Teisipäeval Sakus – läksin pärast trenni auto juurde, et noh nagu tavaliselt istuda autosse ja kodu söita. S*ttagi see nii lihtsalt läks. Auto ei tulnud signa maha. Hmm… proovisin siis lihtsamalt, keerasin ukse vötmega lahti. Tuli lahti küll ja näiliselt nagu polnud hädagi, aga kuni sinnamaani kui tahtsin autot käivitada. Lihtsalt ei käivitunud – paganamani. Peale möningast konsulteerimast oma isikliku autoeksperdiga (aegajalt nimetan ma teda ka VäikeVennaks) jöudsime arusaamisele, et ehk on vaid puldi patarei tühi. Iseenesest ei midagi keerulist, aga kuidas panna masinat tööle kui puldi patarei on tühi? Jälle jama.

Okei, vaja patarei kätte saada, sest möni ekspert pakkus välja, et visatagu patarei aga vastu maad, ehk hakkab patarei tööle (st teeb oma viimaseid hingetömbeid). Tundub lihtne, vöta aga pult lahti ja tee selle patareiga midagi. Kruvi, mis pulti koos hoiab on pmst maailma väikseim kruvi. Hea, et Merli on Daam ja kannab kaasas küüneviili, millega pisut sai kruvi keerata küll. …kuniks enam ei saanud.

Proovisin siis spordikeskuse adminnilt peeeenikest ristpeaga kruvikeerajat küsida ja sealt sai alguse Hea Inimese etteaste. Üks G4S turvafirma autoga söitev noorhärra oli eriti agar aitama ja tuhat tänu talle selle eest. Köigepealt töi ta kruvikeeraja, seejärel keeras selle paganama üliväikese kruvi lahti ka. Saime patarei kätte, aga päris maha me seda visata (nii nagu soovitati) ikka ei julenud, raputasime pisut ja otsustasime proovida. Kasu ei midagi. Hmm….. plaan B oli see, et abivalmis noorhärra soovitas patareid tsipa kuskil sooja öhu käes hoida, et ehk on abiks. Oooolrait, Eleni auto soojaks ajada ja patarei soojendamine alaku.

Siis aga… meenus noohärrale, et äkki tal on autos möni varu patarei, ta kohe vaatab. Vaatas ja vaatas, ning tuli tagasi imepisikese aku ja peenikeste juhtmetega. Esialgu maisaandki aru, mis tal plaanis, oli kui ühtäkki siis taipasin. Poiss ühendas puldi juhtmete abil akuga ja ja hoplaa – saigi signa maha vötta. Esimesel katsel käivitus ka auto. Oipüss, küll oli hea meel. Tsipa oli kahjugi, et mul polnud tollele üliabivalmis poisile midagi tänutäheks anda, aga loodetavasti oli tal lihtsalt heameel, kui sai kedagi aidata. Neli tänavat tütarlast tegi ehk tal’gi meele heaks.

Mis ma öelda tahan on see, et küsige julgelt abi – möni inimene ehk aitabki.