Paar väljavötet tänasest Õhtulehest (vaatamata lehe kollasele sisule on seal endiselt üsna arvestatav sporditoimetus). Nii mönigi lause/löik on nii tösi. Hea, et nooremad sportlased ka ise oma mugavust tunnistavad. Arusaamatuks jääb ainult, et kas neil on plaan tollest mugavustsoonist ka välja rabeleda vöi ei.

Laiem teemakäsitlus “Kas vanad olid võitjad ja noored on kaotajad?

Tänapäeva noored on mugavad, arvab Poom. Lähevad kergema vastupanu teed. Eesmärke ei seata või asetatakse latt liiga madalale, ollakse rahul, kui leping Flora või Levadiaga taskus.

Korvpallurid võivad selle Flora või Levadiaga asendada Kalev või Rockiga.

Keerles: meil on liiga hea olla ja puudub konkurents

Räägitakse, et korvpallurid ei pürgi välismaale. Kindlasti võiks paljud piiri taga leiba teenida, aga nad ei pea seda vajalikuks. Eestiski on hea, saati kui palka makstakse sama palju nii siin kui seal. Välismaal nõutakse mängijalt topelt ning kui meeskond mängib kehvalt, saab sarjata esmajärjekorras leegionär. Meie põlvkond on ilmselt liigse heaoluga harjunud.
Aga kus meil see konkurents? Vaatan, et kui kõik kulgeb senist rada ja võimsat noorteplejaadi peale ei tule, võin rahulikult veel kümme aastat koondisse kuuluda. Või mis mina. Margus Metstaki ehk tsentri kohale pole viimased paarkümmend aastat väärilist meest tulnud.

No krt, kas Eesti liiga ongi siis see lagi ja koondis on lagi? Jalgpalluritel on küll enamus koondise mehi välisliigades, aga mugavusstsoon “olen niikuinii koondises” on ilmselgelt siiani nii mönelgi mehel sees. Öigupoolest oli see olukord nii aasta vöi paar tagasi, nüüd on asi natukene paremaks muutunud, sest önneks on tekkinud mingisugunegi konkurents.

Jürgenson: oleme laisad ja hellikud, kuid mitte lootusetud

Jürgenson on aus, kui tunnistab, et tema põlvkond on mõneti ära hellitatud: “Ma ei usu, et Poom seitsmeteistkümnesena klubilt midagi nõudma läks. Aga nüüd minnakse. 17-18aastased tahavad juba vähemalt 10 000 krooni palka saada.”

Samas on Jürgensoni jutus ka tera töde:

Miks nemad olid rohkem pühendunud? Maailm oli teine. Kaks kümnendit tagasi, Poomi noorusaastatel, oli ajaveetmise võimalusi vähe. Peale spordi suurt midagi polnudki. Polnud kobarkino, polnud klubisid, arvutimänge…

Keeruline, eks?

Köike ülaltoodut arvestades, on Eesti pallimängualade tulemused täpselt sellised, mida olukord lubab.