Eile öhtul magama jäädes mötlesin, et hästi mönus nädalavahetus oli. Selline mönus tunne oli sees. Ja välja mötlesin, miks see nii oli – ma sain kaks päeva magada nii kaua kui süda lustis. Ei pidanud ärkama äratuskella (st telefoni) plärina peale. Sellist löbu pole ammu olnud. Imelikult väljapuhanud tunne oli kohe. Tegelikult pühapäeval ajas õe kell 11 saadetud sönum mu üles, aga olin siis juba poolärkvel, seega see ei loe.

Eelmine nädal oli uue spordi nädal – st tegelikult vana, aga polnud ammu võimalust olnud. Neljapäeval plaanisin küll o-jooksu tegema minna, aga kuna mets oli väidetavalt väga vösane ning jube kaugele tuli söita, siis pigem loobusin. Leidsin alternatiiviks jalgpallitrenni. Jalgpall on ikka ägä. Üle kahe aasta joosta ja palli lüüa – peaaegu, et köige heam. …kohe peale saalihokit ja orienteerumist. Laupäeval vedasin oma haiged ja vananevad kondid saalihokit mängima. Löpetasime hooaja vöinii, vastasteks mingid soome neiud – 14:1 meile. Korras!

Uus nädal algas ootamatu uudisega, kuid jäi pisut poolikuks. Ootan järge :)

Ah-jaa Eurovisioon oli ka, aga kuna ma vöidulaulu ei suuda isegi parima tahtmise korral meenutada, siis vahetpole. Taani oli ikkagi parim :)

* pealkiri laenatud tänasest EPL’st – kahju, et veebiversioonis pilti pole