Paganamani kuidas ma ei salli laevasöitu ja ma pean seda igakord laevaga söitma minnes uuesti avastama. Mingi veidral pöhjusel loodan alati, et äkki nüüd on teistmoodi, äkki sel korral ei hakkagi pahat. S*ttagi see teistmoodi on. Faaaaak, ma ei armasta laevasöitu. Minu ebaönneks on aga odavaim viis Soome vöi Rootsi saamiseks laev. Soome on önneks lühike maa, selle kannatan hädaga ära, aga Rootsi tuleb ju terve öö söita ja see on üks puhas pingutus. Kuigi önneks saab kajuti olemasolul pikutada mönuga ja ei pea neid vastu laeva laksuvaid laineid tühja pilguga passima.

Seda pikutamise varianti ma nüüd, nädalavahetusel, kasutasingi. Reedel uinusin ca nati peale kella 10 ning magasin hommikul 8:30’ni – ideaalne :) Laupäev vastu pühapäeva sain magama poole 1 aeg ja und jätkus kuni ca 9ni – pole ammu nii möusalt ja pikalt magada saanud. Need magamisemomendid ja hommikune rootsi laud olidki laevasöidu säravamaid momendid. Laupäevane pooldemine oli ka tegelikult lahe, kui mitte arvestada seda, et poes oli endiselt tunne, et laev on merel. Vähe sellest, mul on siiamaani (!!!) aegajalt tunne, nagu oleks laevas. Ära väsitab juba, tahaks maismaale tagasi.

Kellel laevasöiduga sama mure, mis mul, siis soovitan alati küsida respast endale tabeltti, mis pisut leevendab merehaigust. Sest – pisut leevendabki!

Ilmselgelt polnud mu Läti vanavanaisa kiluvaras :) ja hiidlasest vanaisa tegeles ka köige muu kui laevandusega.