Tundus lihtsalt hea panna selline positiivne pealkiri esimesele aasta postitusele. Lihtsalt hea!

Mäletan juba lapsepölvest, et 1. jaanuaril läksime perega suusatama ja pärast seda vanaema juurde, kus vaatasime suusahüppeid. See nelja hüppemäe turniir vöi mis see ongi. Enam me küll perega sportima ei lähe, aga endal on ikka selline tunne sees, et midagi peab tegema. Mötlesin selgi aasta esimesel päeval jooksma vöi keppima minna, aga löpuks kujunesid asjalood nii, et hommikul kell 12 (1. jaanuaril kell 12 on ikka paganama varajane hommikutund) mängisime seltskonnaga Laagri kooli juures jalgpalli.

2009-01-01Kui köik algusest peale ära rääkida, peab alustama sellest, et keegi tuli keset ööd välja ideega – hommikul on vaja kindlasti jalgpalli mängida. Oli selline jalgpallurite seltskond noh. Pakuti, et kell 10 oleks sobiv aeg – möningase vaidlemise tulemusena lükati kellaaega siiski mönevörra hilisemaks – kl 12 tundus juba parem. Ma proovisin küll körvale pöigelda vabandustega, et mul pole spordiriideid (veel vähem jalgpalli riided) ühes, aga see polnud vabandus, sest pererahvas on kind of väga sportlik. Einoh, heaküll – jalgpall on ju tore ja natukene vöib nalja ka teha. Hommikul laenuriided selga ja välja. Ilm muide oli paganama ilus. Mötlesin, et mis seal ikka, teeme ca 10 minutit nalja ja läheme koju tagasi, aga löppkokkuvöttes kujunes 4 vs 5 (+1) mäng 45-minuti pikkuseks pallilahinguks. Löpptulemust ma ei tea, aga paneme ajalukku kirja, et jäi viiki! Esindatud olid mitmed meistriliiga klubid ning löppude löpuks vöitis tegelikult rahu ja söprus.

Pärast veel saun ja kerge uinak – päev oli tehtud! Peab ütlema, et ma olen väga rahul selle vutilahinguga – selline mönus pingevaba fun jalgpall on parim, mis ühel ilusal päiksepaistelisel hommikul olla saab. Ja ma ei olnud ainus, kes rahulolust säras. Pagan küll mönikord on elu ilus.

Üleüldse on see aasta olnud paganama sportlik – 4. jaanuar ja mul on olnud juba 4 trenni (see jalgpall kaasaarvatud). Ei tea kauaks seda indu jätkub? 2 nädalat parimal juhul ilmselt :)