Reisil on hea, aga kodus on veel parem. Ausalt. Kuigi ma pöen praegu köige selgekujulisemat reisipohmelust – ma ei suuda kohandada end sellega, et pean tööl käima ja ei saa niisama kella vaatama chillida :) Masendav.

Kui kuni pühapäevani olid päevad enam-vähem tegevust täis, siis täna sain haamri – mul on totaalne tegutsemis- ja suhtlusvaegus. Aga kuna pooled inimesed on, kas linnast ära vöi midagi muud säärast, siis oli tööpäeva löpuks siuke tunne, et karju vöi appi. MSN’s pole ka kedagi tülitada – samu inimesi koguaeg tüüdata on ka ju tobe. Seega palun abi, pakkuge tegevust :) Ma ei suuda ennast rutiini suruda. Hetke rutiin on see, et lähed hommikul tööle – ootad tööpäeva löppu, pluss lisaks juba esmaspäevast saati saab oodata nädalavahetust. Ehe kontorirott noh :)

Mötlesin ükspäev, miks on kodus parem kui reisil olles. Asjad, mida me peame iseenesestmöistetavaks, kuid mekivad pärast kolme nädalat kodunt eemalolekut eriti hästi:

* võimalus vetsus ISTUDA – pärast pikka kükitamisterida on istumine ikka hindamatu tegevus;
* minna külmiku juurde, vötta välja piimapakk ja maitsta SUUR sööm KÜLMA piima – priceless;
* teha hommikul masinaga kohvi – jajah ma tean, et on suur hulk inimesi, kes teevad kohvi vaid tassi, sest masinakohv ei pidavat hea olema, aga masinakohv on lihtne ja ma hindan lihtsust. …ja muidugi kohvikoor;
* nöudepesu voolava veega – ainult fairy löhn on ikka sama, mis baksani jões – see on tsipa segav eksju;
* voodi ja tekk – magamiskott ja matkamine on lahe, aga üle 3-4 öö on juba vastikult kitsas ja seetöttu on tekiga magamine selgelt vähehinnatud tegevus.

Halb on see, et ca pool tundi istumist tundub juba meeletu paigalseisuna. Tahaks actionit :)

Aga üldiselt – kutsuge mind matkale ja ma pakin kohe oma koti ning asun teele. Ausalt!