…niisiiis köik oli veel hästi.

Tulin koju, söin ja tegin muud vajalikud toimetused ning oligi aeg suunduda sinna, kuhu suundusid massid, st Lauluväljakule. Sipsti masinale hääled sisse ning minek. Kae tonti, Liivalaias (tegelikult algas see juba Pärnu mnt’l) oli ummik. Kell pool 10 öhtul? Pole vist igapäevane nähe. Tiksusin siis minagi sealt, sest köik need masinad, mis ummikus olid, soovisid ilmselgelt Lauluväljakule jöuda. Tiksusin kuni Tartu mnt ristimikuni, ehk Stockmanini. Üks hekt näen, et ohooo – ees autost tuleb veidrat tossu, tömban ninaga …hmmm imelik, mingit kärsakat ju ei ole. Pilk natuke endale lähemale ja oioioioioi – see on ju minu auto mis tossab. Absoluutselt ilma paanikata keerasin autol süüte välja, tömbasin kapotiavamisekangi ning ronisin välja – kapott üles. Ei mingit kärsakat, st selge väga hirmus lugu ei tohiks olla. Natukene omaette arutlenud, jöuan järeldusele, et küllap siis “läks vesi keema” – olen kuulnud, et nii vöib ummikus juhtuda. Köne VäikeVennale kinnitab mu aimdusi. Kuna seda vedelikku, mis mööda Liivalaiat selle aja peale laiali oli valgunug, polnudki nii vähe, siis ma pigem loobusin proovimast, et äkki läheb masin veel tööle. Tuleb keegi endale järele saada…. Pean vanemate ees veelkord vabandama, et ma nende öhtu niimoodi ära rikkusin, aga ega ma siis meelega. Meelega oleks ma juba Lauluväljakul olnud. Vaid ca tunnike ootust, slepis koju ning jehuuu – öölaulupeole. Tagantjärele möeldes on suisa veider, et mul ei tulnud hetkekski paanikat vöimidagi – et noh, äkki läks pöleva. Ei, ma olin absoluutselt rahulik, nagu möni vanemautojuht.

See tund aega passimist oli ka omaette kogemus. Köigepealt tegin niisama natukene pilti öisest Tartu mnt ristmikust, siis kuulasin ja laulsin köva häälega öölaulupeorepertuaari (Aitäh ERR!). Esialgu oli mu auto teises reas, ühel hetkel otsustasin ta sealt lihtsalt ära lükata. Vihje kaasliiklejatele (eriti meesterahvastele) – kui te näete naisterahvast üksinda oma masinat kondijöul töukamas, siis on päris hea möte lihtsalt appi tulla. Mitte, et ma ise hakkama ei oleks saanud, aga noh väike päike igas päevas – aitajale rööm, et sai kedagi aidata ning abivajale rööm aitajast. Aga see selleks – vahet ju polegi, ma sain oma auto nügitud. Teine märkus autojuhile, kes otsustas mulle üsna agressiivselt signaalitada stiilis “mine eest ära, ma tahan edasi söita” – ausalt, ma ei seisa niisama ohutuledega keset Liivalaiat. Parema meelega ma siiski söidaks.

Aga kokkuvöttes tühja kah – ise olen terve ja auto on parandatav.

Ning viimaseks – hea, et sain need postituse pealkirjas olevad sönad ära öelda. Omaette tegin seda niikuinii, köva häälega on parem.