Triin kuule, ma vaatasin ära selle Dan in Real Life (tegelikult vaatasin juba tükk aega tagasi, aga polnd meeles ära mainida). Ei olnud ju midagi niiöudselvägaägedat. Kuigi, ei olnud ka halb. Kaugelt mitte. Oli mönus ajaviide. Paraku taaskord suht arvatava löpuga, aga ei hullu – meelelahutust oli küll ja veel. Ja sellised perekonnakogunemistega filmid on alati lahedad – mitmed erinevad isiksuses ja persoonid, kus köik tunnevad köiki – seal juhtub alati midagi. Ning verbaalsete dialoogide pealt just kokku ei hoita. Nii ka selles filmis. Seetöttu meeldib mulle ka seriaal Brothers and Sisters, sest need dialoogid, mis seal seriaalis ühistel söömaaegadel (vöi peaks neid nimetama veinijoominguteks, sest seda veinijoomist seal ikka jagub) maha peetakse on mahlakad. Pluss lisaks kehakeel jms.

Aga seesamune Dan in Real Life, mu lemmik koht seal filmis on too vöimlemine. Priceless.

+ muidugi ka pimekohtingu tants