2018-04-19_M2nniku krossiradaTervis mängis vingerpussi ja Tallinn öistele jäi minemata. Sellest on mul kahju, sest mulle meeldib öine o-jooks. Noh, juhul kui seda ei pea mööda Tallinna vöi Tartu vanalinna tegema. Tervis oli küll neljapäevaks parem, aga körges eas on parem oma tervise eest hoolt kanda ja mitte arutult üle pingutada. Seetöttu läksingi esimesele TON’i päevakule köndima, eesmärgiga vötta ära köik punkti. Önnestus. Aega vöttis jalutamine (ühtki jooksusammu ei teinud) mul see küll kolm minutit üle kahe tunni, aga vahet ju pole – oluline on see, et sai metsa. Paremini vist ei saakski üht argipäeva löpetada.

46. punkti ümbrus oli palistatud kaitsevärvides ja relvadega varustatud noorhärradega. Töttöelda korraks oli päris köhe, samas nad viipasid üsna söbralikult, et “mine-mine, me hängime siin rohkem niisama”. Vötsin punkti ära ja eemaldusin kiirelt, jättes nad sinna täristama. Tagantjärele möeldes, siis need olid vist paintballi mängijad vöi vähemalt ei näinud nad väga kaitseväelased välja.

Advertisements

2018-04-16_RakuKäisin 5. aprillil suure vihmaga jooksmas, köik oli ümberringi märg. Ja teate kui on märg, siis väga ju ei vaata, kas astud lompi vöi ei, sest jalad on niigi märjad, mis vahe seal enam on. Nii talitasin ka mina, aga minu ebaönneks oli ühes nendest lompidest auk, selline korralik löökauk. Loomulikult astusin ma täpselt augu servale ja olin hetkega köhuli maas. Kuna prillid olin kätte vötnud, sest nedest enam vihma töttu väga läbi ei näinud, siis ilmselgelt need prillid terveks ei jäänud, aga seda ei pannudki ma kohe tähele, sest esimene möte oli siiski end püsti ajada ning edasi lipata. Ei töusnud, sest valus oli. Mingid teismelised noorhärrad, kes täpselt sel hetkel mu’st mööda köndisid, olid üllatavalt abivalmid – üks tuli aitas mind kohe püsti ja minu avastuse peale, et löhkusin oma prillid ära, küsis väga hoolitsevalt, et kas ma ikka näen. Mönel on kodune kasvatus ikka väga hea. Kiidan nende vanemaid. Lonkasin siis ca 700 meetrit autoni. Öhtul oli hüpeka kohal juba muljetavaldav muhk, järgmisel päeval tööle ei läinud, sest jalg oli nagu pakk. Arvasin, et 2-3 nädalaks on puhkus garanteeritud. Önneks, aga läks taastumine oluliselt kiiremini kui olin arvanud. Kolme päeva pärast sain juba kergelt rattaga söita, nädala vörra andsin küll jooksmise ja jalutamise puhkust. Poolteist nädalat hiljem läksin Raku päevakule proovima, kas jalg joosta kannatab. Kannatas küll.

Kui 2. aprillil oli lumetuisk, siis 16. aprillil oli ühtäkki ca 18 kraadi sooja ja kuna sellise soojaga riietumise kogemust polnud ju ammu olnud, siis oli pöhimötteliselt terve raja jube palav olla. Läksin jooksma hüppeliigese toega, aga kuna see ei lasknud verel korralikult liikuda, siis pidin teel kuuendasse punkti maha istuma ja selle ära vötma. Kohe oli parem joosta. Köik kulges hästi kuni 19. punktini. Viimast liblikat hakkasin lahendama valet pidi – jooksin 19’ndast punktist 23’ndasse kus vea avastasin – lonkisin vaikselt sealt ringi algusesse tagasi ja läbisin raja korrektselt. Selle peale panin end Tallinna öistele kirja (kuhu jäi mul küll paraku minemata)!

 

Olen völgu ühe olulise infokillu. Mitte, et ma ise seda kunagi unustaksin, aga ikkagi :)

Naiskond_2018

Rööm on piiritu. Töesti pii-ri-tu!

Sellele eelnes tegelikult ka poolfinaalseeria, mis mängiti kolme vöiduni kodus-vöörsil süsteemis. Köik kodumängud vöitsime ühe väravaga, vöörsil kaotasime suuremalt. Kodu loeb! Otsustava poolfinaalmängu vöiduvärava löime lisaajal – enam magusamat vöitu ei ole olemas. Me happy!

