…viis meid Lätti. Saalihokit mängima muidugi. Valmieras ja Kocēnis toimus Latvian Open 2008. Mängust nii palju, et saime kokkuvöttes 3nda koha ja see on tegelikult hea – eriti kui arvestada seda, et enne viimast mängu oli meil sisuliselt vöimalik saada kohad 1. vöi 2. vöi 3. vöi 4. Kokkuvöttes saime vist 4 vöitu ja 2 kaotust – suht okei.

Aga Läti – mulle meeldib Läti. Ma ei oska seda seletada, miks – aga ma tean, et mulle meeldib Läti. Oot, kas ma kordasin ennast kuidagi vöi? :) Riia on lahe, Lätis on isegi autoga söita äge. Ja pealekauba mängivad nad seal paganama hästi saalihokit. Rubene naiskond, kellega me viimase kuu aja jooksul oleme kolm korda kohtunud on ikka paganama osav. Mida rohkem ma neid mängimas näen, seda enam nende mäng mulle meeldib. Isegi, siis kui nad meid ennast platsil ainult palli taga ajama panevad. Sest see on ägä – mitte palli taga ajamine, vaid see kuidas nad mängivad. Meil on mida öppida. Kuhjaga lausa.

Lätit aga peaks tihedamalt külastama, sest mulle ju meeldib Läti :) Läti keel on ka ägä, mitte la essugi ei saa aru, aga paganama äge.

Siia sobib hästi pilt alapealkirjaga “Kes on Rubene suurimad fännid?”. Pilt on tehtud EuroCupil (sellest mönes järgmises postituses) Rubene ja ungarlaste mängust, kus Rubene pidi ilmtingimata vöitma ungarlasi vähemalt kolme väravaga, sest siis saime meie poolfinaali. Rubene oli oma ülesannete körgusel vöites Szolnok Cannibals’i (jajah – SELLINE nimi on klubil) 12:1. Ilmselgelt olime me iga värava üle üliönnelikud, eriti nende üle, mis mängu alguses löödi.