Oh mulle meeldisid need jubepalavad päevad, sest see on ju suvi – juulikuu on köige suvem kuu üldse ja siis peabki olema palav. St köikidele, kes kurdavad – kuss! talv on tulekul.

Suve köige soojemal päeval murdsin rutiini ja läksin jooksma sellises väikses provintsilinnas nagu Pölva. Siin, kodus, Sudameradaon meil selline mönus tasane maa ja jooksmaskäimine on meeldiv ajaviide, aga seal oli ju puhta pöörane see värk. Suundusin Lootospargist (seal mängisid mu omad vutti eksju – vöitsid muide 1:0) Intsikurmu. Kuivörd ma olin seal kunagi (tuleb välja, et polnudki NII ammu – oli 2004 aastal) jooksnud, siis teadsin, et mingid metsarajad seal on ja järelikult saab joosta. Ja löppude löpuks on see Pölva üks suur spordi kants, kogu see kamp sportlasi peab ju kuskil trenni tegema.

Seal Intsikurmus oli mingi tähistatud suusaradagi. Tagantjärgi uurides selgub, et seal on Intsikurmu Südamerada – 2.5 km pikk. Ega ma pühapäev ju ei teadnud, kui pikk see rada on seetöttu tiirutasingi köigepealt löuna poolse kaare peal. Mötlesin olla kaval ja kalduda rajast körvale, aga önneks tuli jögi ette, sest muidu oleks vist kuhugi kaugele ära läinud ja kes teab kuidas ma tee tagasi oleks leidnud. Läksin siis ka teisele poolele uudistama – jooksin-ja-jooksin-ja-jooksin kui jöudsin suure teeni, pilk vasakule ja mis ma näen – Pölva linna silt. Ma olin vahepeal linnast välja jooksnud :) Päris suur linn. Önneks leidsin oma tee linna tagasi ja köik oli jälle ägä. Hea, et ei pea igapäev siukste töusudega trenni tegema – äkki saaks veel heaks. Rutiinimurdmine oli ka hea, värskendab vaimu.

Aga üldiselt mul on puhkus ja naudin mittemidagitegemist.