Hõuli-mõuli, mulle ikka üldse ei meeldi aja peale joosta. Vahetpole mis pikkusega see distants just olema satub. Vastik punnimine. See oli sissejuhatus.

Kuna neljapäevakud said otsa ja mul ei olnud enam ühtki vabandust ettekäändeks tuua, et mitte minna Sparta jooksutrennidesse, siis tegingi lõouks selle pulli ära. Oli paganama raske, aga väidetavalt mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ma peaks nüüd jube tugevaks saama, kui samasuguste trennidega läbi talve jätkan.

Niisiis käisin täna Sparta Spordiklubi poolt korraldataval jooksutreeningul. Naiskonnast oli 6 tüdrukut ja lisaks veel kolm mulle tundmatut kodanikku, pluss treener Marius Unt. Kohe alguses pandi “sörgiga” soojendusringile, aga treenitud meeste sörk on hoopis midagi muud kui minu sörk ja et neid silmist päris ära kaotada, siis proovisin ikka mingit silmsidet hoida ning selle tulemusena sain kohe trenni alguses kella pealt liiga suuri numbreid vaadata. Heaküll, jöudsin soojendusringiga löpule, jöudsin korra venitada ja hinge tömmata kui juba pandigi jooksuharjutusi tegema. Ma olekski pigem jäänud neid tegema, sest järgnev oli juba halb unenägu. Nimelt tehti hooaja löppu “kingitus” (need jooksutrennid on toimunud läbi suve, oktoobrist kolitakse siseruumidesse jöuharjutusi tegema) ja joosti 2.4 km’st rada aja peale. Kas ma juba ütlesin, et ma ei salli silmaotsastki aja peale jooksmist? Eriti tore oli see, et mul oli sääremarki täiesti krampis nii umbes 300-400 jooksumeetri järel. Astusin siis rajalt körvale ja venitasin. Aeg tuli liiga halb, aga vähemalt on sedasi nüüd lootust kevadel kiirem olla :)

Sparta saalis tegime veel treeneri juhendamisel hirmsa hooga (nii, et polnud vahet ei löögil ega paugul) pisut selga-köhtu-käsi ja oligi köik – ma olin läbi nagu käbi. Mu ainuke lohutus on see, et järgmine kord on ehk tsipa kergem.

*****

Pealkirjaks olev arv viitab nendele aastatele, mis ütleb mu vanematele üht-koma-teist. Mina ütlen vaid palju önne :)