Sportimisega on nüüd natukeseks ajaks jälle halvasti. Täpsemalt küll jooksuspordiga, sest rattaga saan ikka söita ja noh mu vana arm jöusaal on ka täiesti hoos :) Täna isegi käisin seal töstmas tühja kangi, ühegi raskuseta – päris ägä :) Paari nädala pärast ehk kannatab kumbagi kangiotsa 2.5 kilosed raskused panna. Vöibolla.

Suutsin linnatänaval oma jala taas välja väänata ja ikka selle sama jala, mida juba aasta alguses opereeriti ning mis üldse siuke pooletoobine nüüd on. Kuradimini – kui palju ebaönne ühe önnetu jalaga kogeda vöib? Aga igajuul päris rumal ma ei ole vist, sest suutsin öppida omaenda vigadest – asusin igaksjuhuks kohe ravima, et mitte pärast tödeda sama saatust, mis eelmisel aastal – olin pea terve hooaja audis. Nüüd nii ei tahaks, tahaks in olla :) Peaks vist sportlikust huvist ikka doktori poole ka pöörduma, mu enda öpingud TÜ arstiteaduskonnas pole veel ilmet vötnud ju :)

Enivei – hea, et ilm selliseks suviseks läks, saab vähemalt rattaga söita, ilma et peaks väga külmetama. Aga tegelikult tahaks muidugi sporti teha – saalihokit mängida. Öudselt tahaks.