Eile oli jälle PuPu päevak, sest seekord olin sunnitud oma raja joonistama mingile N16 klassi kaardile. Sai tsipa segane :) Tegelikult on pisut hämmastav, kuidas korraldajad ei suutnud isegi piisaval arvul köikide punktidega kaarte varuda, et saaks vähemalt enam-vähem viisakalt oma raja kaardile märkida. Veel enam – tühjasid kaarte oleks vöinud ikka oma sada vöinii varuda. Ilmselge ju, et kui algab september ning koolilapsed linna tulevad ja nendega koos ka lapsevanemad, siis on päevakulisi rohkem. Vöi olen ma töesti ainus, kes need kaks asja kokku oskab viia? Ei tahaks uskuda :)

Eniveis, eile oli mu selle aasta viimane neljar ja läks täitsa rahuldavalt. Kui Heidi saab oma vöö vahele pista kaks skalpi – minu ja Anneli omad, siis ma pean piirduma vaid Anneli sklabiga. Kasutades hea söbra väljendeid, siis Heidi on ilmselgelt öösel lövi unes näinud.

2009-09-03 Raudalu-KangruOma eilse teise koha, st mitte vöidu, saan kirjutada punktivahe 3->4 arvele. Mötlesin, et olen ikkagi orienteeruja ja ei hakka mööda teid ringi jooksma (töttöelda ma tegelikult isegi ei tulnud selle peale metsas) ning jooksen otse mööda valget metsa pidepunkte omamata lihtsalt punkti – jooksin ma jee. Sellest eelmise korra kompassifiaskost polnud ma teragi öppust vötnud ja kihutasin ikka veits valesti. Tagantjärele targana vöiks öelda, et oleks pidanud kohe kolmandast punktist edelasse sihile minema, mööda sihti kuni vöikse teekeseni ning tee pealt juba labaselt punkti. Teinekord olen targem. Vöib-olla.

Mu lemmikuteks olid eile viies ja kaheteistkümnes punkt, mille puhul punkti asukoht jäi eelnevalt kaardile kantud raja punktinumbri alla – läksin rohkem aimamise peale. Legendi ka päris täpselt ei olnud, seega ikka jah aimamine. Önneks on (nelja)päevakutel alati metsas piisaval hulgal rahvast ja punktipiirkonnas keegi ikka ringi tuterdab. Kuigi-kuigi – neid mölemaid punkte vötsin uhkes üksinduses.

13->14 punktide vaheline mets oleks pidanud kaardil olema roheline, sest kergelt läbitavalt polnud seal isegi meetrit mitte. Oleks pidanud kohe pärast 13 äravötmist sihile tagasi silkama ja 7-sekundiga kaotatud esikoht oleks ehk minu olnud. Aga vahet pole, sest Anneli on alistatud :)

Mul on natukene kahju, et (nelja)päevakud – need minu vöistlused – läbi saavad, sest mulle tundub, et mul hakkas asi just sujuma. Joosta nagu jaksaks ja metsas on paganama mönus. Eks tuleb Tarmaku päevakutega taastutvust teha, teisipäevakute osas ei luba küll midagi… Önneks saan tasku panna neljapäevakute N21B klassi üldarvestuse teise koha – ammu pole olnud pöhjust hooaja löpetamisel lavale ronida (peakohtunikuna figureerimine ei lähe arvesse).

Järgmisel neljapäeval olen loodetavasti joovastunud (önnest muidugi) Eesti vöidust Hispaania üle :) Kohapeal, 30-kraadises kuumuses. Ma ei kurdaks!