Kui tuli uudis, et Xdreami team teeb oktoobris BikeXdreami (sisuliselt rogain rattal), siis ma ei teadnudki, et kas peaksin röömust hüppama vöi siis olema önnetu. Rööm ikka sellepärast, et ma olen juba ammu oodanud seda, mil keegi Eestis teeks ühe korraliku rattarogaini ja önnetu seetöttu, et tiimi mul ei olnud isegi idee tasandil mitte. Esialgu plaanisin isegi seda, et ühineks möne teisegi üksiküritajaga ning teeks siis igaüks ise oma rada – tühja see tulemus, aga tagantjärgi tarkusena on mul hea meel, et ma ikka nii ei teinud, sest selle ilmaga, mis oli laupäev oleks üksinda pressimine olnud peaaegu enesetapp. Kurtsin siis oma muret autos teel Suunto Gamesile ja minu üllatuseks olid Heidi ja Anneli kohe nöus Körvemaa sügist nautima tulema. Hea kui on sportlikud klubikaaslased :)

Laupäeval peaaegu, et lubasin endale, et kui pühapäev on sama kole ilm, siis ma end küll kodunt välja ajada ei suuda. Önneks sai mu’st vöitu rattaarmastus ja nii ma end pühapäeva hommikul Körvemaa poole söitma sättisingi. +2 kraadi ja poolel teel sadama hakanud lörts ei sisendanud küll erilist lootust, et metsas väga mönus saaks olema, aga peamine oli säilitada optimism :) Nagu tavaliselt Xdreamidel, jöudsin ma kohale enamvähem viimasel momendil, st tegin suhtkoht lendstardi, aga önneks sai köik hädavajalik siiski enne starti ära tehtud – isegi rajaplaneerimiseks jäi ca 10 minutit ja see on ju ilmselge luksus.

Vaatasime kohe kaardi löunaossa mineku variandi, ülemist- ehk pöhjapoolset otsa me isegi ei kaalunud vöi noh tegelikult äkki Anneli ja Heidi pidasid algul plaani ka sinna minna, aga kuna mina jöudsin kaardini möningase hilinemisega, siis mul ei jäänud muud üle kui alluda korraldustele, st esimeseks punktiks sai 57, sest sinna oli hea mööda asfalti söita. Pidavat saama soojaks söita. Tegelikult oli muidugi asfaldil just tunduvalt jahedam söita kui väikestel metsateedel nikerdades, st asfaldilt maha keerates olid mul näpuotsad igaljuhul külmunud. Järgnevad neli tundi ei tundunud väga meeliülendavad. Önneks muutis metsateedel söitmine ning aegajalt ratas käekörval jooksmine olukorra paremaks, sest just niimoodi sai sooja ja üsna pea vöis tödeda, et isegi palav on.

Kuna kompass on ilmselgelt väikestele tüdrukutele, siis ei suutnud me 57’ndast välja minnes kuidagi otsusele jöuda, et millises suunas siis ikka 2009-10-18 BikeXdream 1oleks köige öigem ajama panna. Möningase keerutamise tagajärjel läksime ikkagi Anneli juhtimisel sohu. Xdreami kuldreegel on, et ära proovigi oma jalgu raja alguses kuivana hoida, sest varem vöi hiljem saavad need märjaks niikuinii ja nii oli ka sel korral, aga ega me seda kuldreeglit kohe alguses ju ei teadnud ning mina pean endale tuhka pähe raputama, et ma ikka igakord (eriti seekord) loodan, et äkki nüüd on see kord, kus ei pea jalgu KOHE külma vette panema. Tühjagi ta oli. Kaotasime esimesest punktist välja minnes oma 5-8 minutit kindlasti – osalt tolle teevaliku jama pärast ja osalt seepärast, et turnisime mööda puid soos. Samas eksju sai kohe pärast seda sood natukene ratas käekörval metsas liikuda ja siis sai jälle mönuga sooja. +2 kraadi pole kunagi nii soojana tundunud.

