Toetasin täna Eesti filmikunsti ja käisin Coca Cola Plazas vaatamas uut Eesti filmi “Mina olin siin” (film, raamat). Raamatut, ma paraku pole lugenud, aga olen sellest vaid head kuulnud. Olen lugenud toda teist Sass Henno raamatut (Elu algab täna) ja kuna seegi on hea, siis pole ju pöhjust Henno Sassis kahelda. “Mina olin siin” raamatu vötan ka esimesel vöimalusel töösse.

Film on hea. Lihtsalt hea. Vaatajale lajatatakse rusikaga otse näkku, elu ei ole üldse nii roosiline kui ta vöib esmapilgul paista. St tegelikult täpsemalt öeldes – ei tea kunagi tänaval köndides, kes millist pagasit endaga kaasas veab. Mitte, et peaks niiväga hoolima iga narkari elusaatusest (jah, ma ei ole eriti hella südamega narkomaanide toetamise osas, sest tegelema peab preventsiooniga, mitte vöitlema tagajärgedega, aga see ei ole praegu teemaks), aga ausalt öeldes ilmselt on päriselt olemas sellisse elukäiguga noori nagu seal filmis. Kas just  nii traagiliselt, aga küllap osaliselt ikka. Ja ega tegelikult too Rass ju narkomaan olnudki, kui siis öigepisut (kui sellist asja nagu natukene narkomaan üldse olla saab).

Filmi ümber jutustada vast pole mötet, minge parem kinno.

Kui Klass proovis mängida inimeste tunnetel, st igal filmi vaatajal hakkab Joosepist kahju ja südames pölatakse Andersit – lihtne, üks on paha ja teine hea. Üks on tugev ja teine nörk, ikka tuntakse nörgemale kaasa. Tolles tänanähtud filmis, aga ei ole keegi halb vöi hea, on lihtsalt üks ebameeldiv lugu. Kuigi niivörd kuivörd on Rass hea ja need pöhilised narkovennad pahad, aga siiski kurja teeb Rass ka ise.

Rasmus Kaljujärv oli hea, töesti hea. Päris töetruult mängis nii purjus kui ka narkouimas olevat inimest. Märt Avandil oli küll väikem osa, aga sellegipoolest mängis ta selle väga hästi välja. Ja muidugi Tambet Tuisk, paganamani, tal on küll superosa. Vastik-vastik tüüp, aga ta mängib selle suurepäraselt välja. Ning kui selles “Kuhu pögenevad hinged” on pöhiline silmailu Lenna Kuurma, siis tolles “Mina olin siin” on filmi iluks Hele Köre.

Ah-jaa, roppusi on seal filmis ikka väga hulgaliselt. Aga just nii noored räägivadki (ma teanküll, ma ükspäev bussis kuulsin :D).

Meelde tuli, mis sea filmis on hoopis teistmoodi kui (vist) köigis teistes Eesti filmides. Love scene (kuidas see eesti keeles peaks kölama – armustseen?) on nagu päris. Noh nagu ollakse harjunud nägema Hollywoodi filmides. Ei mingit kerge suudlus ja järgmine hetk on kaadris voodilinad ning siis juba hommikupäike, vaid ikka korralikult. Jaaa, paljast ihu näeb ka. See on lahe, selles möttes et filmilt kaob ära kohe selline kodukootud maik.

Minge toetage ka Eesti filmikunsti ja vaadake film ära. Varsti tuleb Detsembrikuumus.