Kloostrimesas orienteerumises ei ole midagi uut, see on pea köigil Tallinna päevakulistel korduvalt läbi joostud. Mina, kui eriti usin päevakuline, olen seal ikka kümneid kordi 2018-10-21_Kloostrimetsa_Nsuunistanud. Ca 35-aasta pikkune orienteerujakarjäär on andunud selleks ohtralt vöimalusi. ….aga ikka lähen tagasi, sest niisama mööda tänavaid jooksmisele on ju alternatiivi vaja.

Ega seekordki midagi uut ei pakutud, kui tahad rohkem vaeva näha, siis jooksed otse, kui tahad sörkida, siis jooksed täisnurki vöttes, mööda sihte. Kasutasin mölemat stiili.

Kuni 14’nda punktini oli köik tore, siis tegin tobeda vea, st kaldusin pisut ära ja siis läks rütm käest ning väsisin ära. Lonkisin löpuni.

Kuidagi tabas mind taas see rööm, et avanes vöimalus noore söbraga kinno minna. Kasutasin seda koheselt. Önnelikuks väljavalituks osutus Pisipäkk (imdb, wiki).

Smallfoot

Öudselt tore oli. Nagu ikka oli see täis pikitud huumorit, mida ilmselt lapsed ei möista, aga see ongi nende animafilmide puhul tore, et alati on sisse pandud nalju, mis on ainult täiskasvanutele – see annab justkui pöhjust ka täiskasvanutel kinno minna.

Tore on ka see, et nendesse laste filmidesse on üldiselt väike õpetlik elutöde sisse pandud. Nii oli ka selles filmis – headus vöidab kurja ja kodus on alati köige parem!

Plakat ei valeta oli küll “feel-good movie”, nii nagu enamus animafilme. Vaadake ka koos lastega multikaid, need on toredad!

N-ö Eesti Oscarifilm Võta või jäta oli mõnevõrra peab nägema film, sest no kuidas sa ei lähe vaatama filmi, mis võib olla lausa võõrkeelse filmi kuldmehikese vääriline – ikka lähed ju. Ma muidugi ei ole päris kindel, et see teema ameeriklastele kuidagi korda läheb (pean siinkohal silmas seda Soome ehitaja teemat, mitte laste teemat üldiselt) ja nagu nüüdseks on teada, siis ega läinudki, sest Oscarile see film paraku ei kandideeri.

V6taV6iJ2taFilm ise oli täitsa hea, kohati küll nii kurb ja kohati nii närvi ajav, aga üleüldiselt ikkagi hea. Mind isiklikult ajas nii närvi see lapse ema – kuidas on võimalik oma lapsest ära öelda, et lihtsalt ei taha lapsega tegemist teha sisuliselt ei huvitagi ema, mis lapsest saab, sest ka isa ei olnud teadupoolest kuigi pädev lapsekasvatamises. Kuidas see vöimalik on? Samas, see isa kasvas koos lapsega ja vöttis vastutuse, ema seevastu läks veel rohkem bitchiks ära, aga seda vaadake juba parem kinos. Ma ei arva mitte, seda, et isad ei vöiks lapsi üksi kasvatada – kindlasti vöiks, aga mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saab ema oma lapsest lihtsalt lahti öelda.

Peaosatäitja oli hea, eriti arvestades seda, et ta väidetavalt kohtuski lapsega esimest korda, siis kui ta ka filmis lapsega esmaskordselt kohtus – st nad kasvasidki koos. Imeline :) Peaosatäitja ema ja isa olid mönevörra liiga stereotüüpseks tehtud vöi tegelikult ma ei teagi, kas need olid stereotüübid – pigem olid need mingid imelikud ettekujutused Eesti inimestest. Kuigi-kugi, ega ma ei tea, vb ongi sellised (vana)emad ja (vana)isad olemas. Ema tänitas igal vöimalikul sammul oma poja kallal, kuig löpuks oli siiski toeks, sest noh, emad ikka aitavad, aga kas see tänitamine oli vajalik? Isa…. isa oli üldse imelik roll – pmst vaatas ta telekast sport ja pakkus pojale napsu. Kas sellised isad on olemas?

Kui vöimalus on siis vaadake, aga ei ole välistatud pisarad või murtud süda.

 

Kui sul on vaba päev ja söber kutsub koos lapsega kinno, siis vastad ilmselgelt köhklemata “Jaaaaa”, isegi kui sa ei tea täpselt mida vaatama minnakse. Vöi noh pealkirja tead, aga see ei ütle mitteköigevähematki – Otsides kiisuparadiisi (imdb). Aga kui seltskond on hea, siis vast poelgi väga vahet, mida vaatad – lihtsalt vaatad. Oligi kiisufilm, lastele tundus meeldivat ja see loeb!

otsideskiisuparadiisi

Täiskasvanud olid lihtsalt peamiselt saatjateks. Näiteks üks proua näppis reaalselt pea pool film oma telefoni. Huvitav, kuidas ta oma last keelab, kui see möne muu huvitava tegevuse asemel telefoni näppida tahab? Sajamilline eeskuju!

