Eile Klubide Karikal startisin koos Mihhail Kalashnikoviga, oli siuke väike 13-14 aastane poiss, paraku rada tal läbi joosta ei önnestunud. Kuigi tegelt praegu mötlema hakates, ta ei olnud 13-14, ta oli raudselt noorem. Aga küllap oli tegemist SRD kavala nipiga punkte koguda. Ei tea, mis need lapsevanemad möltesid kui panid oma lapsele nimeks MIhhail Kalashnikov. Kui muidugi ongi tegemist päriselt Kalashnikovi järeltulijaga, siis on arusaadav – kuigi ma julgen selles kahelda. Aga see selleks.

Eile joosti Jäneda külje all Nelijärve-Kõrveküla kaardil Klubide Karikat – individuaalarvestus siis, tavarada. Klubide Karikas on tegelikult väga ägeda ideega o-võistlus, paraku on ta väga Tallinna keskne ja siinkandis SRDga vöistelda on suht möttetu, neil on nii palju noorteklasside jooksjaid, et korjavad vastikult suure punktidesaagi esimesel päeval ära ja teisel päeval ei ole neid eriti vöimalik enam kinni vötta. Seega oleme meie Mercuryga juba aastaid teisel kohal. Tundub, et nii ka jääb. Samas ei lase me kunagi SRDl mütsiga lüüa ja proovime vöimalikult suure hulga o-sportlasi metsa saada – näited nagu Jan, Merli, Maaren räägivad juba iseenda eest :) Ma ka muidugi. Mul on hooajal neli starti, mida kuidagi vahele ei taha jätta – Jüriöö, Klubide Karikas, Jukola ja AastaKetz. Jüriöö on viimasel kahel-kolmel aastal ära jäänud, sest saalihoki finaalid satuvad alati samale ajale, Klubide Karikas on reegel, Jukolal olen kolmel aastal käinud – kahe nädala pärast jälle ja AastaKetz pole veel kordagi vahele jäänud. Korra on önnestunud ka Ketziks saada. See oli parim o-hooaeg :D Eks, Inks?

Aga see eilne jooks. Oipaganamani, ma pole 3,9 km’i varem 1:02 jooksnud. Viga väga ei olnudki (välja arvatud 10. ja 13. punktiga), aga ku ikka joosta metsas ei jaksa ja ei oska, siis on raske midagi paremat loota. Mu ainuke lohutus on see, et vöitjale poole tunniga ei kaotanudki :) Praeguse vormi juures ma Jukolal hävin – totaalselt. Kuna mul jooksukiirust ei ole, siis kuni 10nda punktini läks köik väga hästi – köik punnid suht-koht otse punkti (10-15-20 meetrit möödajooks pole minu puhul viga vaid reegel). 10ndas aga jöusid mulle Heidz järele ja siis vedas viltu… see on see kui hakkad metsas liialt kaasvöistlejat jälgima ja mötled, et kavaldad ta üle. See löppeb üldjuhul sellega, et kavaldad ennast üle. Löppuks muidugi näitas Heidz mulle punkti kätte, ikkagi klubile vaja punne tuua ju. Pärast auto juured Merliga suheldes, näitas Merli kuidas tema punkti läks – mööda poollageda äärt punktini ja siis metsa – oleks vöinud ju ise ka selle peale tulla :) 12ndas välja minnes nägin jälle Heidzi, paganamani taas see ülekavaldamine – jöudsin tee peale välja, arvasin, et tegemist on sihiga ja kukkusin jooksma – jooksin ja jooskin, siis mötlesin, et pööraks pilgu vanale söbrale kompassile ja hea on, et nii sai tehtud, sest kompass näitas töde – ma ei olnudki sihil, olin hoopis tee peal. Keerasin siis punkti poole metsa ja tiirutasin seal punkti piirkonnas pisut. Punkti aga polnud. Tegin siis nii nagu N13 klassis treener öpetas – kui ei tea kus oled, siis mine sinna kus saad ennast paika panna. Liikusin seega löunasse, tee peale ja seal end paika pannud, uuesti punkti. Korras. Viimane oli lihtsalt minemise vaev. Löpuspurt oli kohutav – varba alla oli tekkinud paganama suur vill ja jaksu enam polnud ning pealekauba oli see raudselt pikem kui 150 meetrit.

Tulemused
Klubide arvestus peale 1st päeva