56-58-59 läksime peamiselt Anneli juhtimisel, sest tundus, et tal oli see mets peas ja ta teadis isegi seda kus tee töuseb ja kus langeb – mis niimoodi viga söita eksju. 59’ndasse (st Puki mäe otsa) ronisime ainult sellepärast ratas käekörval üles, et pärast sai mönusa hooga alla söita. Enne töö ja vaev ning siis alles löbu :)

60’s oli mönus mööda suuremat teed söitmine. Kuivörd Anneli oli oma kaardi niimoodi ära pööranud, et tal seda osa kaardist näha ei olnud, siis sain kordki mina ka grupijuht olla. Punkti piirkonnas, lagedal, sai kinnitust Koolme vanasöna – Söpra ei tunta hädast, söbral söidetakse eest ära kui söber on hädas. Seal lagedal oli üks veider talu, veel veidrama aiaga ja haukuva koeraga. Mind ja Anneli vaatas too koer veel aia seestpoolt haukudes, aga Heidil, kes meist ca 50 meetrit tagapool oli, enam nii hästi ei läinud, sest koer ilmselt avastas, et see aed ei olegi nagu aed vaid on rohkem selline butafooria ning pani Heidi poole haukudes punuma. Minu lugupidamine ja tunnustus Heidile, kes ei lasknud ennast koera haukumisest ning üsna hirmuhäratavast körvaljooksust segada ja söitis (näiliselt?) stoilise rahuga edasi. Anneli jöudis mu’lt vaid mötiskledes küsida, et “Huvitav, et see koer aiast välja ei tule?”, kui pilk selja taha meile koleda tõe paljastas. Me Anneliga olime head söbrad, panime hoogu juurde ja söitsime koerast ohutusse kaugusse. Huh – hea, et sama teedpidi tagasi ei pidanud minema.

Järgmisse, ehk 54’ndasse minek tundub kaardi pealt üks igati meeliv minek ja meil oligi plaanis väga meeldivalt hoopis 53’ndasse söita, aga plaan sai korrigeeritud jooksvalt olusid hinnates. Seda teed 60’ndast edasi on ausalt öeldes raske kirjeldada, sest sisuliselt oli see üks üsna nilbe mudamülgas, milles söitmist on Maret Xdreami arvamusrubriigis väga tavabalt iseloomustanud – “… põhimõtteliselt omandasin uue rattasõidustiili, mis nägi välja nagu segaverelise koera jooks: selline, kogu aeg natuke külg ees:)” Anneli pani ühes kohas külje nii ette, et üks hetk oli ta ühes keskmist sorti poriloigus lihtsalt külili maas. Kui muud ei saand, siis vähemalt nalja sai. Teeristis, kust pidime 53 poole keerama seisime nagu kolm Loll Ivani ja ei suutnud kuidagi otsusele jöuda, et kuhu nüüd targem oleks keerata, kas teha esialgne plaan 53-51-47-50-54-55 vöi minna 54-50-55. Tee, mis viis punkti 53 tundus kaardi järgi olevat sama tasandi tee, mida mööda olime just 60’st tulnud ja sellise tee peal ca tund aega ukerdamist ei tundunud teab mis mönus väljavaade. Möningase arutelu (noh nii 5 minutit ikka) tulemusena tegime selle 54-50-55 plaani ja imiteerisime rattasöitu 54’nda poole. Vöib julgelt öelda, et pärast 54 oli asi veel halvem – kaks ojakest, mis vahepeal ületada tuli tundusid isegi päris toredad vahepalad, sest erinevalt porisest teest oli seal puhas vesi ja päris hea oli vahepeal näha, et mis värvi jalatsid ma ikka hommikul jalga olin pannud. Suurele teele jöudnuna oli juba täitsa üksköik neist suurtest porilompidest, köige öigem tundus olevat otse läbisöitmine, sest teepervel ukerdamine oli ilmselgelt liiga aeganöudev.