Minge vaadake ka vahel multikaid, täiesti tore stressivaba kino!

Olin kunagi, nii umbes 15-20 aastat tagasi, lugenud Papilloni ja vaadanud ka 1973. aasta filmi (imdb, wiki) – mäletasin, et raamat oli hea, film vist ka. Nüüd, kui avastasin, et sellest on uus filmiversioon (imdb, wiki) tehtud, siis tuli taas kinno minna ja ka raamatut lugeda.

Film oli selline n’aah – paratamatult tulevad filmi vaadates pähe võrdlused raamatuga ja kehtib ikkagi see vana töde, et raamat on peaaegu alati parem kui film. Sellel korral oli kindlalt nii. Kuigi, nüüd kui olen raamatu ka teist korda läbi lugenud, pean tõdema, et see raamat tekitas mu’s palju rohkem küsimusi, kui esimesel lugemisel.

Igaljuhul.

Lugu pöhineb töestisündinud lool. Mees nimega Henri Charrière, mõistetakse väidetavalt valesüüdistusega mõrva eest eluks ajaks vangi. Tollel härral aga pole üldse plaan vanglas istuda, plaan on hoopis pögeneda ja niimoodi mitu korda järjest. Siinkohal lähevad aga film ja raamat oma sisult vägagi lahku.

papillonFilmis pögeneb peategelane kaks korda, millest siis teine kord on n-ö löplik. Raamatus, aga on pögenemiskatseid üheksa! Filmis käsitletakse pöhimöttelist vist esimest ja viimast, kui ma öigesti mäletan.

Filmis teeb pögenemise kaasa ka hea söber Dega (vanas versioonis Dustin Hoffman, uuemas Rami Malek), raamatus ei pögene Dega kordagi. Tal on vanglas suht-koht OK olemine, arvatavasti kandis oma karistuse löpuni ja elas önnelikult oma elupäevade löpuni. Ma arvan.

Filmis istus Papillon oma teise üksikvangistuse löpuni, raamatus pigem mitte, ei mäleta enam, aga sai mingil pöhjusel varem välja.

Läbiv oli see, et nii filmis kui raamatus oli peategelane valitud ilus mees. Noh niivörd kuivörd. Kui tolles vanemas versioonis oli ta kuidagi vastuvõetavam, vangilikum, siis uues oli ta liiga ilus mees ja kuidagi ei sobitunud vangla eluga. Vöimalik muidugi, et see oli mingi minu kiiks ja ta lihtsalt ei meeldinud mulle. Samas jällegi oli see peategelane ka raamatus endast nii heal arvamusel, et löpuks hakkas lausa segama. Ma saan aru küll, et ta tahab endale pidevalt körget viit visata ja üleüldse on enda arvates väga äge vend, aga see muutub pikapeale tüütuks ära. Ta on läbivalt väga heas füüsilises vormis, nägus ning juhiomadustega.

Vaatasin veelkord üle ka vana filmi, see meeldis mulle tunduvalt rohekm kui uus versioon. Tegelikult vöiks keegi sellest loost teha seriaali, see oleks nagu Prison Break, ainult, et mitut hooaega pole vaja teha :)

Guugeldasin faktikontrolliks nii raamatut kui ka filmi ja selgus, et on mitmeid allikaid, mis väidavad, et see köik on üks suur välja möeldud lugu, st mitte köik – peategelane eksisteerib reaalselt ja ka pögenes vanglast, aga erinevad lood, mis ta’ga juhtuvad on siiski, kas välja möeldud vöi siis laenatud teistelt vangidelt. Wikipedia väidab nii: “While Charrière claimed that Papillon was largely true, modern researchers believe that much of the book’s material came from other inmates, rather than Charrière himself.” Kuskil oli kirjas, et 20% on töde ja 80% väljamöeldis. Nii vöis olla küll.

Igaljuhul lugege parem raamatut, filmiga vöite elamuse rikkuda.

2018-10-01_Mustam2e_IVMul oli küll räige nohu, aga no öudselt oli tahtmine päevakule minna, sest päevakuhooaeg on läbi saanud ja minusugune päevakusportlane peab ju ikka korra nädalas oma doosi kätte saama. Saingi. Loobusin nohu töttu rattaga minemise plaanist ja söitsin autoga Mustamäele.

Ülejäänud, st raja osas midagi meeldejäävat ei olnudki, tuli lihtsalt minna-ja-minna-ja-minna. Kuskil poole raja peal kippus nii hämaraks ära minema, et punkte polnud enam väga hästi nähagi, panin siis rohkem nagu tunde peale.

Napilt nädal enne BikeXdreami rääkis Karin mind ära ja läksin Tammedega Rakverre väntama. Lootsin kerget kulgemist, aga etteruttavalt vöiks öelda, et midagi kerget selles küll ei olnud, sest need Tammed pandid ju hullu.

