Hea, et see 2009 aasta ikka tiitlita ei möödu :) Pean silmas seda, et Eesti meistriks saalihokis ma ju sel aastal ei tulnud. Tallinna meistritiitel teate-O’s on selle körval täiesti piisav – vöitjana on ikka jube hea löpetada. Ma ei teagi, kas ma olen varem Tallinna meistriks Inkstulnud. Tallinna koolinoorte meistriks olen tulnud, Tallinna “Kalevi” meistriks ka, aga Tallinna meistriks? Tahaks loota, et kunagi nooruspölves, kui ma veel lootustandev O-noor olin, siis önnestus mul kuskil D13 klassis ka see tiitel ära vötta. Loodetavasti :)

Me jöudsime enne seda eilset vöistlust ennast vähemalt kaks korda kirja panna ja korra ka tühistada oma osalemise, sest keegi ei tahtnud väga metsa minna. Löpuks tuli siiski kapist välja klubi uus liikmekandidaat Monika ja ütles, et tuleb metsa minna. Selle peale sulas Inks, sest nooremale öele peab ikka meele järgi olema ja mul oli juba sportlik huvi edestada oma ülemust, kes samuti Tallinna meistrivöistlustel osaleb (mis siis, et ühel teisel alal). Seega otsustatud – öed Tihedad ja mina.

Kuivörd ei mina, ega Monsa ei olnud nöus esimest vahetust jooksma, siis surusime sinna Inksi. Teised vahetused oli juba ükstapuha. Tagantjärgi vaadates panime vahetuste jaotamisega kümnesse.

Inks tuli vaatepunkti umbes 3 ja pool minutit enne konkurente, finišis oli seis sisuliselt sama. Tublitüdruk, sest ausaltöeldes oli see tulemus selline, mida me ootasime. Ilmselt ootas ta ise ka umbes sellist edu. Noh-ja siis läks Monika… Mons oliMons päeval esitanud klubiliikmeks astumise avalduse (selline pidulik lugu), panin talle kriteeriumiks, et kui saab oma vahetuses vähemalt teise vöi äärmisel juhul kolmanda aja, siis on klubiliikmeks vastu vöetud. Mons tahtis vist niiväga klubisse saada, et pani kohe hirmuga oma vahetuse kinni ja nii veenvalt kohe, et vöitis järgmist daami 9 minuti ja 54 sekundiga – pole paha! :) Inks, vanema öena, jöudis veel muretseda, et Monsal läheb seal metsas ikka raskeks ja teine ning kolmas koht püüavad ta kinni jnejne. Ilmselgelt alahindas Inks oma noormeat öde, sest juba vaatepunkti tuli Monsa 13 ja poole minutilise eduga. Teatevahetuses oli edumaa 13:53 :) Vot selline naine on meie uus klubiliige!

Noh-ja siis läksin mina. Teadsin seisu, mis oli vaatepunktis. Isegi kui Monsa teise poole peal mingi suurema vea oleks teinud, siis lootsin, et oma 10 minutit on mul ikka edu. Ja nii ma siis kulgesingi (jooksmiseks on mu tegevust raske nimetada), ise pidevalt kella vaadates ja SAVE0013arvutades, et kas teised on juba metsa pääsenud vöi ei. Ella Švedi (ehk SRD naiskonna teist liiget) nägin juba esimesse punkti minnes, kuivörd ta läks alles kaheksandasse, siis lootsin (no tegelikult enam-vähem teadsin), et SRD mulle ikka järgi ei jöua :)

Püüdsin end pidevalt kaardis hoida, st et ma teadsin koguaeg kus ma olen ja kui tekkiski möningane peateolek, siis seisatasin, panin end paika ja liikusin edasi. Aeglaselt, aga enam-vähem täpselt. Natukene tekkis mul segadus vahetult enne teist punkti, kus ma köiki langusi välja ei lugenud, aga pilk kaardile ütles, et tuleb joosta kuni tee käänakuni andis kindlust edasi minna. Kolmanda läheduses liikusin soost mööda orvandit liiga üles ehk löunasse ja oligi segadus. Tegin pikema seisaku, et täpsemalt kaarti uurida. Puhtjuhuslikult jöudsin selle löunapoolse augu servale, pisike lage riba aitas aru saada, et minu auk peab olems pöhjasuunas – oligi :)

Kuuendasse otsustasin ringi mööda teed minna, sest see tundus möistlik – soo ei ole väga ägä koht jooksmiseks. Punkti ennast hakkasin otsima natukene varem kui ta tegelikult oli, aga ei midagi hullu. Vaatepunkti minnes ei tahtnud ma kuidagi sinna soosse sumpama minna ja nii ma pisut parmele hoidsingi ja tulin punkti sealt, kust keegi teine vist ei tulnud. Monsa ja Inks kinnitasid, et olen graafikus (mis iganes see ka ei tähendaks) ja kulgesin edasi, kuigi kuklas oli koguaeg tagumas see, et tagaajajad ei saa olla ju kaugel (pilk kellale kinnitas seda).

Önneks polnud enam palju jäänud. Üheksanda ja kümnenda punkti vahel kuulsin, kuidas kaugusest hüüdis üks väike SRD dressis tüdruk mulle midagi. Arvatavast oli ta eksinud. Ma pean väga-väga vabandama, aga ma ei julenud seisatadagi, et teda aidata, sest oma arvates nägin juba igas valges kasepuus TON’i esindaja pluusi :) Tavaliselt ma ikka aitan eksinuid metsas, sest ma olen ka ise kunagi selline hättasattunu olnud.

Vöitjana on hea löpetada, kuigi ma olin NII-NII-NII väsinud (ja-jah, jooksutrenni peab tegema). Kiitus Inksile ja Monsale, et nad mulle sellise edu välja jooksid!

Tulemused