Vöi midagi sellist. Sellest sai nädalavahetusel uus Mercury slogan, sest see on nii ägä :) Ausalt noh!

Ma nüüd ei teagi, mida sellelt hooajalt oodata kui avapauk O-hooajale sai antud Lätis – see saab tähendada vaid head. Mul on kohe selline hea tunne.

2009-03-07-magnets1Laupäeval oli O-jooks sellises kohas nagu Priedaine, kui see kellelegi midagigi ütleb – mulle näiteks ei ütle midagi ja ka maastik oli selline mittemidagiütlev. Tagantjärgi on lausa natukene heameel, et mul reedel alanud köhuviirus endiselt sees oli – vähemalt ei pea ma mingit hädavalet  välja mötlema, et pöhjendada oma eriti halba füüsilist vormi ning ka seda, et kaotasin klubi uusliikmele. See rada oli nimelt nii labane, et lausa kurb hakkas ja vöitja oli ilmselgelt see, kes kiiremini joosta jaksas. Eriti arvestades olukorda, et sel ajal kui mercurlased metsa said, oli sealt juba teatav osa kuuevarbalisi läbi jooksnud ja neist olid mahajäänud muljetavaldavad jalajäljed. Kes oskas öigel hetkel sobiva sisse joostud raja valida, see ka kiiremini punkti jöudis – umbes nagu Jukola kolmanda vahetuse ajal, ole vaid mees ja vali öige loha. Mercury uusliige oli selles radade valimises osav.

Hea, et ma seda rada oma nime all ei jooksnud ja hea, et öhtul parimat Läti ölut ja sauna sai, ilma nendeta oleks päev täitsa mahakandmisele läinud.

Pühapäev jooksime kohas, mida lätlased hüüavad Vecāķi nejūra’ks – noh ilmselt ongi see selle koha nimi. Teine päev metsas oli nii veider, et ma ei oskagi millestki alustada, sest see oli töesti liiga veider. Ma pole vist peale N10 vöi N13 klassis jooksmist nii palju mööda pannud ja mittemidagi arusaanuna metsas uidanud, kui nüüd pühapäeval.

Esimene punkt oli minu rajal eksju punkt nr 49, aga kuskil seal 50nda läheduses kohtasin Inksi ja läksin sellest nii ähmi täis, et läksin vötsin kohe sellegi punkti. Punktis olles kontrollisin igaksjuhuks punktinumbrit (on selline harjumus numbrilaagrist külge jäänud) ja oh imet – ma ei pidanudki seda vötma. Ei hull, enda punkti minek tundus nii lihtne. Tegelikkuses oli aga köik hoopis teistmoodi, st jube segane ja üldse mitte lihtne. Ega ma täpselt ei teagi, kus ma seal metsas uitasin – ühel hetkel kohtasin Monsat, kes ütles, et sinna läände ei maksaks väga minna, seal olla tee. Läksin siis teiselepoole ja äkki eiteakust ilmus välja punkt. Mulle sobis – vötsin ära :)

39ndasse minnes unustasin vist vana kombe kohaselt kompassile pilgu visata ja noh kuivörd olin esimesse minnes Monsa viie minutiga kinni püüdnud, siis olin oma arvates jube hea ja mötlesin, et jooksen Monsal eest ära. Jooksin ma jaaa – punktis saime taas törts juttu puhuda, sest tema köndimistaktika töötas paremini kui pea laiali otsas mööda metsa jooksmine.

43nda poole panin muidugi jälle punuma, et Monsal eest ära joosta ja jooksin ka kuni sinnamaani, et hakkasin teed nägema. Pagan! Ots ringi ja tagasi… ja juba kostuski läbi metsa Monsa hele höige “Liina” – see sai tähendada vaid üht – Mons oli punktis. Halb – ma polnud esimesest kolmest punktist veel ühtki veatult kätte saanud. Milline suurepärane algus :)

2009-03-08-magnets36ndasse jöudsime taas millegipärast Monsaga koos. Ma ei mäleta, vöibolla ma siis ei proovinudki tal eest ära joosta. 47 läks jälle pahasti, sest metsa all ringi vudides kuulsin taas tuttavad heledat höiget – hea, et on söbrad, kes on otsustanud läbida raja köndides ja seeläbi punkti piirkonda minust mönevörra hiljem jöuavad ning siis hädasolevale eksinule abikäe ulatavad. Hindamatu!

