Ma mötlesin, et kirjutan midagi eelmise nädala suurtest jalgpalliöhtutest – need kaks mängu olid nagu öö ja päev. Nagu mitmeid kordi ennegi spordis on juhtunud, siis sai taaskord kinnitust vana töde – vöidab see, kes rohkem tahab vöita!

Kui FCF EuroopaFlora poisid mängiks pooltki nii isukalt kui Levadia omad, siis oleks ehk lootust ka mingi tulemus saavutada – aga ei, need Flora kutid olid nagu äpud. Olukorras kus mängu löpuni on ca 30 minutit ja su vöistkond on 3:0 taga, siis ei ole vaja seista ja oodata kuni vastaste väravavaht aega venitab, samuti pole vaja vastase palliga mängijal lihtsalt körval sörkida ja loota tema eksimusele – tuleb olla agresiivne, tuleb vöidelda iga palli pärast. Natukene aktiivsemaks läks mäng pärast Kasimiri väravat ja selle tulemusena tekitati niimönigi ohtlik olukord, aga 10 minutit kolme värava jaoks on natukene vähe. Löppude löpuks oli ju teada, et vastased on körgemast klassist ja sellisel juhul on ainuke vöimalust midagigi saavutada vöideldes iga viimasegi palli pärast. Nii kahju, et Flora seda ei suutnud.

Aga hoopis teine jutt on Levadiaga. Mängu esimestest minutitest oli aru saada, et mängijad ise uskusid endasse – mindi igaljuhul vöitlema ja mitte alla andma. Olgugi, et vahepeal satuti meeletu vastase surve alla, ei antud alla. Vöideldi-vöideldi-vöideldi.Levadia Euroopa Okei, värav oli pisut vastase väravavhi eksimus ja noh nats koba, aga keda see ikka tagantjärgi huvitab. Ma siiralt loodan, et neil vene poistel jätkub ka järgmiseks nädalaks jaksu vöidelda iga vöitlus kuni löpuni, st seniks kuni pall on audis vöi (soovitavalt vastaste) väravas. Noh-ja siis on jäänud ainult veel kaks mängu ja kaks mängu ning Liverpool ja RealMadrid vöivad hakata asju pakkima :)