Oi aga eile juhtus midagi nii üllatavalt, et sel hetkel kui see juhtus ei osanud ma muud teha, kui hämmingust naerda, sest möni asi on lihtsalt nii ootamatu :)

Söitsin, nagu tavaliselt, mööda Pärnu maanteed kodupoole, Tondi Ärikeskuse ees oli fooris punane tuli – jäin seisma nii nagu kästud. Seal tekib hetkeks kolm rida, köige parempoolne bussidele ja paremalekeerajatele. Kuivörd ma pole ei ühissöiduk ja paremale ka nagu keerata ei tahtnud ning köigele lisaks on see hädine rattapildiga joon selle “lisaraja” ja esimese söiduraja vahel, siis jäingi sinna nö rattateele seisma. Ma olen juba nii harjunud, et mönel autojuhil on NII kiire, et nad kiirendavad mööda toda ühissöidukite rada teisest autodest paremalt mööda ja siis pöikavad bussitaskus esimesse söiduritta tagasi. No eile oli ka üks selline.

Ah, et kuidas ma vahet teen, kes päriselt tahab paremale pöörata ja kes mitte? Need, kes tegelikult ka tahavad ära pöörata, need ei roni tavaliselt poole autopikkusega ülekäigurajale, neil ei ole vaja kiirendada. Lisaks on autodel veel suuantuli, mida niimönigi on harjunud kasutama.

Nagu ma olen juba öelnud, siis mulle üldse ei meeldi need mehed, kes ühissöiduki- vöi ärapöörderada möödasöiduks kasutavad, seega startisin sekundi vörra varem kui autod ja blokeerisin mönevörra tal kiirendamist. Aga täpselt nii palju, et midagi ohtlikku selles ei olnud. Ma ju tean, et auto on suurem ja kaotajaks jään igaljuhul mina. No eniveis, see masin ikkagi kiirendas ja sai mu’st mööda. Ma2009-05-31 kulgesin kodupoole edasi ja mingil hetkel möödusin tollest autost ning näitasin talle kerge käeviipega oimukohal, et natukenegi vöiks möelda laiemalt kui oma neljarattaline püss. Nojah, seal onju oli ummik ja ma sain rattaga kiiremalt edasi kui autod, samas täpselt nii suur ummik, et kui autodel ikka roheline tuli süttis, siis sai terve suur hulk masinaid mu’st taas mööda söita. Söitis ka see ajuinvaliid. Ikka see ummik… st ma sain ta’st veelkord mööduda. Olin mönevörra valmis selleks, et ta teeb midagi veidrat, a’la söidab väga lähedale könniteele vms, sest ta tundus täpselt selline mees. Aga könniteeserv on ilmselgelt väikeste tüdrukute pärusmaa, sest see mees oli körvalistuja poolse akna alla lasknud ja SÜLITAS mu pihta. Ja-jah – ta sülitas!!! Esimese hetkega ei saanudki nagu aru, aga siis taipasin, et aikurja. Kiire pilk oma vasakule küljele andis tunnistust sellest, et ta katse oli vähemalt ebaönnestunud, sest ma olin puhas, aga no krt sellise käitumise peale ei oska nagu mittemidagi kosta. Veel alatum annab olla.

Pärast toda intsidenti vaatasin pidevalt üle vasaku öla, et kas ta üllatab mind veel millegagi, aga ta kadus kuhugi ära ja sellest on kahju, sest ma tahtsin vähemalt numbrimägi üles täheldada. Ilmselgelt oli tegemist fantoomautoga :) Üldiselt oli mingi isehakanud pimp my ride must Mersu – mitte väga uus ja mitte väga vana ka. Juht igaljuhul lollimast lollim, nii loll, et  naer tuleb peale.