45s tundus nii lihte minek, et vot nüüd pidin küll proovima taas eestärajooksu. Sihil olles viskasin ikka vahepeal selja taha pilgu ka, et ega Monsi veel näha pole. Ei olnud – kordagi. …kuni punktini, sest punkti juures saime taas kokku. Monsa oli tulnud läbi metsa otse! See oli juba haiglaselt naljakas. Kas ma jooksen töesti NII aeglaselt vöi siis ma ei teagi teist vöimalust vist ei ole. Suht piinlik lugu igaljuhul.

Nüüd andsin alla ja otsustasin koos Monsaga koos löpuni rännata. Hakkasime koos astuma, ise samal ajal elavalt vesteldes köikidel vöimalikel maailma teemadel ja see löppes sellega, et tegin isikliku rekordi – järgmisse punkti minnes liikusin kiirusega 36:14 min/km, seda pole just kerge järele teha :) Mulle öudselt tundus, et kaart oli selle 46nda ümbruses valesti joonistatud, aga kuivörd mu kogemused kaardijoonistamisel on big fat 0, siis tuleb ikkagi endale kott pähe tömmata. Punkti 37 piirkonnas kohtasime üht lahtist koera (ma olen ju öelnud, et ma jubedalt kardan koeri?) ja see ajas meid nii segadusse, et spurtisime kiirelt mäest üles ja vötsime punkti – ise jube rahul, et vot nüüd läks hästi – otse punkti. See rahulolu kestis täpselt nii kaua, kui Mons avastas, et tohotonti – me ei pidanudki seda punkti vötma. S*tt lugu, eksju :) 38 ja 48 saime nii labaselt kätte, et nagu kohe langesid ansamblist välja ja ei vääri rohkem kommenteerimist.

Selleks ajaks olime mööda metsa uidanud 57 minutit ja kuivörd meie rada oli teiste mercurlaste rajavalikust köige lühem, siis otsustasime natuke veel mööda talvist metsa köndida. 33 tuli lihtsalt, seevastu punktile nr 34 oli aga ilmselt needus peale pandud, sest ei olnud mercurlast, kes poleks selle punktiga viga teinud. Kövemad mehed uhkustasid 15 minutiga. Tömbasin kaardile mingi joone küll, aga mul pole aimugi, kas see ka öigesti sai, sest ma töesti ei tea kus me köndisime – kindel on see, et ühel hetkel olime teele välja jöudnud. 35-31-32 olid lihtsad, isegi viga ei teinud enam.

32-100 oli kogu päeva tähtsaim etapp, selleks olime valmistunud kogu eelneva poolteist tundi, mis me metsas viibinud olime. Laupäeva öhtul saunas oli tehtud kokkuleppe, et pärast raja läbimist vördleme omavahel etapi 10-11 aegasid ja aeglaseim mees teeb välja kiireimale naisele ning aeglaseim naine teeb välja kiireimale mehele – mida täpselt jäi küll selgusetuks, aga see polnudki oluline, sest oluline oli vöistlusmoment. Oluline on veel ära märkida, et ega me keegi ju ei teadnud, milline see 10-11 etapp saab olema ja kuivörd jooksime erinevaid radasid, siis oli ka punktivahe erinev. Meil Monsaga vedas, sest meil oli see 10-11 köige labasem :) Vahel peab ikka önne ka olema.

Niisiis jöudsime sinna punkti 32, harjumusest tahtsin panna kohe SI-pulka jaama – önneks suutis Mons mind oma heleda höiskega takistada. Tegime pisikese puhkuse, lödvestusime (pooleteisetunnisest rännakust), öppisime teekonna pähe ja juba panigi Monsa punuma. Ootasin nii umbes minuti ja spurtisin minagi. Nina oli taevas ja kannad käisid vastu selga, sest eesmärk oli ainult vöit! Sain raja löpuks pulsi ikka korralikult üles :)

Pühapäeva parim osa oligi 10-11 etapiaja vördlus – ma vöitsin-ma vöitsin! Väike päike igas päevas :)