Seesuur, et millest nüüd alustatagi. Hea, et need korvpallurid sama äpud on kui jalgpallurid, siis ei saa ajakirjandus ühtesid kiita ja teisi laita ning vastupidi. Põhimötteliselt ei saa ka viimase aja tulemuste taustal kummagi meeskonna fännid näidata teineteise peale näpuga, et näete “meie omad olid paremad” – s*ttagi nad olid. Ühed kehvikud köik.

Mulle meeldis neljapäevases SLÕhtulehest kirjeldus kolmapäevase jalgpallilahingu kohta: Bosnia alustas Eestiga kassi ja hiire mängimist – ära ei tapa, aga piinab. See iseloomustab toda vutilahingut vägagi kirjanduslikult, aga täpselt.

Üldiselt olen ma nöus sellega, et ainult kaitseliini tolles hävingus süüdistada on enam kui lollus. Arvestades, et Eesti peaks mängima (ja mängibki) niigi vaid kaitsest lähtuvalt, siis peab kaitsma  kogu meeskond, mitte lootma sellele, et neli kaitsemängijat ning väravavaht hoiavad ära hävingu. Poolkaitsjad olid lihtsalt laisad. Ilmselt hakati endale ette kujutama, et ollaksegi ässad kui oldi kodus vöidetud Maltat ning Belgiale löödi 2 väravat – oh ei, mänguilu polnud ju kusagil.

Ja tösi on ka see, et puudu jäi liidrist. Mitte, et ma oleks kuidagigi Piiroja fänn, pigem lausa vastupidi – aga tuleb tunnistada, et kui Piiroja on platsil, siis ta vähemalt ütleb aegajalt pahasti teistele ja sellega kutsub mängijaid mönevörra korrale. Vöi Poom. Rohkem vanemaid mängumehi enam ei ole ja seega tundub, et teised (need nooremad) ei julge keegi liidrirolli vötta ning seeläbi ei öelda söbrale ka halvasti. Kuid ilmselt oleks seda vaja.

Ah – tühja kah, Hispaaniaga mängides on vähemalt meie eeliseks külm ilm :)

Öhtu pärl oli kolmapäeval muidugi see, et pärast jalgpallimängu oli ekraanil reklaam, mille peaosas Martin Reim: “Kas sa lapse jalgpallitrenni ikka viisid?” – kuule ei viinud, ta väga ei taha.

Löpetuseks vöiks muidugi ajakirjanik Oliver Lomp lihtsalt vait olla – kaua vöib ühe mängija kallal iriseda. Kes vähegi ise mänginud teab, et kaitsjad löövadki aegajalt omaväravaid – s*tt lugu, aga saadagu üle, ajakirjandus ja fännid siis.