Tavaliselt kaob O-sportlastel sügise/talve saabudes orienteerumishuvi ära, sest terve kevade ja suve on piisavalt metsa vahel tunde veedetud – on aeg puhkuseks. Detsembris on tippsportlased juba alustanud ettevalmistusega järgmiseks hooajaks. Alles jääb mingi veider käputäis hasartseid asjaarmastajaid, kes käivad vist küll absoluutselt igal O-üritusel – just nende jaoks on Tallinna Kompassi poolt korraldatavad talveseeriad, sprindiseeriad ja ma ei tea mis veel.

…ja siis olen mina (ma tõesti ei kujuta ette, kas mõni veel nii veider O-harrastaja on kui mina), see wannabe orienteeruja, kes avastab alati kuskil sügisel, et orienteerumine on ikka paganama äge ja lubab endale, et vot järgmisel aastal hakkan metsas käima. Tavaliselt jätkub mul indu sügisel, talvel ja kevadel – suvel aga läheb nii nagu alati, st Jüriöö, Jukola, Klubide Karikas ja Aasta Ketz. Aga ma ausalt proovin end parandada, proovin!

Nojah siis eksju, avastasin eelmisel nädalal sise-O’ga, et voh öige jah, see orienteerumine on ju lahe. Kuivörd Tšehhis toimub hetkel saalihoki MM ja meil on nädalavahetused saalihokist vabad, siis otsustasin kasutada vöimalust ja läksin Merimetsa jooksma. Sügis-talvel muide on päris äge joosta, sest kohati pole väga O-oskust vajagi, vaja on hoopis teravaid silmi – teadupoolest on ju KP-tähis puna-valge ja seega paistab punkt lehtedeta puude/pöösaste vahel hirmhästi kätte. Oluline on joosta punkti piirkonda ja siis kael öieli ajada ning vaadata, kus see punkt on. Ilmselt seetöttu mu O-oskus nii täbaraks jäänud ongi, et ma harrastan seda raagus metsas orienteerumist ning kevadel-suvel metsa sattudes on vaid üks hädaorg kui punktid enam 50 kuni 100 meetri kaugusele kätte ei paista.

Niisiis – Merimetsa. Sundvalik, st maastikul oli 17 KP’d ja läbima pidin neist 17, kes kärmeim on see vöidab. Lihtne.

2008-12-06-merimetsa
Kuna ma kasutan kaardi peale punase joone tömbamiseks oma värisevat kätt ja körgtehnoloogilist pilditöötlusprogrami Paint, siis on see joon na veider. Ntks punktide 33 ja 47 vahel ei teinud ma tegelikult seal suuremal teel joostes selliseid veidraid sik-sakke, vaid lihtsalt mu käsi on erutusest värisenud seda punast joont kaardile kandes.

Tšekkisin end stardis ära, kaart pihku ja vötsin rahulikult aega kaarti vaadata ning isegi punktide läbimise järjekorra kaardile kirjutada, et noh siis ei lähe midagi kaduma vöinii (!!!). Möeldud-tehtud. Panin planeeritult 36 poole ajama, sealt sujuvalt edasi nii nagu kirja olin pannud. Punktide 40-32 juures oli meeldivalt palju teerajakesi metsa all, hea et rajameister oli infos hoiatanud, et kaarti tuleb suhtuda loominguliselt, sest tõesti tuligi – neid teerajakesi oli seal metsa all kordades rohkem kui kaardile märgitud, aga nagu juba eespool välja töin oli abiks sügisene mets ja kiired pilgud paremale-vasakule – punktid kohe karjusid, et olen siin-olen siin. Punktist 44 välja minnes vaatasin korra kompassi, et midagi nagu on tsipa valesti, aga ei teinud sellest suurt probleemi, olin oma suunatajus päris kindel. Enne muidugi jöudsin punktide 34 ja 31 juures keksida kraavide vahel nagu möni linnajalatsites metsa sattunu – no ega ma ei ole mingi hull, et niisama pölvini vette lähen. Mul aega on, ma vöin ringi ka joosta. Jooksingi ja tasuks selle eest sain peaaegu kuivade jalgadega.  Seal 47-punkti juures vaatasin kella ja mötlesin, et noh küll mul on hästi läinud – panin aga auru juurde. Ja nii palju panin kohe, et jätsin suurest röömust punkti 46 vötmata. Mitte, et ma seda sel momendil oleksin teadnud. Punusin mööda teed nii, et pulss oli punases, tegin veel enne 34ndat tobeda pisivea, kuid taaskord päästis mind sügisene mets ja üks kaasvöistleja. Oiröömu, ainult üks punkt – no nüüd panin küll mööda liivast teed nagu noor pöder. Juhuu! Finish!

Siiani oli köik veel ilus :) Panin aga oma SI-pulga apraati ja ohimet, mul oli võetud 16 punkti. See ei olnud äge. Esimese hooga ei saanud ma arugi, mis punkt mul vötmata jäi. Tuli välja, et tagant kolmas punkt (nr 46) jäi vötmata. Nojah, see oli ju siis kui ma korraks rajal meistersprotlane olin ja ei tšekkinud isegi seda listi, mille ma kirja panin enne jooksu algust. Mönus pange panek – väga piinlik isegi. Nüüd tulemusi vaadates, vaatan, et healjuhul oleks ehk oma klassis esikohagi saanud (väike päike igale wannabele). Noh ma olengi meistersportlane :), aga natuke udu MS. Samas mul täitsa ükstapuha kohast ja tulemusest – peaasi, et joosta sai, sellepärast ma ju metsa läksingi. Kusjuures tegelikult ma olen oma rajavalikuga marurahul – möötsin kodus oma kiviaegse kurvimeetriga ära, et läbisin ca 4.8-4.9 km’i. Arvestades, et rajameistri poolt oli kirjas 4.7 “raja” pikkuseks, siis tegin vist päris hea valiku. Kui vaid see üks aga poleks üles jäänud. Pole hullu – järgmisel korral proovin paremini, äkki önnestub.

Tulles nüüd aga postituse pealkirja juurde ja udupeene vihje juurde postituse sees (see punktist 44 välja minnes…). Seal 44’st välja minnes vaatasin korra, et pagan pöhja-löuna jooned on täiesti valetpidi kaardil, seda küll infos kirjas polnud. Läbisin siis raja kopmassi kasutamata, tühja mul teda ikka vaja on. Löpetasin ära, sain oma ämbritäie külma vett selle 46nda punktiga ja nägin rajameistrit. Ega ma kuri polnud, vahet ju ometigi pole, eksju – mainisin lihtsalt, et oleks vöinud ju infos märkida, et nende pöhja-löuna joontega on teistmoodi sellel korral. Rajameister vaatas mind suurte silmadega, et mismöttes teistmoodi. Rääkisin oma loo ära ja teiste ning minu kompasside vördluses selgus, et mu kompass näitabki sisuliselt 180 kraadi vales suunas. Seda poleks küll osanud ta’st arvata. Aga küllap harjutan nüüd endale meisterliku suunataju ja jooksen kompassita :)