Etapp 50-55 oli esimene etapp, kus ma pärast alguse külmetamist esimest korda tundsin, et külm hakkab naha vahele pugema. Proovisin seda 2009-10-18 BikeXdream 2esialgu ignoreerida ning petta end möttega, et varsti saab taas metsaradadele ning seal saab sooja. Mönevörra pidas see isegi paika, aga vaid mönevörra. Piirkonnas 52-49-46-43 olime köik sel suvel nii korduvalt O-jooksuga tegelenud, et kaart oli meil vaid selleks, et meelde tuletada, kus on järgmine punkt – teed olid lihtsalt nii peas. Eriti säras sellega Anneli, kes teadis taaskord peast köiki tõuse ja laskumisi. 52’s jätsime rattad punktist nii 100 meetri kaugusele vaid selle eesmärgiga, et joostes natukenegi sooja saada. Kuna me polnud ju sportlased vaid kruisijad, siis jöudsime punktis isegi pilti teha :) (muide Heidi – saada pilti, panen üles!) Ka 49’ndasse minnes ei hakanud rattaid mööda mägesid vedama ja tegime viimased 100 meetrit taas jala, kuidagi pidi ju sooja saama. 46-joogipunkt-43 olid jälle puhas mälu-O. Joogipunkt oli muidugi vahepeal puhas önnistus, sest korraldajad olid sinna organiseerinud sooja spordijooki – teate see maitseb pärast 3-tundi, +2 soojakraadi ja pidevat vihma suurepäraselt.

Venemäelt oli plaanis vaid kojusöit, kaks vahepealset punkti olid lihtsalt boonuseks. Jöudsime pisut enne 48’ndat järele ka Männikumäe naiskonnale ja söitsime nendega praktiliselt koos ka löpuni, aga paraku olid Heidi jöuvarud nii otsas, et neljas koht jäi meil vötmata.  Viis ongi ilusam number, sest teadupoolest on neljas koht jama (tsiteerides klassikuid). Finišisse tulekul oli valida, kas söita mööda suusarada ning mägesid vöi tulla mööda sihti ja läbi soo – valisime viimase. Kuivörd oli teada, et kohe-kohe-kohe on finiš, siis eriti enam end tagasi ei hoidnud ja panin otse läbi soo – pole valesti öeldud, et oma jalgu ma igaljuhul finišis ei tundnud, niiiiiiiii külm oli.

Aeg 3:47, 14 punkti ja 5 koht – üldtulemused, meie vaheajad.

Meie esialgse plaani kohaselt oli plaan läbida 17 punkti, mis oleks pisut kiirema liikumise korral ka saavutatav olnud. 17 punktiga oleks saanud olenevalt ajast teise vöi kolmanda koha. Sisuliselt ei jäänud ka punkt nr 44 väga kaugele, st 18 punkti eksju :) Aga tagantjärgi on alati hea oletada.

Pean tunnistama, et rogaini rajaplaneerimisel olen ma ikka paganama nörk. Anneli ja Heidi tegid nii ägeda plaani, et ma ise ei oleks osanud sellist ringi vaadatagi. Pean vist koolitusele minema :)

Nii porine kui pühapäeval pärast Xdreami pole ma ammu olnud, aga see oli selline fun-pori. Natuke saab ehk aimu nendelt piltidelt, millised nägid vöistlejad välja pärast 4-tundi mudarallit.

Korraldajatele tuhat tänu suurepärase ürituse eest. Ma ootan juba järgmist BikeXdreami. Eriti hea oli pärast vöistlust saun, sest saunale mötlesin ma rajal olles lugematud kordi. Kes teab kui väike on Kõrvemaa keskuse (naiste)saun, see teab, et sinna just väga palju naisi korraga sisse ei mahu – oletame, et nii umbes 5 naist vöinii. Seekord ilmselt purustati selle sauna leiliruumi inimrekord, sest köik tahtsid sooja ja keegi ei tahtnud lahkuda. Mehed näiteks olid oma sauna eesruumi laiendanud kuni eeskojani, mis on välisukse juures, sest saun oli päeva populaarseim paik :)

Veelkord – tuhat tänu Xdreami tiimile!