Sellel Kristiine Ostuööl hängides sain kinnitust veelkord ammu teada faktile – Eesti kaubandus ei julge ja ei oska allahindlusi teha. Kaks poodi, mis mulle hetkel meenuvad, kes olid töesti allhindlust teinud, olid Adidase esinduskauplus ja Sportland. Adidases oli kogu kaup -40% ja Sportlandis -30 vöi -40 – mitte i mäleta praegu. Seda vöib nimetada normaalseks allahindluseks, sest niikuinii müüvad kauplused toodangut umbes 30-40% juurdehindlusega. Seega ollakse justnagu nullis. Arvestades, kui palju ostjad sel öhtul poes oli, jäädi ilmselt igaljuhul plussi.

Näiteid mönedelt teistelt allahindlustelt – “Osta kolm toodet, saad 25 % alla” või siis “Lipsud, kampsunid ja pintsakud 10% odavamad” – WTF? Mis allahindlus see on? Vötame vöi Rootsi vöi Soome vöi Inglismaa (kus ma olen kaubandust kamminud eksju) – kui ikka on allahindlus, siis on allahindlus, mitte mingi niisama klientide mönitamine.

Teine asi, mis mind jubedalt närvi ajab on suurusnumbrite vähesus röivapoes. Ok, see on mu isiklik probleem, et ma ei saa kanda XS ja S suuruses riideid, aga natukenegi tänaval ringi vaadates, siis ma arvan, et ma pole ainus, kel riiete ostmisega pisut pahasti aegajalt on. Ma ei ole just maailma suurim tüdruk, aga kindlasti mitte ka maailma köhneim eksju. Vaadates aga näiteks kampsunite vöi naiste T-särkide lettidele vöib üsna julgelt väita, et M, L ja XL riideid kandvad naised on ikka väga out. M-suurust veel leiab, aga L on juba suht lootusetu variant. No kuulge, köik ei ole nii saledad nagu Burdast näha on. Ausalt noh. Heal juhul muidugi Prismast leiaks midagi, aga teate ma pole eriti Prisma tüüp :).

Järeldus  – tuleb ikka väljamaal riideid ostmas käima.