Üldiselt mul ei ole praegu üldse seda tunnet, et vot nüüd kirjutan ja nii – sellest ka see möningane vaikelu siin blogis. Ma lihtsalt ei viitsi. St tööl ei jöua (kujuta ette peab tööd tegema, selline imelik töökoht) ja öhtul kodus enam ei viitsi. No töesti ei viitsi :)

Täna aga oli ilmselgelt torm (magnettormid – teate küll) see, mis inimesed veidralt käituma pani.

2008-11-10* esiteks kohtasin hommikul kell 8:07 Liivalaia ja Suur-Ameerika ristil üht noorhärrat, kes oli end ingli riietesse pannud ning käis mööda tänavat ja rääkis mikrofoni midagi. Ma täpselt ei saanud aru mida ta podises. Selline algus päevale.

* töölt kella 6 aeg ära tulles oli bussipeatuses selline hulk rahvast, nagu oleks just teater löppenud, aga pealt kuulanud peatuses olevate naiste omavahelist juttu selgus, et nemad ootavad bussi juba vähemalt 30-minutit. Sellise ilmaga nagu täna, polnud see teab, mis mönus tegevus. Hea, et seal Vabaduse väljaku peatuses katusealune natukenegi suurem on, kui mönes teises bussipeatuses. Üldiselt on need bussipeatuseputkad nii väikesed, et parema pressimisega mahub sinna ca 10 inimest ja see on juba jöhkra liialdusega öeldud. Küll on hea sellises bussipeatuses vihmase ilmaga bussi oodata, lausa lust.

* pressisin siis minagi sinna ootajate sekka ja jäin ootama. Ühtäkki ronis üks noorhärra selle paekivist ääre peale ja kukkus kuulutama, kui hea on Jumal ja kuidas Saatan köigile haigusi tahab. Ükspäev sattusin önnetuseks bussis ka ta’ga koos söitma – vöib julgelt väita, et ta on marutüütu ja arvestades eestlase stoilist rahu ning omaette hoidmist, ei palu keegi tal ju löpetada ka (ma ise olen muidugi samasugune möku), aga üleüldisest nurinast oli ilmselgelt aru saada, et keegi ta etlemist ei nautinud. Hea on muidugi see, et meesterahvas rääkis elava Jumala söna ja vöttis meilt köigilt bussipeatuses olijatelt köik haigused ära – nüüd on üks osa tallinnlastest terved kui purikad :) Kahju, et mul fotoka mälukaart tööle jäi, oleks saanud kuulutajast piltigi teha.

* viimane agar meesterahvas oli bussis, millega ma kodupoole söitsin. Kuskil Järve kandis hakkas keegi nooremapoolne naisterahvas heleda häälega hüüdma, et “Lõpetage ära”, “Kas keegi saaks bussijuhile öelda, et see mees välja visataks” jms. Keegi vanema häälega naine ütles veel, et “Vaadake, et ta taskust teilt midagi ära ei vöta” – sellised laused tegid mind absoluutselt kohe valvsaks. Aga ei midagi traagilist. Tuli välja, et üks jota oli hundijalavett pisut palju tarbinud ja pidas seetöttu seda heleda häälega naisterahvast oma abikaasaks ning ilmselgelt tahtis ta oma abikaasalt ümbert kinni vötta jms. Väidetavale abikaasale see ei meeldinud. Nii nad seal siis liikusidki, et tütarlaps tüüris muudkui bussijuhi poole ja mees astus järgi. Ja nii jöudsid nad ka bussijuhini, kus mitme mehe abiga too tripsutanud meesterahvas lihtsalt bussist välja tösteti. Ta küll püüdis enne veel selgeks teha, et tema abikaasata ei lahku, aga tüdruk väitis raudkindlalt, et tema seda meest ei tunnegi. Töde on kuskil kindlasti olemas.

Aga jah – vat ilm on halb. Kohe lausa koerailm on. Sellise rajuga ei saa ju jooksmagi minna, sest jooksutrennis peab säilima mingigi mönu, stiilipuhas pressimine pole päris see mönu, mida ma trennist leida püüan. Tänase päeva saak 8893 sammu – käibkah.