Laupäeva ennelõuna oli täpselt öige aeg ja ilm, et teha üks tagasihoidlik rattaring. Ühendasin kasuliku meeldivaga ning hüppasin korra töölt läbi, et vötta Üks Asi. Kesklinnast panin edasi Sõlesse ja sealt Stroomi randa, sealt läbi/mööda ning Kakumäele. Otsustasin ära käia ka Kakumäe kaugemais otsas, möeldud-tehtud. Tagasi poolsaare nö algusesse ma mööda teed enam minna ei viitsind ja ukerdasin nii kilomeetri jagu vöi tsipa rohkem metsavahel – mönus nauding peale pikka asfaldil söitmist. Kuna rattaspidomeeter veel mingeid erilisi numbreid ei näidanud, siis otsustasin kuskile poole veel söita. Olin just lugenud Heiti ja Maare blogist, kuidas nad Tabasalus ratastega söömas käisid ja seega oli mul kuskil ajusopis teadmine, et Harku järve taga peab olema mingi tee, mida mööda saab Paldiski maantele. Olin juba ammu möelnud, et peaks sinnakanti uitama minema. Proovisingi. Leidsin ka ühe tee, mida mööda ma Paldiski maantee poole pöörasin, aga nagu hiljem selgus, siis oli see way vara ja nö ümber Harku järve ma ei söitnudki. Tagantjärgi Heiti poolt üles märgitud GoogleMapsi teekonda vaadates on ju üsna ilmselge, miks ma jöudsin sinna Öismäe poole järve – sest ma ma keerasin Rannamöisa teelt absoluutselt valest kohast ära. Oleks pidanud rohkem Tabasalu poole hoidma, aga küllap too Tabasalu töus takistas mu mötlemisvöimet :)

Olin aga enda jaoks juba otsustanud, et koju söidan läbi Harku ja seega polnud mul valikut, tuli Paldiski mnt töus vötta. See töus, mille peal ma olen välja söitnud rattaga oma kiirusrekordi. Allasöites muidugi. Tagantjärgi möeldes polnudki see töus nii hull, kui olin arvanud. Mööda maanteed tühi nühkimine oli palju nüridam kui too töus. Harkus oli juba lihtne – Eksperimentaalbiloogia Instituudi (jah, selline instituut on Harku möisa peahoones) juurest suusaradadele ja sealt juba teada-tundud teid mööda kodupoole. Köik oli veel hästi…

Uhasin mönuga ja pilk spidokale kinnitas, et tuleb mönus 50 km’ne ring. No tuligi …peaaegu ja seda köike ei söitnud ma paraku rattaga. Jöudnud Nõmme sillale tundsin ühtäkki, et ratas nö ei veere. Pilk kummidele ja oh imet, esikumm oli tühi, mis tühi. Ma ei teagi kus ta täpselt katki oli läinud… aga tõenäoliselt ma väga pikalt ikka tühja kummiga ei sõitnud, sest see tühi kumm on kohe tunda. Missiisikka, ratas käekörvale ja koju. Hetkel kui ratta seljast maha astusin näitas spidokas 46.27 km ja söitnud olin 2:19 – koduni oli ca 2-2.5 km’i. Päris 50-km’i poleks täis tulnud, aga peaaegu loeb ju ka :) Sain kinnitust sellele, et rattakingades köndimine ei ole ikka üldse mugav. Önneks on igal asjal ka positiivne külg – noh näiteks see, et kumm otsustas iseloomu näidata alles Nõmme sillal, mitte kuskil Harku vöi Kakumäe metsavahel. Hea seegi, eksju. Teinekord teen tolle 50 km’i ka ära!

Proovisin GoogleMaps’iga ka rada kaardile joonistada, päris hästi ei önnestunud, aga noh põhipildi saab kätte. Seal Harku metsa vahel vöib olla ka midagi valesti, kuid tühja kah – need on detailid. Ja paraku ei önnestu mul seda kaarti nö interaktiivselt (klikitavalt) siia üles riputada, nagu Heiti teekond on.