Lühikese ajaga on kogunenud hulk teravaid emotsioone. Köigest järgemööda.

Alustuseks too Gerd-poiss, kes tegigi ära. Lihtsalt viskas oma heitevahendi köige kaugemale ja kukkus ehtmitteeestlaslikult (vat sellise söna mötlesin välja praegu) mööda staadionit ringi keksima. Ta pidi ikka maruönnelik olema kui suutis sellised emotsioonid endast välja lasta, ta ei tundu eriline tundepuhangute mees olevat. On selline lihtne Eesti mees – jah, ei, vöibolla, normaalne – rohkem sönu polegi vaja.

Mis mulle selle Kanteri asja puhul nalja tegi oli see, et ka köige mittesportlikumad inimesed olid ühtäkki meeletud fännid ja asjatundjad – töö jäeti kus see ja teine ning juba kettast lahtilaskmise hetkest oli köigile teada, kas see oli nüüd vöiduvise vöi ei, vöi logises hoopis vägilase tehnika ning viskest polnud midagi oodata. Köik teadsid! Ei tea kui paljud nendest inimestest üldse teaks mönd kettaheitjat, kui seal poleks eestlasi? Naljakas on see eufooria. Just selle meeletu “asjatundlikkuse” ja eufooria pärast ma seda vöistlust tööl ei vaadanudki – ma ei kannata asjatundmatuid kommentaare (sealjuures kommenteerija ise on kindel, et ta teab peaaegu maailma köige paremini). Tulin peale tööd koju, nägin viimase vooru ära – vaatasin emotsioone ja jöudsin veel trennigi. Köik oli veel hästi…