Käisime eelmisel nädalal töökaaslastega Kajamaal vibu laskmas. Ma ei osanud esialgu tollest üritusest midagi arvata, sest mu viimane (ja ainus) vibulaskmise kogemus pärines Xdreamilt, vibukyttkus see löppes lihtsalt noole meetrikaugusele maasse laskmisega. St ei midagi head…

Esialgu saime katsetada lihtsalt tavalise märklaua pihta, et noh mida keskemale, seda parem – sellega läks nii nagu arvatagi – töeline rööm oli siis kui märklauale pihta said. See ei töotanud just head järgnevaks kaheks tunniks. Järgnevad kaks tundi veetsime metsatukas, kuhu oli üles seatud 14 märklauda, igaühel erinev looma pilt peal. Kui tabasid esimese korraga südamesse (st südamepiirkonda) said 20 punkti ja kui keresse, siis said 18 punni. Teise noolega vastavalt 16 ja 14 ning kolmandaga 12 ja 10. Kui esimese korraga 50-100 punni kokku saada, siis pidi olema tavaline algaja tase. Kui punktid jäävad 100-150 vahele, siis oled päris osav ja vöid isegi möelda rohkemale harjutamisele. Kui punktisumma tuleb rohkem kui 150, siis ära oota pikalt – osta vibu ja muu varustus ning asu treenima.

Ma sain 122 – vöib rahule jääda :)

Aga üldiselt, mis ma siin kirjutan on see, et see vibulaskmine on maruägä.hoiatus Mulle jäi kuni löpuni selgusetuks see sihtimise osa, sest vibuäss Anti (viburaja omanik) käskis koguaeg aina madalamale ja madalamale sihtida – oma arvates sihtisin ma täitsa mööda ehk mingit murulappi märklaua all, aga niipea kui noole lahti lasin, sisenes see ikka märklaua ülemisse serva. Absoluutselt selgusetu. Köik muu oli selge ja väga meeliülendav.

Kui teil on vaja töökaaslaste vöi söpradega veeta kasulik päev looduses, siis tehke seda Kajamaal – päriselt ka noh :) Seal on olemas ka saun ja grillimisvöimalused – üht päeva on raske paremini veeta.