Praegu, just praegu, ma vihkan seda lund. Vöi mai ei teagi kuidas ma seda olukorda nimetama peaks. Olen just oma maja ette söitmisega vaeva näinud umbes 30 minutit ja siinkohal tuhat tänu ühele keskealisele vene abielupaarile, kes mind sisuliselt mäest üles lükkasid, st mitte mind vaid autot loomulikult. Löpuks istus meesterahvas ise rooli, jättis kaks naist autot lükkama ja sai mäest üles. See mägi pole ka muidugi mingi mägi, vaid mingi väike künkanukk, aga minu masinaga on praegusel hetkel isegi sellest üles söitmine väga keerukas.

Piip-piip-piip (tsensuur) kui see paganama lumi hakkab segama normaalselt elukulgu, siis see mulle enam ei meeldi. Juhul KUI mul önnestub homme maja eest minema saada, siis ma ei taha autoga enam enne koju tulla kui lund on oluliselt vähem. Kes krt üldse ehitab maja juurde sisseöidu töusuga, kust libedaga ülessöitmine on vöi-ma-tu – rohkme lumi teeb selle absoluutselt vöimatuks.

Olukord teeb mind tegelikult vägagi murelikuks, sest mul on homme vaja kindlasti olla kindlal kellaajal kindlas kohas. Ma isegi ei taha meölda, kui ma hommikul taas kinni jään. Ilmselt istun siis lumele maha ja tihun nutta, sest midagi muud ma selles olukorras ei oska.

Merli, kui sa satud seda veel täna öhtul lugema, siis vöib juhtuda, et olen homme lumevangis ja noh nutan.

Krt, me ei ela ju Kanadas, kus ainult saaniga liiklema peab…