Oh mul oli reedel nii hea plaan teha laupäeval üks mönus pikk Xdreami trenn. Noh, et söidan rattaga Viimsisse, teen ühe topeltvaliku ja söidan koju tagasi. Mönusalt 3-4 tundi füüsilist pingutust, just seda oleks praegu vaja. Paraku aga rikkus köik ära see paganama lume moodi asi, mis eile taevast alla tuli. Mulle üldse ei meeldi kui mu plaanid luhta lähevad.

Järelikult – Plaan-B!

005-copyKöigepealt hüppasin möneks ajaks Kristiine Spordihoonesse, kus mängiti nv’l Tallinna meistritiitlile saalihokit. Nägin parasjagu üht poolfinaali – arvan, et sellest oli küll. Nats veider oli, et Tallinna MV’tel osales vaid 6 klubi, kellest 2 olid meistriliiga satsid, aga pakun huupi, et korraldusliku poole pealt pidi midagi vajaka jääma, et huvi nii väike oli. Mulle oleks meeldinud kui Kalev oleks vöitnud, sest nad olid ainsad, kel oli peaaegu maksimum arv mängijaid kirja pandud – selles möttes, et tellitud esikohameened poleks raisku läinud :) Praegusel raskel ajal ei saa lasta asjadel niisama seisma jääda :)

cramo-rockJärgmisena pakkus riigitelevisioon korvpalli. Kuivörd ma esimest poolaega ei näinud ja teine oli juba Rockile päris häbistav ning ma niikuinii korvpallist eriti midagi ei tea, siis mul on lihtsalt hiiglama heameel, et Kalev vöitis. Töenäoliselt vöidavad homme ka :) Ei-ei-ei, ärge saage valesti aru, mul ei ole Rocki vastu midagi, kui ag amängivad omavahel Tallinn ja Tartu, siis on ju loogiline, et ma olen päälinlaste poolt.

“Meeldiv” lugu selle jalgpalli ja korvpalliga on see, et Eesti on spordi möttes nii suur maa, et kaks ülipönevat spordiüritust on pandud ühele ajale. Siinkohal viskaks mina kivi ikkagi korvpallurite kapsaaeda, sest jalgpalli kuupäev-koht-kellaaeg olid juba kuid tagasi kokku lepitud – see aga, et omavahel Kalev ja Rock üldse kokku lähevad sai teatavaks umbes 2 nädalat tagasi. Ei tea, mis oli pöhjenduseks, et saadud mänguaega siis natukenegi edasi lükata.  Nüüd kaotavad mölemad – nii korvpall kui ka jalgpall.

Laupäevase päeva parim pala oli muidugi jalgpall. Kohe algustuseks märgin ära, et mängus oli kaks toredat hetke – üks oli Vassiljevi värav, mis oli absoluutselt meistriklass ja teine tore hetkjalka oli see, kui Marko Kaljuveeri poolt räägitud jutt mönda aega eetrisse ei tulnud. Nagu unistuste ülekanne kohe :) Noh ja see, et Eesti televaatajad pidid umbes 20 minutit tiibadega kaelkirjakut vaatama ning samal ajal kuulama korduvalt seda, et türklased hävitasid ca 1 miljon armeelnast, oli lihtsalt hindamatu ja kuulub jalgpalliülekannete kullavaramusse.

Jalgpallist rääkides, tahan ma alati kaitsta Rähna – mulle ei meeldi kui kellegi kallal pöhjendamatult ilgutakse, eriti arvestades seda, et tegemist on Eesti möistest hea jalgpalluriga. Üleeelmise aasta oktoobris proovis poiss olla öigel ajal öiges kohas, pani jala löögile ette ja tema ebaönneks ei suutnud ta palli peatada vaid pall sai jalapuutest rikošeti ning leidis tee väravasse – nüüd samamoodi. Kahju, öudselt kahju. Minu teooria on  hoopis see, et ca 30-meetri pealt ei tohiks vastased üldse löögile saada vöi kui saavad, siis peavad neid lööke katma poolkaitsjaid. Kui aga Eesti poolkaitsjad on sellised, kes kaitsesse tagasi ei jöua, siis peavad seda tööd tegema kaitsjad – nii just see Rähn tegigi. Paraku oli jälle tulemuseks örn puude ja pall väravas. Kes teab, vöibolla polekski muidu see pall väravasse läinud. See viimane on muidugi puhas oletus. Ehk, et mis ma öelda tahan – kui on vaja süüdlast leida, siis tuleb süüdlasi leida est-armpoolkaitses (Vunk? Dmitriev? Kink? Lindpere? Vassiljev?), mitte kaitses.

Aga see kurikuulus Armeenia viigivärav? Selle nurga alt, kus meie (televaatajad) seda mängu nägime ei ole küll vöimalik kindlalt öelda, et kas pall käis väravas vöi ei, kuigi pigem ei käinud kui käis. Pareiko jutt, et pall oli meetri kaugusel joonest on muidugi lapselalin, seda saab isegi körvaolevalt pildilt aru, et pall oli väravajoone vähemalt osaliselt ületanud, kogu küsimus ongi selles, et kas pall oli 100% üle joone vöi oli 78% üle joone. Lihtne, eks? :) Samas muidugi ei oma see nüüd enam mittemingit tähtust – lihtsalt tuleb kolmapäeval rohekm väravaid lüüa kui Armeenia – just nii kerge see jalgpall ongi.

Pühapäeval vahetasin jalgpalli taas saalihoki vastu, st meistrivöistluste mäng. Täpsemalt kolmas poolfinaal. Kuivörd otsustasime enne mängu riietusruumis, et meie ei kavatse rohkem seda poolfinaali mängida, siis vötsime seekord 6:2 vöidu ja finaaliuksed olidki valla. Parimal juhul töstame 11. aprillil kella poole 3 aeg vöinii karika pea kohale. Pole paha, eks? :)

Vaatamata sellele, et too laupäev ei läinud mitteüldse nii nagu plaanitud, oli ideealne nv – absoluutselt mönus puhkus ja sport – just sellised peaksid olema KÖIK nädalavahetused.