Käisin taas kinos, sest Eesti filmi peab ju nägema. Seekord siis Detsembrikuumus. Ma pole siiamaani (kinos käisin neljapäeval) täpselt aru saanud, kas mulle meeldis see film vöi ei. St meeldis, aga sellest vau-effekti see film ei tekitanud. Näiteljatöö oli hea, lugu oli hea, tekst oli hea, muusika oli hea, kaameratöö oli hea – aga vat superhea filmi tunnet ei ole. Oli lihtsalt hea Eesti film.

Mulle kui ajaloos mitte väga tugevale on sellised ajaloolistel tõestisündinud sündumuste põhjal vändatud filmid alati meeldinud, sest teadagi – üks pilt (film) ütleb rohkem kui tuhat söna (ajalooöpikut). Ja kui ei ole kooliajal piisavalt usin olnud ning lihtsalt ei ole antud seda ajalooliste faktide tuima meeldejätmiseoskust, siis töötavad ajaloolised filmid väga hästi. Nii palju kui ma ajakirjandust olen nüüd pärast filmi vaatamaist sirvinud, on sündmused enam-vähem õigesti ka vaatajani toodud vist. Ja mudiugi tuleb tänada wikipediat, kus ma artikli riigipöördekatsest kohe läbi lugesin, olen jälle tsipa targem.

Teate kui te muidu ehk ei viitsikski kinno minna, siis Tõnu Kark väärib sed aigaljuhul. Ma ei mäleta kust, aga kas kuskilt blogist vöi ajakirjandusets lugesin hea mötet – Tõnu Kark vöiks üksköik, mis karakterit mängida, ta mängiks selle igaljuhul välja – nii ka selles filmis. Oma osa mängib härra ikka paganama hästi. Tõnu Kark on äraütlemata hea! Paar stseeni (mitte Tõnu Karguga) tundusid vähe veidrad ka, aga kuna nii mönigi lugeja vöib-olla loeb seda postitust enne filmi vaatamist, siis ei hakka vaatamismönu rikkuma. Kokkuvöttes oli ju hea film.