Igakord kui ma Xdreamile kohale jöuan (önneks/kahjuks on seda viimasel ajal üha vähem) on mul tunne nagu oleks ma väga vales kohas. Köik on ümberringi hirmus sportlased vöi no ma ei tea, kas nad tegelikult ka on, aga vähemalt mulje on küll selline nagu oleks kuhugi profisportlaste kokkutulekule läinud. Ma pole küll aastaid juba Xdreamil käinud, aga see ongi kuidagi väga spordiks ära kiskunud. Algusaastatel oli nagu rohkem seiklust ja orienteerumist, ei olnud sellist (ära)panemist ja rivis jooksmist/rattaga söitmis. Ja ainuke seikluse möödupuu ei olnud see, kui sopasena sa finišisse jöuad. Üldse ei kipu enam Xdreamile tagasi, mitte et ka peaks, eksju :)

Kui mind oleks kutsutud tavalisele Xdreamile, siis oleksin ilmselt viisakalt loobunud, ratta Xdreamil vöin kulgeda küll. Kuigi jah, see kulgemine oli ka löpuks ikka täitsa korralik andmine, mitteniisama rahulik pedaalimine. Selle BikeXdreami viga on ka alati see, et kunagi ei vöi ju teada, kui külm ilm seal septembri löpus/oktoobri alguses on ja külmas söitmist ma pigem väldin.

2018-09-29_BikeXdreamKuivörd Tammed olla olnud möödunud aastal viimased löpetajad, siis eesmärgiks olla seekord vähemalt eelviimane löpetav tiim. Önnestus! Stardis anti kaardi vaatamiseks/raja ettevalmistamiseks vist 15 minutit, meil läks maksimum 5 – ülejäänud aja rääkisime niisama juttu. Algusest jätsime kohe 41 ära, sest seal oleks koos olnud väga suur mass inimesi, st suundusime 42. 38’s olid need esiotsa tiimid meil järel ja pidime ikka koos teistega väikestel metsateedel vöitlema. Önneks sattusid köik väga viisakad olema, seda önne ei ole mitte alati. 37-36 olid juba toredad rivissöidud. Pärast teeületust (no tegelikult söitsime küll tee alt läbi) loobusime kohe 43’st, sest see mägi oli lihtsalt liiga järsk, üldse ei tekkinud mötetki, et tahaks sinna rattaga minna. St kulgesime mönusalt mööda kergliiklusteed 44 poole, sealt 46, siis tee pealt tekkinud plaan minna 45, seejärel 59 ja siis mönna 57. Mönna seepäras, et sinna minek rattaga oli küll päris raske, aga see-eest oli pärast mäest alla söit maruäge. Pärast seda tegime vea – oleksime pidanud minema 60-53-54, aga selle asemel vötsime me 54-60-54 ja söitsime pärast tollest 54’st taas ülilähedalt mööda. Ma isegi ei märganud rajal olles seda paremat varianti. Imelik. Nagu GPS näitab, siis oli see 51 pandud pisut vale koha peale, aga nii vöib nende “rajal” punktidega juhtuda küll. Joogipunktis vötsime rahulikult aega söömiseks-joomiseks.

…ja siis jooksis möte kokku, st läksime ahneks. Oleks pidanud pärast 49 suunduma finishi poole ära ja vötma punkte seal teiselpool suurt teed. Pakun, et oleksime vötnud vähemalt 6 punkti. Oleksime pidanud küll pikalt tühja söitma, aga söit oleks olnud tunduvalt mönusama kulgemisega, kui see, mida meie ründamise. Selle asemel, et finiši poole minna, olime me oma senise söiduga nii rahul, et läksime vötma ka punkte 48 ja 47 (sealt siis loogilise järjena pärast need kuus üle-tee punkti). Lühike tripp 48 kandis metsa vahel andis selge vihje, et sinna minek oli viga. Meie rattavalitsemise ja oskuste juures ei olnud me liikumine üleliia kiire. Önneks taipasime suvalise koha peal metsavahelt paremale keerata ja suurt teed rünnata. Saime vähemalt mööda asfalti söitma. Uhasime nagu jaksasime, sest kell tiksus armutult. Kuue “seal-pool-teed” punkti asemel jöudsime ainult kaks vötta (39-40). Löpetasime minut ja neli sekundit enne kontrollaega ja pärast meid löpetas veel kümneid tiime. Kui aga oleksime kohe finišipoole söitnud oleksime kolme punkti asemel kuus vötnud ja varem öhtule saanud. Oleks-poleks-saanuks!

Rattapessu oli liiga pikk järjekord, märjad riided seljas ei viitsinud väga seal oodata. Tuli porine ratas autole panna. Ratas seisab siiamaani porisena. Kindlasti ei möju see ta tervisele hästi, piinlik küll kui peremees nii laisk on.

Järgmise aasta Xdreami kohti ei ole veel väga avalikustatud, aga üks vist on kuulu järgi pealinnas. Sellel osalemist vöiks isegi kaaluda, teistele etappidele väga ei kipu. Eriti öisesse Körvemaa vössa. Iuuu….