Tänane SLÕhtuleht kirjutab valusat töde – “Praegune korvpallipõlvkond ei taha ega viitsi“. Tuleb tunnistada, et söna korvpallipõlvkond vöiks asendada sönaga jalgpallipölvkond ja jutt oleks sisuliselt sama. Ainult, et jalgpallis pole meil tegelikult siiani ühtki superstaari ette näidata, vöibolla Poom ehk on.

Mind on alati imestama pannud see, et kuidas on Eesti 21-22 aastased alles noored ja arenevad sporlasted, samal ajal kui mujal teevad selles eas poisid juba mehetegusid. Too hiljem arenemise jutt on jama. Meil siin nauditakse mingi madalamas välisliigas körgemat palka vöi koduse meistriliiga esiotsa satsi pöhikoosseisus olemist ja sellega ongi köik ambitsioonid rahuldatud. Palk on hea ja meedia pöörab piisavalt tähelepanu, vahel tulevad asjad hästi välja ka – köik on korras, rohkem pole vajagi. Vöiks nagu olla, profisportlasel vöiks olla suuremad eesmärgid.

Teine asi millest ma kunagi ei ole aru saanud on see, et tuuakse vabanduseks, et vastane oli füüsiliselt tugevam. Halb vabandus. Tee siis rohkem trenni, see on su töö. Ärka hommikul tunnike varem ja mine jooksma vöi tee seda pärast treeningut, aga tee ja tee innuga. Mismöttes teise vöistkonna mängijad on ennast füüsiliselt paremasse vormi viinud, aga meie omad lihtsalt ei suuda vö ei taha. Väga halb vabandus. Sportlase töö on trenn! Vöistlus on lisatasu ja vöit on preemia.