Hüppeliigese tarbeks on mul igavesti ägä side olemas (vt pilti) – tundub ehk esmapilgul pisut kohmakas, aga toetab maruhästi. Täna enne jooksma minekut tundsin, et peaks pölve ka teipima. Ma ei ole meditsiinisönavares kuigi pädev, seega väljendun kirjanduslikult – tundsin, et sealt pölve kedra alt tahaks kuidagi nagu mingit tuge saada. Olen möningatel sportlastel näinud mingit sidet vöi teipi pölve alt pölve toetamas. Ma pole küll kunagi päris täpselt selle otstarbest aru saanud. Nüüd olen muidugi mönevörra targem. Mötlesin, et päris huupi ei hakka rapsima, prooviks enne asja tsipa uurida – et noh ilmselgelt niisama seda teipi raisata pole ka mötet. Okei… guugeldasin eksju ja jöusdin välja juutjuubi – einoh tösiselt, poleks juutjuubi ei teaks ma vist pooli asju. Ka pölve teipimise sain sealt nüüd selgemaks.

Proovisin, oli päris hea. Kindlam tunne igaljuhul kui teibita.
Kuigi pean tunnistama, et tundsin end joostes nagu üks teatud pallimänguala mängija, kel vanust juba üksjagu ning vöisteldes tal jalal paljast nahka näha ei ole – köik on kaetud erinevate kaitsemete ja sidemetega :)

Kui kellegi on vaja näitlikku öppetundi, siis siit saab. Mind see aitas (vist).

anu kaljurand – sa oled mu usaldusdoktor – kas see teipimine on enamvähem OK? Peaks töötama?

Üllatav on see, et täna oli juba tunduvalt parem joosta kui eelmistel kordadel (üllatav seepärast, et neid jooksukordi on olnud vaid kaks). Tundub, et saan mootori käima küll. Kui nüüd vaid kannatust jätkuks, et liiga suurt koormust kohe peale ei paneks. Jalad tunduvad praegu OK olevat, kui vastupidavus ka järele jöuaks, siis oleks ma endaga juba peaaegu rahul. Paha on see, et jalad kisuvad krampi, aga see viga on mul pidevalt olnud. Juba aastaid. Vahepeal pistsin maiuspalaks magneesiumitablette.

Samas mu sisemine tunne (nagu oleks ma mingi väiksemat sorti tegija) on ilmselgelt üsna petlik. Tiksusin täna seal Mustamäe mändide all, ise mölgutamas mötteid, et näe jaksan vaikselt kulgeda küll – isegi pulss polnud väga körge – ja siis nagu välk selgest taevast ilmus mu selja tagant üks tütarlaps, jalas Prismast ostetud pölvpüksid ja seljas puuvillane pruun dressipluus, kes mu’st toorelt lihtsalt mööda jooksis. Tramaivöi :) Kas ma juba ütlesin, et tal olid jalavarjudeks mingid suvalised Salomoni matkakad? Paganamani, mu iseendaga rahulolu varises köik kokku. Reaalsus kikkis äässi, täiega! Tundub, et nii oligi parem – andis kulbiga motivatsiooni.