Ühel mu tuttaval pidi olema harjumus – ta ei passi niisama kodus, vaid kui vähegi on kuskil mingi spordiüritus, siis ta läheb pigem vaatama seda. Tegin ka täna nii – läksin ja suurendasin publikunumbreid jalgpalli ja kergejöustiku Eesti Meistrivöistlustel.

Kergejöustikku on nii tüütu staadionil vaadata – esiteks kestavad köik sooritused vaid hetke ja teiseks ei saa kuidagi ülevaadet sellest, mis toimub, sest köik toimub erinevas staadioni otsas. Pealekauba toimub samal ajal nii palju erinevaid asju, et ühe emotsioonid segavad teist jnejne. Jube tüütu.

Jalgpallis on köik lihtne – üks mäng, üks emotsioon, üks vöitja.

Jalgpallis on muidugi veel ka fännid. No vötame näiteks Nömme Kalju fännid, kes on pisut jobuvöitu :) Alustuseks oli neil vaja karjuda Levadia suunas solvanguid, seejärel sai keegi Levadia poolehoidjatest (mitte sellest fännigrupeeringust) selle peale natukena pahaseks ja töukas vist mingi Kalju umbjoobes fänni endast eemale nii, et viimane pikali kukkus. Sel ajal olid Kalju pallisportlased löönud värava, see tekkitas jällegi nendes Kalju fännides nii arulagedat röömu, et oli vaja minna aeda köigutama. See viimane omakorda ei meeldinud turvadele ja need umbjoobes fännid tassiti minema. See tekitas neis tuska ja hakkasid siis seal oma öigust nöudma. Värava taga olid veel mingid vene rahvusest tüübid, kes tüli hakkasid norima, kuid paari kurjema söna peale sealt staadioni juurest jalga lasid. Löpuks oli kohal neli politseiautot ja tühja tüli eimillestki. Kuivörd ma nägin rohkem seda Kalju fännide tegevust, siis vöiks neid üheselt nimetada lihtsalt jobudeks :)

Kergejöustikus on aga iga ala fänn kogunenud oma staadioni otsa peale. Igaüks plaksutab omal ajal.

Mitte, et need joobes fännid lahedad oleks, aga jalgpalli vaatamine vöidab igaljuhul kergejöustiku vaatamise :)