeva RMK matkatee märgistus oli pehmelt öeldes nörk. Pidevalt pidin olema nina äpis, tüütu. Oli ristmikke, kus ei olnud ühtki suunaviita, et peab kuhugi pöörama vöi siis oli küll tähis, aga see oli teest nii umbes 50 meetrit eemal ja hirmus pisike. RMK ilmselt lööb endale patsu, et „Tehtud!“, aga no saaks paremini.

Kui nüüd päris-päris aus olla, siis see päev oli nats igav, peamiselt söitsin mööda suurt teed ja no kuna kant oli tuttav, siis nagu midagi väga uut ka silma ei jäänud. Muidugimöista hoidusin soode vahele minemisest, sest eelnevate päevade vihm oli selle kindlasti kaunilt läbimatuks teinud. Lisaks muidugi enne loetud reisikirjeldused. Tollel 2017. aastal kui me seal Alavere kruusateel ukerdasime, söitisme kah Alaverest Aespasse, aga söitsime löuna poolt, st käsime vaatamas ka Eestimaa Kivide Kuningat ja midagi nagu oli veel… Igaljuhul tundus sealtpoolt see tee huvitavam, aga pöhjus vöib olla vabalt ka hoopis selles, et siis olid mul kaaslased, nüüd olin üksi.

Ragnar tuli mulle Tödvasse vastu ja sealt kulgesime juba koos. Et mitte jälle vastutuules otse Aespa poole minna, siis söitsime mööda RMK rada Kasemetsa ja seal Aespasse. Kasemetsas sain ka päeva teise vihma, laenasin Ragnarile oma suurepärast vihmakeepi, sest noh mul oli see ju olemas. Kahekesti lobisedes vastutuules ja vihmaga söitmine ei tundunud üldse nii kole, kui köike seda üksinda tehes.

Päev sai nii lühike, et oleks nagu puhkepäev olnud. Nii palju vaba aega pole õhtul ammu olnud.

Öhtul taas pesu ja söök. See on juba rutiiniks kujunenud :) Ka öhtu perega oli teist päeva rutiin. Matka meeldivam osa!

51.41 km / söiduaeg 3:53:05. Start kl 12:12 – löpp kl 17:02, st kogu teel oldud aeg 4:50. Kokku läbitud 688.28 km

Lükkasin selle päeva algust korduvalt edasi, sest pidevalt tulid mingid tobedad vihmahood, millega ma üldse leppida ei tahtnud. Lisaks juurdlesin pikalt, et kas ikka lähen sinna rabade vahele seiklema vöi tömban otse Mägedeküla poole. Kuna raba kohta on öeldud, et seal rattaga liigelda ei tohi ja ümber Kakerdaja pole nagu rattateed märgitud ka, siis see oleks tähendanud umbes tund aega Kakerdajas ratta käekörval lükkamist. See ei tundunud üldse tore plaan. Pean sinna Seli, Kobru ja Kakerdaja rappa eraldi tripi tegema. Tegelikult olen Seli ja Kobru rabas juba käinud, aga rappa vöib alati uuesti minna.

Kuna otsus oli minna otse Mägedekülla, siis ei töotanud see väga pikka päeva, mis mulle jällegi meeldis, eksju. Valisin välja hetke, kus üks vihm oli just löppenud ja teine polnud veel alanud, siis pakkisin ruttu asjad ja asusin teele. Jöudsin vändata möned kilomeetrid, kui sain kaela korraliku vihmavalingu. Önneks oli keset pöldu üks puudega palistatud sissesöidutee, sinna end varju seadsingi. Rohkem sel päeval vihma ei sadanudki, küll aga jätkus köva tuul – täpsemalt vastutuul. Seetöttu hoidsin röömuga rohkem metsavahele, kus tuul nii kibedalt võimu ei näita.

Lökkeplatsidest jäi teele Mägede lökkeplats, mis tundus väga mönus koht telkimiseks – körvalolev järv/karjäär tegi selle eriti mõnusaks. Nikerjärve lökkeplats oli suur, sinna mahub telke ikka hulgi ja moodne sild-ehitis pakub vajadusel ja pisut peavarju. Järv jääb pisut eemale.

Aegviidu külastuskeskuses käisin taas infot hankimas. Väga palju targemaks ,kui kodulehel väljatoodu, ei saanud. Küll aga sain kolm söömissoovitust. Valikus olid gourmet, kiirtoit ja kodune toit. Valisin viimase. Piibe kohviku kanapasta oli suur ja maitsev.

Köht punnis väntasin öhtuse sihtkoha poole edasi. Oligi juba veidi vilu hakanud niisama passides, söites saab vähemalt sooja. Söit kulges pikalt mööda metsateid, motivatsioonisirgeid oli erinevates pikkustes. Tee peale jäi ka Krani lökkeplats, kus oli väga äge katusealune. Kui sääski ei karda, siis saab seal väga mõnusalt magada vöi noh ka telgi saab tollesse katusealusesse mahutada.

Vetlas pidasin mönda aega plaani, et kas lähen otse mööda asfalti Alaverre vöi matkateed mööda kerge kaarega. Kuna suur tee pakkus endiselt ohtralt vastutuult, siis suundusin metsa alla. Tolle tee lõpust (vahetult enne Alaveret) oli mul halvim mälestus kruusateest rattamatkal. Sattusime sinna 2017 aasta matkal ja see jäi matkapäeva löppu, kui väntamisest kergelt kopp ees oli. Mind pisut huvitas, kas mu kriitikameel oli käesoleva matkaga muutunud vöi ei. Päriselt seda teada ei saanudki, sest see osa teest, mis enne oli röve suurte kividega kruusatee oli nüüd musta köva kattega tee. See-eest vürtsitas seda osa nüüd vali vastutuul. Ehk et erinev aasta, peaaegu sama jama… Vähemalt olid vaated ilusad.

Alaveres oli RMK märgistus pöhimötteliselt olematu. Huvitav, kas köik matkajad peavad matkateele jäävaid väiksemaid asustatud kohti peast teadma, sest just asustatud kohad olid need, kus tähistus oli mönevörra puudulik. Alavere lökkeplats on aga väga mönus ja suur, olemas on nii katusega laud, lökkeplats, puud ja ka peldik, aga paraku pole seal mittemingisugust vee võimalust, st ennast pesta ei saa ja ka joogivett ei saa. Kui see väike fakt ei häiri, siis tasub seal ööbida küll.

Alaverest Ravilasse söites sain möne koha peal isegi allatuult söita, ei teadnudki siis kuidas käituda. Nii mönus oli, lasin vaikselt tirri ja veeresin.

Kui öhtu löpuks näed peret, siis on päev väga korda läinud. Ja just nii selle päevaga läkski.

63.99 km / söiduaeg 4:59:47. Start kl 11:20 – löpp kl 18:50, st kogu teel oldud aeg 7:30. Kokku läbitud 636.87 km