TombRaiderSöber kutsus kinno, 3D ja puha. Mingil pöhjusel läksingi. Filmiks oli Tomb Raider (imdb, wiki). Ma poleks ise vist kunagi seda kinno vaatama läinud, sest noh mulle on jäänud mulje, et see on mingi kerge ulmesugemetega teos, aga ei olnudki – oli hoopis meelelahutus selle köige ehedamal kujul. Koguaeg toimus midagi ja pönev oli ka. Mitte, et see hea oleks olnud, seda mitte, aga sai ennast välja lülitada ja ei pidanud filmi vaadates kogu maailma valu läbi elama. Samas, ma arvan, et ma kodus ei viitsiks seda vaadata, vähemalt üksi mitte, kuskil seltskonnas vb küll. Siis saab vähemalt samal ajal söpradega juttu ajada :) Proovisin seda 2001. aasta Angelina Joliega versiooni kodus vaatama hakata, aga ma paraku väga kaugele ei jöudnud. 

St kutsuge söbrad külla ja vaadake, noh kui soovite, et midagi ikka taustaks möirgaks :)

Lara (Croft) oli filmi algusepoole, kui ta ei olnud veel üksikule saarele isa otsima läinud, rattakuller. Sealt ka minu lemmikstseen (löpp muidugi mitte). Nautige!

2018-04-02_SiiliKui 1. aprilli ilmateade ennustas 2. aprilliks lumetuisku, siis tundus see sulaselge ilmataadi vimkana, sest no kuulge – aprillis ei saja ju lund. Aga vöta näpust, sadas küll ja hullupööra sadas.

Olin üpris kahtleval seisukohal, kas ma ikka viitsin/tahan sinna ilmastikuoludega vöitlema minna. Löpuks läks nii nagu tavaliselt, st läksin kohale, kogusin autos mönda aega julgust, jooksin raja läbi ja olin pärast marurahul, et ikka mindud sai. Iga kord sama stsenaarium.

Mulle tegelikult meeldib ekstreemsete ilmaoludega orienteeruda, see annab kogu protsessile nagu vunki juurde ja vöib iseendale uhkelt körge viie visata, et ikkagi metsa sai mindud.

Pärast läksin jälle Spartasse sauna. Päev korras!

2018-03-26_LiivaKüll mul on hea meel, et see pikale veninud talv vähemalt parguseks otsa on saanud. On ka aeg, eks? :)

Igaljuhul 26. märtsil oli metsa all veel suur talv ja see lumes jooksmine sakkis ikka sajaga. Kui muidu mööda tänavaid lipates oleksin arvanud, et isegi natuke nagu jaksan joosta, siis lumes on köik pekkis – umbes nagu peaks pool rajast soos jooksma. Ka see viimane tegevus ei kuulu mu lemmikute hulka.

Erinevalt eelmisest Liiva päevakust vötsin vähemalt köik punktid ära. Progress seegi :)

Pärast läksin Spartasse sauna. Saun päästab peaaegu alati päeva.

TheMercyPäris huvitav on minna kinno nii, et pole örna aimugi, mis toimuma hakkab. Just nii mul tolle Halastusega (imdb, wiki) läks. Mul on söbrad, kes peavad nui-neljaks ära nägema köik Colin Firthi filmid. Ma olen kinosöber, seega olin lihtsalt äraräägitav – läksime kinno. Tuli välja, et täitsa tore film oli. Lugu oli biograafiline, st see köik oli päriselt toimunud. Colini osatäitja on amtöörpurjetaja, kes osales 1968 aastal vöistluselt Golden Globe Race, lootuses, et temast saab esimene inimene maailmas, kes on üksinda söitnud ümber maakera nii, et ei oleks kunagi peatunud. Tundub nagu seiklus, eks? Minekuga läks tal aga pisut kiireks ja sponsorid surusid takka, seega ei saanud paat kunagi päriselt valmis. Üks asi viis teiseni ja löppude löpuks ei jöudnudki ta Atlandi ooekanist välja. Kuivörd aga tol ajal ei olnud GPS’i ja muid moodsaid vidinaid, siis läks see vale köik üsna lihtsalt läbi. Colini tegelane aga oli südametunnistusega mees, vales elamine ei ole kerge – nagu öeldakse, töde on ainult üks, seega on lihtsam rääkida töde, kui möelda valesid välja.

Jep, hea film oli. Üsna etteaimatav, eriti siis kui oled looga kursis, aga siiski hea. Ilus pealekauba, rahulik meri on ju alati ilus :)