Peale noid öölaulupidusid ja asju jöudsid kätte jalgpallipäevad. Köigepealt meeste Eesti ja Malta A-koondised ning seejärel Flora ja PJK naiste esindused. Mulle isiklikult meeldis teine rohkem, sest oli meeleolukam ja paaaalju meeldivama löpuga. Mitte, et Eesti – Malta mäng halva löpuga oleks olnud, kaugel sellest – Eesti vöit pole kunagi halb.

Niisiis Eesti-Malta. See oli nii paganama ammu, et ma mäletan vaid seda, et too uus poiss Zenjov oli päris agar. Kahju kohe, et tal esimesel koondisemängul ei önnestunud väravat lüüa – aga ei hullu, küllap jöuab veel. Ja noh väravad on ka alati head – olgugi, et too Operi löödud oli natuke önnega pooleks. Önn oli ka see, et too Malta poiss palli penalti punktist latti löi. Last but not least – tegin paar pilti ka. Tuli välja nagu tuli.

Järgmiseks siis karikafinaal Flora ja PJK naiskondade vahel. Hästi lühidalt öeldes vöib lihtsalt öelda nii nagu eelmiselgi aastal, ainult et sel aastal ma nimekirjas enam polnud. See väike fakt muidugi ei vähenda mu röömu. Ausalt. PJK’d vöita 3:1 on magus, isegi siis kui mängida ei saa. Ilm oli absoluutselt hindamatu – kusjuures mängida oli ilmselt isegi parem kui olla pealtvaataja. Seda, mis seal Kohila staadionil oli saab iseloomustada vaid sönaga raju – RA-JU! Hull vihm. Platsil ei olnud mitte loigud vaid plats oli konkreetselt ühtlase veekihiga kaetud. Tegin sealgi pilte. Mulle meeldib inimesi pildistada, sport on boonus – kuigi jah, paganama raske, sest jubepalju liigutakse, aga seda suurem rööm on kui midagi välja tuleb.