Tänane rattatiir tunnistas taas seda töde, et mäestikulaager on kasulik vaiksele tiksumisele – st aeroobsele pöhjale. Mulle kohe meeldis :)

Aga millest ma kirjutada tahtsin on see, et metsavahel on peale tööpäeva (kella 8 aegki veel) nii mönusalt palju inimesi, et lust vaadata. Eriti palju on kepiköndijaid, üksjagu ka jooksjaid ning rattureid mönevörra vähem. Sealjuures keppijateks on nii mehi kui naisi igas vanuses. Eriti ägedad olid paarid – isa ja laps. Su-per – eestlane spordib :)

Paar jalgratturit ja jooksjat jäid silma sellega, et nende näolt peegeldus iga pingutuse raas – no nii raske oli kohe, et oi-oi-oi. Ei tea kas sellisest sportimisest röömu ka tuntakse vöi ongi treening vihane enda sundimine? Umbes nagu need jöusaalimehed, kes lihaseid punnitades hantlit kaks korda üles jaksavad tösta – ise end samal ajal peeglist imetledes. Sport, eriti treening, peab olema ikka tegemisenauding mitte valus enesepiinamine. Mul oli igaljuhul nendest spordipoistest lausa kahju.

Homme proovin jalgpalli :)