Jukola on alati väga ägä olnud ja oli ka sel aastal ja küllap on ka edaspidi – ei kahtlustki. Aga selle aastaga Jukolaseoses meenub igasugu veidraid pisiasju. Esimene, mis meenub on see, et paganamani, aga vetsusid oli küll selle massi kohta maruvähe – viimase piirini kannatamine oli möeldamatu, sest siis oleks vetsusabas seistes küll halvasti läinud. Kirjade järgi oli neid vetsusid seal küll hulgim, aga ma ei teagi kuhu need peidetud olid :)

Seoses vetsudega meenub ka see, et sinna vetsu pääsemiseks pidi terve igaviku köndima – ehk pääsemaks telkimisalast vetsu(sappa) pidi maha käima vähemalt paarsada meetrit ja löpuks muutuks see päris tüütuks. Kui juba terve linnak üles ehitatud, siis oleks vöinud üle finišisirge ühe silla ka ehitada.

Kohvijärjekord oli ka hommikul nii pikk, et ma ei viitsinudki sinna seisma minna. Siinkohal tänud Heidile, kes päästis kofeiinivölas hädalise :)

TelgidKüll mul oli peale jooksu hea meel, et seekorde ei pea pesema välipesus, vaid saab jäähalli duššide all end puhtaks küürida. Mitte, et mul välipesu vastu midagi oleks, aga katus pea kohal on alati parem kui väljas. Paraku jäi see rööm maruüürikeseks, sest nendest paganama jäähalli duššidest ei tulnud ju sooja vett. Vesi oli nii külm, et hing jäi kinni. …kuulu järgi olla saun väga mönus olnud. Tagantjärgi on seda muidugi hea teada :)

Ja kauplused, mis tavaliselt on vöistluskeskuse läheduses ning pakuvad head-ja-paremat olid kergelt öeldes lahjad.

Täitsa veider kohe, et nii suure ürituse kohta nii palju kriitikat meenub :)

V6itjadAga peamine, ehk et orienteerumine – sellega oli ka nii, et patt öelda, aga kui juba Soome minna, siis tahaks ikka midagi tehnilisemat. Et oleks olukordi, kus ei saa ikka üldse aru, kus sa oled ja enda kaardis hoidmine oleks töeline väljakutse ning pidev oma asukoha teadmine oleks nagu pool vöitu. Seda köike paraku ei olnud :) Oli selline lihtne mets, kus isegi ära ei saanud eksida. Vähemalt minu olematu jooksukiiruse juures oli küll köik vastikult lihtne.

O-sport on viimasel ajal läbinud meeletu tehnikahüppe ja tippude jälgimine on tehtud NII mönusaks. Eriti muidugi neile, kes jälgivad vöistlust arvuti tagant – samas pole hullu, ka kohapeal sai vöistlust suurtelt ekraanidelt päris mugavalt jälgida. Ma proovisin ka löpupoole seda teha, aga kohati oli uni magusam. Hea, et vöitjaid maha ei maganud :)

SAVE0019Kiiremad naised jooksid GPS-seadmega – vaatasin kohe oma vahetuse naiste teevalikuid. Pmst vöib öelda, et ega seal eriti palju valida polnudki,  ma jooksin peaaegu samamoodi kui need naised, ainult et me kiiruste vahed on nii kolossaalsed, et mul pole sönu. Eks ma muidugi mönda kolmanda vahetuse naist nägin ka seal metsas oma jooksu löpus – niipea kui oli selja tagant kuulda suuremat ähkimist, siis astusin igaksjuhuks lohalt körvale ja lasin sportlase mööda. Ma saan aru küll, millest see meeletu vahe tekib – ma jooksen heal juhul ühte kilomeetrit sellise hooga nagu need seal metsas. Ja seda ka siis kui mul on hea päev. Masendav, väga masendav.

Üldiselt ega ma viga teinudki, lihtsalt joosta ei jaksa :)  Ainult ühes hajutuses käisin ja seda ka vaid seepärast, et ma ei usaldanud oma sisetunnet ja jubedalt oli vaja ronida mingi kaljunuki otsa vaatama, et mis see punkti nr ikka on – kuigi ma ju teadsin, et see pole minu punkt. Kui ei jaga pea, siis jagavad jalad :)

Järgmiseks aastaks lubatakse tunduvalt (tun-du-valt) tehnilisemaid radasid. Me like it! Motivatsiooni pole vaja kaugelt otsida.

Löpetuseks üks pilt Jukola lehelt, ehk annab mingitki aimu ürituse suurusest. Pildil on umbes pool telkimisalast – meie telk ja lipp ilusti keskel näha :) Selle telkimiskoha pidime ka endale välja vöitlema :)

Jukola-suur

Püha püss – ma lugesin oma postituse praegu läbi ja siit vöib jääda mulje nagu oleks köik halvasti olnud. Tegelikult oli muidugi köik väga hästi ja ei vääri üldse siukest pirisemist, mis ma sinna ülespoole kirja panin. Vöite ignoreerida :)