Miks on nii, et kui inimesed kuulevad mingit väga head vöi väga halba uudist, siis on tükk aega veel tunne, et see ei saa ju nii tegelikult olla – ilmselt on kuskil tehtud mingi eksitus. Hea uudise puhul tahaks sönumitoojat “süüdistada” rumalas naljas, halva uudise puhul lihtsalt loodad salamisi, et äkki on ikka kuskil tehtud mingi väga valus viga.

Hea uudisega on kerge, seda on meeldiv nö üle kontrollida – ei tekita kellelegi ebameeldivusi, köik on röömsad. Halva uudisega on jällegi väga pahasti, kuidas seda kontrollida? Kas üldse on vaja kontrollida? Keegi ju nalja pärast ebameeldivusi ei jagaks… Samas ei taha nagu uskuda, enda südame rahustuseks on vaja kontrollida. Olenevalt olukorrast tulebki siis uskuda vöi uskuda, kuigi möistus blokeerib teatud asju vastu vötmast.

Nagu olen ennegi öelnud, eesti keeles pole sönu millega end väljendada. Ei hea ega ka halva uudise puhul. Vöi ma lihtsalt ei oska seda kunsti.