Ajaloo huvides olgu ära märgitud, et ma käisin ka ikkagi jalgpalli vaatamas. Ma päris kindel ei ole, aga vöin üsna julgelt väita, et olen ära vaadanud kindlasti 90% (võibolla isegi 100%, aga selles ma kindel ei ole) Tallinnas toimunud A-koondise mängudest, pluss lisaks veel naiste koondise mängud ning mõni üksik noorte mäng ka. Mõtlen muidugi neid mänge, mis on peetud alates aastast 1992. Korra vist olen ka Valgas ja Tartus käinud mängul ja paaril-kolmel korral ka Kuressaares. Pärnus peeti ka kunagi mingi mäng, a’la Eesti koondis vs Pärnu mängijatest moodustatud koondis. Korra Lätis, Andorras ja Inglismaal. Järgmisel aastal lähen Hispaaniasse, vöibolla ka Armeeniasse – see lihtsalt tundub nii ägä. Fänn, onju? :) Kuigi selline rahumeelne fänn, ma ei ole kunagi sellel otsatribüünil ja väga lärmakas kah olla ei viitsi.

Aga jaa – Hispaania ja Türgi.

Hispaania. Hispaania on Hispaania on Hispaania. Eesti poisid vöivad üksköik kui hästi mängida, aga Euroopa meister võtab ikkagi oma. Üksköik kuidas, kui mängust väravaid ei saa, siis löövad standardolukordadest – peaasi, et väravad. Kuigi, ka eestlastel oli päris magusaid vöimalusi, Vosko oleks vöinud siiski oma vöimaluse ära lüüa – niimoodi vastu väravavahti löömine on umbes nagu naiste vöi juuniroide liiga, proff sedasi ei tee. Vassiljev aga on täiesti uskumatu mees, tal on jooksustiil selline nagu kukuks ta kohe väsimusest kokku ja nüüd on köik, enam ma ei jaksa, aga tegelikult teeb nii palju musta tööd, et see on lausa uskumatu – käed, mis kuni näpuotsteni on kogu mängu vältel varrukatesse tömmatud, lisavad ta stiilile ainult punkte juurde. Tema väravavöimalus oli juba peaaegu nagu päris (vt ideolt ca 1:20 juures).

Kingi ja Klavaniga on veider teema. Kui Kink tuleb vahetusest, siis on ta hullult hea, kui aga on pöhis, siis jääb ta nagu loorberitele puhkama ja naudib olukorda. Samas Klavaniga on vastupidi, kui on pöhis siis mängib hingega, kui on varus, siis on vist peatreeneri peae solvunud ja teeb asju pooletoobiselt. Krt nagu naised :)

Türgi. Novot noh Türgi mängus näidati löpuks, et jubedalt tahetakse mängida. Olgugi, et väravast jäi ülivähe puudu oli mängu mönus vaadata. Türklastel muidugi ei tulnud mittemidagi välja, peab ikka päris osav olema kui ca 10-12 meetri pealt palli lihtsalt taevasse lennutad vöi umbes paarikümnel korral suudad just vastu väravahti lüüa. Imekspandav osavus. Samas eksju, Eesti absoluutselt parim oli Londak – uskumatu lausa, milliseid törjeid ta tegi. Ise sealjuures ütles, et einoh missealikka – tegi, mis tegema pidi. Ma loodan, et ta igas järgmises mängus peab just seda tegema. Rääkides peapallidest, ei saa kuidagi ei üle ega ümber Piirojast. Nö teisel korrusel on ta ikka kunn mis kunn, kui ta veel vanas eas jalaga mängu ka endale selgeks teeks, siis vöiks ta’st asja saada, aga tundub, et pigem mitte – pigem olgu seal Norras peapallidega kuningas ja küla staar kui Inglismaal (kuhu ta ise niiväga loodab jöuda) pingipoiss, sest jalgpall on ikkagi sportmäng, kus tuleb palli jalaga lüüa.

Selles paganama Türgi mängus oli mul küll hirm, et türklased teevad türklasi, ehk et löövad umbes 90+3 minutil oma värava ära – nagu ütles Rüütli, oli Jumal seekord lätlane. Oleks eestlane, siis oleks me väravagi saanud. Sellised oleksid on alati toredad, nii enne kui ka pärast mängu.

Flickris on veel möned pildid.