Ma kolisin onju :) Nömmelt Koplisse. Esialgu olen rahul, ehk ka edaspidi. Esimene öö oli väga hea unega, kui juba uni on häireteta, siis köik ülejäänud lihtsalt peab sujuma.

Eile käisin korra korteris, tassisin hulga tavaari üles (jala viiendale korrusele… ja niimoodi korduvalt!!!) ja läksin toidupoodi, sest pöhilised toiduained vöiks ju kodus olemas olla. Poes käidud, tulen tagasi eksju. Noh, ja all ukse juures on üllatus – see magnet, millega ust avada saab oli oma nö hoidjast välja tulnud ja seesuur, et ma ei saand kuidagi trepikojauksest sisse. Päris piinlik lugu, ei osanudki esimese hetkega midagi peale hakata. Helistasin korteri omanikule ja kurtsin oma tobekurba muret. Önneks oli Tuuli taiplik ja jube abivalmis tüdruk – tal olevat endalgi vahel nii juhtunud, nagu mul eile. Tuuli öpetas mulle kiirelt ühe venekeelse söna ja mu mured olidki murtud. Pressisin siis naabrite korterinumbrit ja ütlesin just selgeks öpitud väljendi “Ja sosedka, atkrõvaite pašalusta” – puhas vene keel ju? :) Eniveis, mu naaber oli selgelt üllatunud sellest “könest” (seda oli ta ohkest aimata), aga önneks ei tahtnud ta mu’ga pikemalt vestelda ja minu önneks avas ukse. Huh – löpp hea, köik hea – sain koju :)

ps pilte panen teinekord, siis kui tuba enam kaste täis ei ole.