Päris uskumatu kuidas sats, kes veel 6 päeva nädal tagasi mängis imeilusat jalgpalli ja poisid jooksis mis hirmus, oli täna iseenda hale vari. Vöi tegelikult päriselt ei olnud, sest proovisid ju suruda küll, aga kaitsemäng teisel poolajal oli see, mida ilmselt keegi väga ei viitsind teha. Ja tuleb au anda hispaanlastele – nad olid vene ründajad nii hästi kinni vötnud, et pahahakkab. Eniveis nagu ma eilegi ütlesin – ma olin küll venelaste poolt, aga mul pole terakestki kahju, et hispaanlased vöitsid.

Venelaste kahe-mängu-superstaar oli täna ikka üsna mannetu mees. Ei tea, kas oli kuulsus pähe löönud vöi suutsid hispaanlased tal mängutuju nii ära ajada, et polnud mehest enam eriti tegijat. Kahju muidugi. Pisut sagimist spaanlaste kaitsealas oleks mängule muljet andnud.

Finaali tulemusest on mul küll täiesti üksköik. Natuke rohkem meeldiks hispaanlaste vöit, aga tundub, et läheb nii nagu alati – st vöidab see, kes vastase väravasse rohkem palle lööb.

 

 

 

 

Hiljem, st järgmisel hommikul: mulle jääb selgusetuks, miks on eestlastel (st blogisid, mis jalgpalli teemal söna on vötnud) pime viha Venemaa vastu. Pean siinkohal silmas siis jalgpallitulemust. Enne mängu oli pöhiline ootus, et venelased kaotaks ja oh-seda-röömu kui venelased hävisidki. Kui venelased mitmeid-setmeid aastaid tagasi tulid siia oma plakatiga, mille kohaselt oleks justnagu peremehed tagasi tulnud, siis olid pooled jalgpallisöbrad näpp püsti, et hoidkem ikka poliitika ja sport lahus. Mida aga tehakse nüüd ise? Ikka poliitika. Söbrad – jään endale kindlaks “Unustage poliitika, nautige pallimängu”! Jah, eilse mängu pöhjal polnud venelased kindlasti finaalikohta väärt, aga selline pime viha on ajuvaba. Sport on sport on sport!