2005-05-16-02Eile sain taaskord kinnitust sellele, et linnas autoga söitmine on üks püha rist ja viletsus. Bussiga vöi jala tööl käimine on igaljuhul öige otsus. Bussis ummikus seismine on selline paratamatus ja ei pea iga veidriku autojuhi töttu oma närve kulutama, saab näiteks hoopis raamatut lugeda. Bussijuhtidel peavad ikka raudsed närvid olema – aegajalt nende veidrat käitumist tuleb tegelikult möista, igaühel ütlevad vahest närvid üles. Mitte, et bussijuhtide nahhaalsus normaalne oleks, aga pigem peaks sellele mitte tähelepanu pöörama. Nii palju siis maailma parandamisest.

Söitsin eile kolmveerand kuue aeg kodunt kesklinna poole – aaarrrggghhhhh masendav. Enne toda Hendriksoni küüru (teate küll – viadukt Äripäeva maja juures) oli juba ette näha, et nüüd läheb seismiseks. Oi halb, sest mul oli ju kiire. Mingid jobud olid veel avarii teinud keset küüru (sellest ka NII suur ummik) ja autod liikusid lausa teosammul. Hullult nöme – hullult.

Hiljem käisin veel Kristiine Keskuses sellel Ööshoppingul – arvake, kas seal parkimismajas oli vöimalik leida auto parkimiseks kohta vöi ei? Öigesti vastasid need, kes arvasid, et oli küll, aga jube pika otsimise peale.  Jälle masendav :)

Auto on ainult öhtuseks vöi siis pikemate vahemaade söitmiseks, siis on hea rahulik söita.

ps pilt on tehtud 15. mai 2005 – tundub, et mingi trammirikke ajal ilmselt