Küll mul on hea meel, et ma ei olnud orienteeruja 100 aastat tagasi, sest siis oli see O-sport ikka kordades raskem kui tänapäeval. Kaart on pöhimötteliselt aimamise peale :) Samas jällegi füüsiline vorm oli vana-aja-inimestel kindlasti parem kui praegu, sest 5,19 km’i on kiireim mees täna läbinud 43 minutit – ilmselgelt liiga palju mööda metsa jooksmist. Mina isiklikult tegin 5,1 kilomeetrit läbi 1:39’ga ja keegi härra on minust veel aeglasem olnud :) …terve hulk O-sportlasi on veel disklaffigi saanud. Seega täitsa kordaläinud üritus.

Kuivörd ma isegi ei tea, kus ma vahepeal ringi lippasin, siis ei hakka oma kaarti sisse skännima, et sinna teevalik peale märkida – pole lihtsalt midagi märkida.

2009-04-13-harkuImelikul kombel sain ma esimesse punkti minnes isegi aru, kus see punkt olema peab. Olen koguni viienda etapiaja välja jooksnud. Ilmselgelt algaja önn. Teisega oli juba natuke halvasti, enne jöudsin mingis vales punktis ka ära käia. 36’s vist. Noh ja siis tuli loterii punkt, sest päris kindla plaaniga ma sinna kolmandasse punkti ei läinud. Mötlesin, et uhan nati aega mööda metsa ja siis mingil öigel hetkel asun otsima – sellinne natukene algajalik lähenemine, aga tühja kah. Vöi noh, ma arvasin, et vanal kaardil olev sirge kriips on siht, aga nagu ma ka ise üsna ruttu aru sain, siis nii ei olnud see mitte. Näiteks üks vendadest Shvedidest (kahtlustan Dmitrit), kes mu’ga koos teises punktis oli ütles üsna üheselt möistetavalt “Nu daaa!”. Minust jäi ta sinna punkti, kokkuvöttes oli too Dima mu’st muidugi tsipa kiirem. Nojah läksin siis pikalt mööda sihti ida suunas… lihtsalt läksin. Olin mingil hetkel seal 46’nda läheduses (köikide punktidega kaart), kuid siis ise ka ei tea miks, aga otsustasin sinna edelasse suunduda. Seiklesin seal kraavide vahel – endiselt ei saanud aru, kas liigun öiges suunas vöi mitte. Täitsa ajuvaba kui tagantjärgi möelda :) Nojah üks hetk nägin punkti, küll mu rööm oli suur, aga paraku ei jätkunud seda kauaks, sest see oli punkt nr 43, mitte 44 mida mul vaja. Korra kiikasin mööda teed sinna edelasuunas, aga seal ei tundunud midagi olevat – mötlesin, et vaatan veel korra mööda kraavi eelmise ristini – kui seal ei ole, siis tühja kah, jätan selle punkti vahele. Oh seda röömu, kui see punkt seal ikkagi oli. Väike päike igas päevas :)

Lugedes eelmist löiku vöiks arvata, et ma olen natukene algaja vöinii… vöi vähemalt selline oli mu käitumine sinna 3’ndasse punkti minnes. Aga vöin kinnitada, et ma olen aastaid O-trennis käinud. Lihtsalt see oli vähem aega tagasi kui 100 aastat :)

45’nda punktiga oli kerge, sest ma olin selle aja peale juba kaardist sotti saanud ja seda punkti asukohta teadsin üsna kindlalt. Jälle rööm. Ise ka aru ei saa miks, aga ka 48’nda suutsin selle uuema kaardi pealt (mis spikriks kaardi pöördele oli pandud) välja lugeda. Ja siis juhtus see, mis minuga ikka juhtub kui ma korraks arvan, et olen maailmameister – noh siis mötlesin, et järgmine on ju jälle lihtne. Iseenesest suundusin ma täiesti öigesse suunda, mööda öiget teed, aga olin nii paganama kärsitu, et hakkasin punkti oluliselt varem otsima. Kui eelmisest sarnaste vahemaadega punktivahed olid 6 ja 7 minutiga kätte tulnud, siis nüüd oli kahe punkti läbimise aeg 27 minutit. Hell jee!

Löpp oli jälle lihtne, sest siis sain jälle maailmameistriks :) Pimedaks hakkas minema ja külm oli ka, st pidin tsipa kiiremalt liigutama end.

2009-04-13-ratasOlin ju Harkusse läinud rattaga, st pidin pimedas veel koju ka söitma. Halb lugu oli see, et 1:39 metsas viibides oli mul ikka üsnagi palav hakanud ja see väljendus ka kerges pärlendamises (naised ei higista, naised pärlendavad). See pärlendamine tähendas aga seda, et rattasöidu ajal vöib paganama külm hakata. Hakkaski, peamiselt sörmedel. Kuid siiski, kogu vaev tasus end mönuga ära – kokku 3:02 füüsilist tegevust ja sh 35,78 km rattasöitu. Puhas nauding :)